Kreeka arhailine kirjandus
Elo Endrikson
1. Arhailise Kreeka kirjanduse periodiseerimine *
3. Vanimad kirjanduslikud mälestised *
4. Antiikaja orjandusliku ühiskonna ja riigi tekkimise perioodi kirjandus *
1. Arhailise Kreeka kirjanduse periodiseerimine
Kreeka kirjanduse võib jagada neljaks põhiliseks ajajärguks: arhailine, atika, hellenismi ja Rooma ajajärk. Arhailise ajajärgu raames eristatakse:
- kirjanduseelset (“Homerose-eelset”) perioodi (enne 8. saj.)
- vanimaid kirjanduslikke mälestisi (Homerose eeposed, Hesiodose looming)
- antiikaja orjandusliku ühiskonna ja riigi tekkimise perioodi kirjandust
(7.saj. – 5.saj. e.Kr.)
(Kleis 1980:19)
Mütoloogilised jutud tekivad inimühiskonna suhteliselt varasel arenguastmel. Kuna inimene ja loodus on siis tihedalt seotud, on ka rahvalooming loodusega seotud. Müüdid tekivad kui inimesed vaatavad ümbritsevat loodust, selle muutumist ning üritavad seda selgitada kasutades oma kujutlusvõimet. Müütide kujunemisel ei ole olulised üksikisiku, vaid terve kogukonna panus pika aja jooksul, kusjuures iga põlvkond jätab oma jälje. Algsest rahvaloomingust kasvavad hiljem välja erinevad teadused ja kunstiliigid, sealhulgas ka kirjandus (Kleis 1980:22).
Kreeka müüdid on väga informatsioonirikkad. Neis jutustatakse loodusnähtustest, ühiskonnast, tavadest, sellest kuidas tekkis maailm (kosmogoonia) ja jumalad (teogoonia). Kreeka müütide tegelasteks on antropomorfsed surematud jumalad ja surelikud inimesed heerosed. Heerostena kujutatakse kangelasi, muistseid hõimujuhte. Pole võimatu, et nende hulgas leidub ka reaalseid ajaloolisi isikuid. Vahetult enne kirjanduse tekkimist levisid enam kangelaslood, jumalad olid peategelasteks vaid näiteks kosmogoonias ja kultuslikes legendides.
Suurt rolli mängis kreeka mütoloogia kujunemisloos Mükeene ajajärk. Tähtsamate müütide tegevuspaigaks on mükeene kultuuri keskused. Muistendid sisaldavad ka mütologiseeritud ajaloolisi elemente. Küllaldaselt Mükeene ajajärgu jooni leidub Homerose loomingus. Kuna kirjalikud allikad vahepealse perioodi kohta puuduvad, kanti eepilist traditsiooni edasi tõenäoliselt suuliselt.
Kuna vanimas kreeka luules saadavad värsskõnet kehaliigutused ja eelkõige laul, saab Kreeka folklooris eristada mitmeid laululiike: töölaulud, sõdurite marsilaulud, lastelaulud, lembelaulud, rituaalsed laulud jne. Kevadistel viljakuspidudel lauldi üksikisikuid või suuremaid gruppe pilkavaid ja teotavaid jambe. Rituaalsest pulamlaulust arenes hiljem välja kreeka lüürika eri þanr hümenaios ehk epitalaamion. Nutulaule nimetati treenideks. Erilaadseid laule esitasid kutselised laulikud aoidid ka sümpoosionidel. Kõige arenenum liik kirjanduseelsel perioodil oli eepiline laul, mis lõi aluse suurte poeemide tekkeks. Veel oli olemas mitmesuguseid kultuslaule jumalate austuseks, mida kutsuti hümnideks (Kleis 1980 : 23).
Lisaks lauludele moodustab eri rühma didaktilise folkloori eri liigid - manitsused ja õpetused aforismide, vanasõnade jms näol. Värsivormis olid genealoogiad e. perekonnalood, mida õpiti pähe, ja mitmesugused kataloogid e. loetelud (eriti jumalate ja heeroste loetelud). Neid didaktilise luule näiteid leiab Hesiodose poeemides. Rohkesti näiteid on säilinud ainult vanasõnadest (Unt 2001).
