Titaanid, titaniidid ja nende lapsed (ning lapselapsed).

1) Vanim Gaia + Uranose poeg – titaan Okeanos (ό Ωκεανός, <ωκύς – “kiir”) – jõgi, mis vanade kreeklaste arvates pidi voolama ümber maa. Mitte ainult muinaskreeklaste, vaid ka Vanade Idamaade rahvaste kujutlusis ümbritses maaketast veekogu. Alles hiljem, kui avastati, et Vahemeri on peaaegu kinnine, ainult Gibraltari väinani (Heraklese sammasteni) ulatuv veekogu, hakati Okeanost kujutlema mandreid ümbritseva maailmamerena. Et eristada ookeani sisemerest (Vahemeri), nimetati teda välismereks, ning Atlase müüdi järgi ka Atlandi mereks. Okeanose õde ja naine – kõikide jõgede ning veekogu ema Tethys (ή Τηθύσ, võibolla seotud: τηθίς – “tädi”, τήθη/ τηθή – “vanaema”). Okeanos + Tethys = kolm tuhat okeaniidi ning sama palju poega, jõejumalat. Nende vanim tütar – Styks (“jääkülm, tarretav hirm, vastikus, vihatu”) – Okeanosest allmaailma voolava jõe kehastus. Et ta oli aidanud titaanidega võitlevat Zeusi, tasus Zeus talle sellega, et jumalad andsid Styksi juures oma pühimad vanded: kui taevaste vahel tekkis tüli, tõi Iris (“vikerkaar”) kuldses kruusis Styksi vett ning kes valet vandudes tavalise jookohvri välja valas, see lamas kõigepealt ühe aasta sügavas tardumuses ning pidi seejärel järgnevaks üheksaks aastaks jumalate ringist eemale jääma. Okeanose ja Tethyse tütar – Metis (“arukas, tarkus”: tarkusejumalanna) – Zeusi esimene abikaasa. Zeus neelas Athenat kandva Metise alla, sest oli ennustatud, et pärast Athenat sünnitab Metis poja, kellest saab inimeste ja jumalate kuningas. Athena sündis seepärast Zeusi peast (Zeus sai hirmsa peavalu, Athena kargas Zeusi peast välja, kui Hephaistos Zeusi kolju kirvega lõhestas).

2) Hyperion (ό Ύπερίων – “ülima poeg / kõrguses elav / see, kes käib kõrgelt”?) + Theia (“jumalik”) = Helios (Ήλιος – “päike”, teda nimetati ka titaaniks või Hyperioniks), Selene (Σηλήνη – “kuu”), Eos (ή έωσ – “koit, koidepuna, ida”). Oma tuliste päikesehobustega (tavaliselt oli neid neli) juhtis Helios päeval päikesevankri Okeanosest üle taevavõlvi läände ning naasis öösel Okeanose kaudu peekrikujulises päikesevenes itta, teekonna lähtepunkti.

Helios + Klymene = Phaethon (“kiirgav”), H.+Perseis? = Aietes, Kirke, Pasiphae. Et Phaetoni isa oli tõotanud täita poja soovi, palus ta luba juhtida üheainsa päeva vältel päikesevankrit. Ent Phaeton ei suutnud tuliseid päikeseratsusid ohjeldada, sattus päikeseteest kõrvale ja põhjustas hiigeltulekahju. Seepärast surmas Zeus ta välguga, Phaeton kukkus jõkke, tema õed heliaadid muudeti jõe kaldal kasvavaiks papleiks. Aietes – Medeia isa, Kirke (+ Odysseus) – Telegoni ema, Pasiphae – Minose naine, Ariadne ja Phaidre ema.

Selene (teda peeti ka Heliose abikaasaks või tütreks). Tema armastatu oli Endymion. Et Kuu kasvamise ja kahanemisega seostati maise elu sündmusi, oli Selene tähtis nõiduses. Hilisemal ajal samastati ta Artemise ja Hekatega.

Eos + Astraios = tuuled ja tähed. Kui Eos võttis kütt Orioni endale armsamaks, põhjustas see jumalate seas imestust ja taunimist – ning Artemis tappis noormehe oma noolega.

3) Koios + Phoibe (“särav, hiilgav”) = Leto (Λητώ /Λατώ ), Asteria (ό αστήρ - “täht”, meess.).