3. Vanimad kirjanduslikud mälestised
8. saj. e.Kr. tekkisid orjanduslikud polised ja toimusid muutused kreeka ühiskondlikus ja kultuurielus. Kõige arenenum ala oli 8. – 7. saj. Väike-Aasia, eriti Joonia. Seal said 6. saj. alguse kreeka teadus ja filosoofia, aga enne seda kujunes seal välja kreeka kirjandus (Kleis 1980:24).
Kreeka kirjanduse vanimad säilinud suurteosed on eeposed “Ilias” ja “Odüsseia”. Nende eeposte loomislugu ja –aeg on ajalooliste teadete puudumise tõttu segane ja selle ümber keerlevad spekulatsioonid moodustavad nn. Homerose küsimuse. Enamik teadlasi pakub tekkimisajaks 8. – 7. saj. e.Kr. Eeposed on kirjutatud vanajoonia murdes. Mõlema eepose ainestik on pärit Trooja sõda käsitlevatest heroilistest muistenditest (Unt:2001).
On tõestatud, et Trooja (teise nimega Ilion) oli tõeliselt olemas ja asetses Väike-Aasia rannikul nüüdisaja Dardanellidest lõuna pool. Kaevamistel on muistse Trooja asukohal avastatud rida üksteise järel tekkinud ja hävinud asulaid, millest altpoolt lugedes seitsmes kiht vastab enam-vähem Homerose kirjeldustele ja kuulub mükeene ajajärku. Trooja sõda on tõenäoliselt ajalooline sündmus ning leidis aset 13. või 12. saj. e.Kr. Lood Trooja sõjast kandusid edasi põlvest põlve mitmes eri variandis kuni eeposte kirjutamiseni.
“Iliase” (e. lugulaul Ilionist) tegevus toimub Trooja piiramise kümnendal aastal ja kestab 49 – 50 päeva. Eepose sisuks on üks kindel episood. Eeldatakse, et kuulaja on muistendiga juba eelnevalt tuttav. “Ilias” koosneb 15 700 värsist ja on hellenismiajal jagatud 24 lauluks (vastavalt kreeka tähestiku tähtede arvule). Tegelasteks on mitmed rooma ja kreeka heerosed ja jumalad. Peategelaseks ahhaia kangelane Achilleus (Kleis 1980:26).
Kui “Iliase” ainestik on rohkem heroiline, siis “Odüsseia” ainestik on olustikulisem ja muinasjutulisem. Teemaks on Ithaka kuninga Odysseuse seiklused takasiteel koju Trooja sõjast kümme aastat peale selle lõppu. “Odüsseia” koosneb 12 000 värsist ja on samuti jaotatud 24 lauluks. “Odüsseia” on kompositsioonilt keerukam kui “Ilias” kuna tegevus ei toimu lineaarselt. Seetõttu peetakse “Odüsseiat” nooremaks (Kleis 1980: 29).
Eeposte tegelased on staatilised, ilma sisemise arenguta, psühhika on lihtne ja naiivne. Tegelaste iseloomu ei kirjeldata, iseloomustamiseks kasutatakse dialooge ja monolooge. Sagedased on epiteedid (“välejalgne Achilleus”) ja korduvad värsid (väikeste muudatustega korduvad värsid moodustavad umbes kolmandiku eeposte värssidest). Kangelased kehastavad sugukondliku ajastu inimeste ideaali, teosed on elujaatavad ja humaanse ellusuhtumisega (Kleis 1980:35-37)
Kirjandusliku eepose eelkäijaks on jumalatest ja heerostest jutustav eepiline rahvalaul. Neid mainitakse ka Homerose eepostes. “Odüsseias” mainitakse juba ka kutselisi laulikuid aoide. Aoidid ei esitanud kindlate tekstidega laule, vaid improviseerisid saates end lüüral või mõnel muul keelpillil. Kuna aoid laulab “jumaliku sisenduse mõjul”, käsitseti tema laule ajaloolise tõena mitte väljamõeldisena. Ja et aoidid esinesid sageli valitsejate ja ülikute pidudel, olid nad aeg-ajalt sunnitud kohandama oma laule vastavalt kuulaja soovile.