Leto (Latona – ladinakeelne nimi, tuletatud jumalanna dooriapärasest kujust Lato) + Zeus = Apollon ja tema kaksikõde Artemis. Apollon (tema nime tähendus on seni selgitamata) – päikesejumal (ka Phoibos), valgusjumal; teda peeti ka ennustamisjumalaks (Delfi oraakel: ta surmas Delfi lähedal draakon Pythoni, kes elas Parnassose koopas, ja rajas sinna oma pühamu, kus preestitar Pythia/Püütia ennustas temalt saadud inspiratsiooni mõjul tulevikku; Apollon lõi püütiamängud). Apollon oli korra ja selguse, vaimuelu ja kunstide, eelkõige muusika kaitsja (musagetes, muusade juht), seepärast kuulus tema tunnusesemete hulka Hermeselt saadud lüüra (veel – vibu ja nooled). Apolloni armastatu – Hyakinthos, kelle jumal ükskord ketast heites tahtmatult tappis. Tema verest tärkas lill - hüatsint (esimene homoseksuaalne armastus). Abieluväliselt: Apollon + Koronis = Asklepios, tervistusjumal. Apollon + nümf Kyrene = Aristaios (põllunduse, puu- ja karjakasvatuse ning jahinduse jumal, Aktaioni isa). Apollonil olid ka teised nümfid, naised ja lapsed. Tema puu oli loorberipuu (müüt Daphnest). Palju olevusi oli pühendatud temale, tähtsamad neist delfiin ja ronk.

Artemis oli neitsilik jahi- ja loodusejumalanna. Loomade valitsejannana seostati teda eriti hirve ja karuga. Et Artemise vend oli päikesejumal, siis peeti teda ennast kuujumalannaks ja samastati tihti Selenega. Artemist austati nii vooruse- kui ka taimekasvu- ja viljakusjumalannana. Teda peeti nii neitsiliku nooruse- kui ka abielusõlmimis- ja sünnitusjumalannaks, seetõttu hüüdsid teda appi sünnitavad naised. Artemist kujutati enamasti lühikeses rüüs, noolt ja oda käes hoidvana, tema saatjaiks olid nümfid ja jahikoerad.

Asteria (mitte Astraia, Zeusi ja Themise või Astraiose ja Eose tütar) + Perses = Hekate. Nagu tema õde Letot nii kosis ka Asteriat Zeus. Tema eest põgenedes muutis Asteria end põldvutiks ja viskus merre. Hesiodose järgi oli Hekate kõikvõimas abiandja. Hiljem peeti teda enamasti nõiduse ja tontide jumalannaks, kes öösiti oli koerte saatel vaimude eestvedaja ja tekitas õudust. Hekate oli ka kuujumalanna, ta viibis meelsasti kalmistuil ja ristteedel. Tema austajad ootasid teda öösiti haudade ääres ja kolme tee ristmikel (siit tema lisanimi Trioditis). Tega samastati mitte ainult Selena- ja Artemisega, vaid allmaailmajumalusena ka Persephonega. Talle ohverdati sööke ja koeri; tema tunnused olid tõrvik, piits ja maod.

4) Iapetos + Klymene (Okeanose t., okeaniid) = Atlas, Menoitios, Prometheus, Epimetheus.

Iapetos (Іαπετός) – muud kui oma kuulsate poegade-titaanide isa, inimkonna esiisa.

Atlas – hiiglane, kes maailmaruumi lääneservas kandis taevast oma õlgadel kandis – karistuseks selle eest, et ta oli osalenud titaanide võitluses. Kui Herakles pidi ära tooma hesperiidide kuldsed õunad, mida peale kolme neiu valvas veel surematu sajapealine lohe, palus ta tema poolt vabastatud Prometheuse nõuandel Atlast, et see nopiks talle kolm õuna, lubades ise vahepeal taevast hoida. Atlas tõi õunad, kuid ei tahtnud enam rasket koormat enda kanda võtta. Kangelane teeskles, et on sellega nõus ning palus siis, et Atlas veel korraks taevavõlvi oma õlule võtaks, et ta saaks raskust kohendada, jättes nii kavalusega Atlase uuesti oma üksildast tööd tegema. Kui Perseus pärast seiklust Medusaga läks Atlase juurest mööda ning palus peavarju, ütles hiiglane talle jämedalt ära – ning muutus gorgo pead nähes mäemassiiviks, mis kannab tänini tema nime.

Atlase lapsed: nümfid Kalypso, plejaadid, hüaadid, hesperiidid. Kalipso, kes hoidis Odysseust oma saarel Ogygial kinni 7 aastat, kuna tahtis teda meheks võtta ja teha ta surematuks. Zeusi käsul pidi Kalypso koju igatseva Odysseuse vabastama. Atlas + okeaniid Pleione = plejaadid, 7 tütart (Maia, Merope jt), kelle Zeus – kuna neid jälitas metsik Orion – tõstis Plejaadide tähtkujuna taevasse (Plejaadid – Sõnni tähtkujus paiknev tähtede hajusparv, Sõel). Hüaadid (“vihma sadama”): kurvastusest oma lõvi poolt lõhkikistud venna Hyase pärast surmasid nad end ja nad muudeti Sõnni tähtkuju tähtedeks (Orioni lähedal). Hesperiidid (“õhtuneiud”)– kas Nyksi, või Hesperose (Õhtu) või siis Atlase heledahäälsed tütred. Nad valvasid jumalate aias, mis asus kaugeimal läänes, Okeanose taga, koos draakon Ladoniga Hera kuldseid õunu. Hera oli saanud need Gaialt kingituseks Zeusiga abiellumise puhul.

Menoitios, nagu tema vend Atlas, osales titaanide võitluses. Menoitiose ülbuse eest tappis Zeus ta oma välguga ning heitis pimedasse Erebosse.

Prometheus (“ettemõtleja”) – Zeusi vaenlane ja inimeste abistaja. Titanomahhias oli ta Zeusi poolt, aga... Kui hallil esiajal tahtsid inimesed ja jumalad kokkutulekul Peloponessosel välja selgitada, milline osa ohvriloomadest saab tulevikus kummalegi poolele osaks, tükeldas Prometheus tugeva sõnni ning kattis liha ja sisikonna, mis oli mõeldud inimestele, vastiku veisemaoga; kontide hunniku garneeris ta aga rasvaga. Siis lasi ta Zeusil valida ning see otsustas – ilmselt oma parema tahtmise vastu – halvema osa kasuks. Sellest ajast peale põletavad inimesed jumalatele nende altaritel ainult konte ja rasva. Zeus aga vihastas selle pettuse peale kohutavalt ning karistas surelikke, jättes nad ilma tulest. Kuid Prometheus röövis selle ning tõi kallihinnalise leegi õõnsa pilliroo sees oma kaitsealustele. Tuues selle inimestele, tegi ta võimalikuks käsitöö ning kunstid. Järgnes taas Zeusi käik ning ta lasi igavese õnnetusena ilmuda esimesel naisel Pandoral seni nähtavasti vaid meeste poolt asustatud maailma. Prometheus aga aheldati samba külge ning iga päev tuli kotkas nokkima õnnetu mehe üha uuesti kasvavat maksa, kuni Herakles vabastas ta sellest piinast. Prometheus - Deukalioni isa. P. – kultuuritooja.

Epimetheus (“tagantjärele mõtleja”). Hoolimata Prometheuse hoiatusest, et Zeusilt ei tohi kinki vastu võtta, abiellus Epimetheus Zeusi loodud Pandoraga ja tõi seega õnnetuse kogu maailmale. Epimetheus + Pandora = Pyrra, Deukalioni naine (veeuputus, D. ja Pyrra – inimeste esivanemad: Hellen – Aiolos – Sisyphos – Bellerophontes... Neleus - Nestor, Pelias, Iason jt).

5) Kreios + Eurybeia (Gaia ja Pontose tütar) = Astraios (“tähe”), Pallas (?), Perses (pärslane?)

Astraios + Eos = tuulejumalad: Zephyros (läänetuule jumal), Boreas (tormiline, lund ja külma toov kirdetuul, ~põhjatuul), Euros (vihmatoov kagutuul), Notos (vihmatoov tormiline lõunatuul, mis puhub talvekuudel); samuti taevatähed.

Pallas + Styxs = Nike (võit), Armukadedus, Jõud, Võimsus.

Perses + Asteria = Hekate

6) Kronos + Rhea = Hestia, Demeter, Hera, Hades, Poseidon, Zeus.

Tähendab, et kõikidel titaanidel olid naised-titaniidid (6+4+2’), aga 6 titaniididest kaks olid jumalate naisteks: Themis – Zeusi teine naine, Mnemosyne – Zeusi ~armuke (tal oli juba Hera).

Themis + Zeus = hoorid (Ώραι, ή ώρα – “aastaaeg”) ja moirad (“osaksandjad” < “osa, jagu; saatus”). Hoorid - ilusad, inimesi soosivad aastaaegade jumalannad, atika lille-ja viljajumalused: Thallo – õitsemis-, Auxo – kasvu- ning Karpo – viljajumalanna. Algselt pidid hoorid olema kasvujumalused, hiljem korraldasid nad aastaaegu, kuusid ja isegi tunde. Hesiodose ajast peale kehastasid nad ka kõlbelisi ideaale: Eunomia (Heaseaduslikkus), Dike (Õigus, õiglus) ja Eirene (rahu).

Moirad– saatusejumalannad, neid kujutati enamasti vanade naistena, neid oli kolm: Klotho, Lachesis ja Atropos (teiste müütide järgi nende emaks oli Nyx või Nyx koos Erebosega).

Mnemosyne (“mälu”) + Zeus = muusad. Esialgu arvati neid olevat kolm (Gaia ja Uranose nn.”vanemad muusad”: <Melete> (“kogemus, harjutus”), <Mnema> (“mälu”), <Aoida> (“laul”), hiljem – 9 (juba Homerosel neid oli 9, Hesiodos esimesena maininud nende nimesid): Kalliope (eepos), Euterpe (lüürika ehk meelika, muusika+laulmine), Melpomene (tragöödia), Thaleia (komeedia), Erato (erootiline poeesia), Polyhymnia (“laulurikkus”, hümnid), Terpsichore (tants), Kleio (ajalugu), Uraania (astronoomia).

Neist jumalatest ja nende lastest – nn. Olümplased: Zeus, Hera, Poseidon, Hades, Athena, Apollon, Artemis, Ares, Hephaistos, Hermes, Hestia, Aphrodite.