6. sajandist e.Kr. pärinevad esimesed teated rapsoodidest. Rapsoodid olid rändlaulikud ja esitasid kindlaid luuletekste deklameerides. Ka “Ilias” ja “Odysseia” olid mõeldud ettekandeks rapsoodidele (Kleis 1980: 32-33).
Homeros eeposed on kirjutatud kuuejalalistes daktülilistes värssides e. heksmeetreis.
¾ È È ¾ È È ¾ È // È ¾ È È ¾ È È ¾ È
Heksameetri loojateks olid joonia aoidid ja see sai eepilisele luulele kohustuslikuks värsimõõduks. Kreeka värsis vahelduvad lühikesed ja pikad silbid, sõnarõhk ei mängi erilist rolli. Lühike silp (È ) on lühikese vokaaliga lahtine silp, pikk silp (¾ ) on pikka vokaali või diftongi sisaldavad lahtised või konsonandi poolt suletud silbid. Iga värsijala esimene silp on pikk ja moodustab tõusu (arsis), millele järgneb langus (thesis). Heksameeter koosned daktülitest (¾ È È ) ja ühest trohheusest (¾ È ). Daktüli võib mõnel pool asendada ka spondeusega (¾ ¾ ) sest kahte lühikest silpi peeti võrdseks ühe pikaga. Värsireas võis esineda ka paus e. tsesuur värsi keskel kolmandas värsijalas või kaks tsesuuri – teises ja neljands värsijalas. Pikkade ja lühikeste silpide ning tsesuuridega mängides oli võimalik moodustada 32 erinevat rütmivarianti. (Unt:2001)
Linnriikide tekkismisega 8. saj. e. Kr. tekkisid suured muutused Kreeka ühiskondlikus ja majanduslikus elus. See oli sobiv pinnas didaktilise eepose tekkeks. Didaktiline eepos oli vormilt sarnane Homerose eepostega s.t oli kirjutatud joonia murdes, kasutati heksameetrit, epiteete ning korduseid. Sisu oli aga täiesti erinev, enam ei ülistata sõjakangelasi.
Vanim tuntud didaktilise eepose viljeleja on 8. saj. lõpus või 7. saj.alguses elanud Hesiodos. Ta elas Kesk-Kreekas, Boiootias, oli väikemaaomanik ja rapsood. Hesiodos oli moralist ja mütoloogiliste muistendite süstematiseerija. Tema on esimene Euroopa kirjanik, kelle autorlus on kindel (Unt 2001). Hesiodoselt on säilinud kaks poeemi: “Tööd ja päevad” (828 värssi) ja varasem “Theogonia” (e. “Jumalate pärinemine”) (1022 värssi).
“Tööd ja päevad” sisaldab biograafilisi elemente ja on kirjutatud manitsusena ja õpetusena Hesiodose vennale. Hesiodos mõtiskleb õigluse üle, rikastumise kiidab ta heaks vaid läbi ausa töö. Hesiodos loob muistendi viiest ajastust e. sugupõlvest: kuldne ajastu – inimesed elasid kui jumalad; hõbedane ja vaskne ajastu – elu halvenemine; heeroste ajastu – lühiajaline elu paranemine; raudne ajastu – Hesiodose kaasaeg, ülekohtu ja vägivalla ajastu. Hesiodos manitseb inimesi tööd tegema ja õiglaselt elama – siis tasuvad jumalad vaeva. Teose lõpuosas annab Hesiodos talupoegadele nõu, millistel päevael milliseid töid teha.“Tööd ja päevad” sai kreeklaste moraali aluseks. Seda loeti koolides ja oli populaarne põlluharijate seas. (Kleis 1980: 42-44)
“Theogonia” jutustab jumalate ja maailma tekkimisest püüdes rahva seas levinud müüte süstematiseerida (Unt 2001).
Hesiodose looming on eelkäijaks 7. – 6. saj. õpetlikule lüürikale ja filosoofilisele luulele (Kleis 1980: 44).
4. Antiikaja orjandusliku ühiskonna ja riigi tekkimise perioodi kirjandus
7. – 6. saj. kujunes Kreekas orjanduslik ühiskond ja riik. Kaotati sugukondlkud eesõigused. Kasvas inimeste enseteadvus. Kreeka kultuuri tase tõusis märkimisväärselt, Joonias tekkis kreeka teadus ja filosoofia, toimusid muutused kunstis ja kirjanduses. Juhtivaks þanriks kujunes lüürika, sest see väljendas inimese kui omaette isiksuse mõtteid ja tundeid (Kleis 1980: 45-46).
Hellenismiajastul kutsuti lüürikaks laule, mida kanti ette lüüra saatel. Aja jooksul hakati eristama kolme lüürika liiki: eleegia, jamb, meelika. Eleegia ja jamb ei vajanud muusikalist saadet. Meelika jagunes omakorda veel monoodiliseks lüürikaks (solist väljendas üksikisiku tundeid) ja koorilüürikaks (ühiskondlik teema).
Eleegia oli eleegilistes distihhonides (heksameeter + pentameeter) kirjutatud luuletuste üldnimetus. Sisult olid eleegiad õpetlikud, vahest poliitilised mõjutusvahendid ( nt. Solonil ) või filosoofilised arutlused, ülistati armastust. Tuntuimad eleegikud olid Tyrtaios Spartast, Solon Atikast ja Theognis Megarast (Unt 2001).
Jambid kasvasid välja pidustustel lauldud pilkelauludest. Jambiline värss sarnaneb tavalisele kõnekeelele ja seda kasutati peamiselt tunnete ja meeleolude väljendamiseks (Kleis 1980: 49-50). Jambe kirjutasid näiteks Archilochos ja Semonides (Unt 2001).
Monoodilise lüürika sünnikohaks oli Lesbose saar. Kohalikust rahvalaulust kasvas välja rida erinevaid kultuslikke ja rituaalseid laule ning värsimõõte. Tähtsaimad autorid Lesbosel olid Alkaios ja Sappho ning Joonias Anakreon. Anakreon on jätnud sügava jälje maailma kirjanduslukku oma lihtsuse ja mänglevusega. Anakreontilist luulet on harrastanud peale mitmete saksa ja prantsuse luuletajate ka vene suurkirjanikud Puðkin ja Lomonossov. Ning juba 19. saj. alguses tõlkis Kr. J. Peterson kaks anakreontilist laulu ka eesti keelde (Unt 2001).
Koorilüürika oli seotud mõne suurema ühiskondliku sündmusega. Koorilüürikas eristati mitmeid liike: epiniikionid (võitjate auks spordivõistlustel), enkoomionid (kiitusalul tähtsale inimesele), ditürambid (ülistuslaul Dionysosele), hümnid. Olulised vormid sellest perioodist on veel epigramm – algselt kiri hauakivil, hiljem kokkusurutud sõnastusega lühike lüüriline luuletus (loojaks peetakse Simonidest) ja treen e. kaebelaul. Tähtsaim koorilüürik oli Pindaros, viimane kreeka aristokraatia laulik (Kleis 1980: 57-58).
6. saj. e.Kr. hakkas arenema ka proosakirjandus. Ka proosat saab jaotada liikideks: teaduslik, filosoofiline, jutustavad reisikirjeldused ja historiograafiad ning folklooril põhinevad olustikulised ja ajaloolised jutustused. Proosakirjandusest on säilinud vaid üksikuid fragmente. Valmiþanri loojaks peetakse küürakat früügia orja Aisopost, kelle tegelik olemasolu siiski tõestatud ei ole. Mitmeid valmimotiive ( “Hunt ja lambatall”, “Vares ja rebane”) võib kohata Euroopa valmimeistrite La Fontaine’i, Lessingu, Krõlovi ja eestlase J. Tamme loomingus (Kleis 1981: 60).
- Kleis, R 1980: Antiikkirjanduse ajalugu, Tallinn
- Unt, J 2001: Antikkirjandus, loengukonspekt, Tartu
- Antiigileksikon 1983, Tallinn
- Kreeka kirjanduse antoloogia 1964, Tallinn