Vanakreeka mütoloogia: kosmogoonia, teogoonia. Arhailine ajajärk.

Müüt <μυθος> - “sυna, kõne, lugu, jutt”, aga sõnad eepos <έπος> ja logos <λόγος> on ka - “sõna, kõne”, vaid eepos on seotud jutustamise, laulmise ning luulega, ühesõnaga ta on seotud foneetilise vormiga, sõnakujuga, logos aga – analüütilise mõtlemise, ratsionaalse kõnega, sisuga. Müüt on midagi universaalset: maailm ja sõna maailmast. Sõnastada on seesama, mis luua. “Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumalal ning Sõna oli Jumal” (Johannese Evangeeliumi alguses). Nagu kirjutab Jaan Puhvel (“Võrdlev mütoloogia”): “Müüdis väljendub mõttemall, mille abil ühiskond vormistab enesetunnetust ja eneseteostust, saavutab iseteadvust ja endausku, seletab omaenda ja ümbruskonna olemust ja algupära ja vahel püüab oma saatust juhendada”.

Mütoloogia <μυθολογία> kreeklastel oli mitte müütide uurimine, vaid müütide jutustamine, esitus, edasiandmine, sõnastus; μυθολόγος – müütide jutustaja. Millal tekkis mütoloogia, esimesed müüdid? Ei tea, vist niisama ammu, kui sõna ja kõne. Kuskil 100 000 aastat tagasi. Või isegi varem, nagu arvavad praegu paleoantropoloogid. Glottogeneesi probleemid Euroopas tekkisid esmakordselt samuti Kreekas (γλωσσα / γλωοττα – “keel” (suus), “keel” teises tähenduses, “kõne”, “murre” ja isegi “rahvas”).

Kreeka mütoloogias eristatakse peamiselt kaht suurt ajajärku: arhailine, eelklassikaline, eel-Tessaalia ehk eel-Olümpiline (so enne Olümpost Tessaalias) ja klassikaline. Esimene ajajärk kestis teadmata ajast kuni II a-nde alguseni (umbes ∞ - 2000). Teine ajajärk – klassikaline või heroiline ehk kangelaste, Olümpose ehk Tessaalia ajajärk – II at. Tõsi küll, ahhailased tulid Kreekasse (või rändasid sisse) just III lõpus või II alguses, aga, üheltpoolt, neil arvatavasti juba olid omad müüdid, teisalt aga eksisteerisid Vahemere regioonis enne seda muistsed kultuurid oma mütoloogiaga: Egiptus, Sumer, Akkad, Kreeta, Süüria (Alalah, Byblos, Ugarit). Nagu kirjutab J.Puhvel: “Kreeka kultuuri ja müüdi kolme peaosist võib kirjeldada kui substraati (egeuse, pelasgi, minoa), superstraati (indoeuroopa kreeka) ja adstraati (kestvat immutist Väike-Aasiast ja kaugemailt idamailt). Substraat ja varane adstraat võisid olla laias laastus ühtlased <...> Sellele alusele ladestus põhjast aegamööda indoeuroopa-keelsete kreeklaste asutus, alates umbes 2000 e.m.a. ja lõppedes doorlaste tulekuga umbes 1200 e.m.a.”

Arhailine ehk ktooniline ajajärk. (ή Χθών – Maa, maa+maailm, htoonilised jumalad – maapinna ja maapυue jumalad). Selle ajajärgu põhijooned: a) teratomorfism (τέρας – koletis; taevamδrk; ime): kõik jumalad on hiiglasuured, õudsed, on ühelt poolt nagu loomad, teiselt nagu koletised; b) fetišism ja animism, konkreetsemalt: 1) zoo- ja fütomorfism; 2) miksantropism (poolinimene poolloom, või poollind, madu, puu, metall jne, nt. kentaur, sfinks, Echidna, gorgod, sireenid, harpüiad jt). Animismi (lad. anima – hing) kohaselt on pea iga universumis leiduv objekt hingestatud ning omab isiksust, nagu inimene isegi. (Animism - Taylor, tema vastu - Marett: preanimism ehk animatism – animismi1 faas; Frazer jt. Animatus - elav).

Juba inimkonna arenemise esimesel etapil kujunes välja usk hinge, selle salapärase anima olemasolusse, millesse usuvad ka kõige vähem arenenud rahvad. Niisugune nähtus nagu uni ning unes asetleidvad kummalised seiklused viisid varase inimühiskonna järeldusele, et inimesel on kaks ego. Sellestsamast mõttest sündiski oletus, et teise ego eksistents jätkub ka pärast surma. Animistlikus faasis inimene mitte ainult ei usu inimhinge eksistentsi, vaid näeb ka igas loodusobjektis elusolendeid. Nõnda arvatakse, et kõik puud, taimed, loomad, linnud, kalad, kivid, jõgi, päike, tuul jne. on võimelised ratsionaalselt mõtlema ja rääkima. Kreeka religioosses mõtlemises leidus rohkesti ka fetishismi (<prantsuse fétichisme < fétiche < portugaalia feitico – amulett, võlumine, nõidumine). Paljusid jumalaid kujutatakse fetishitega, millest nad on ise arvatavasti välja kasvanud. Fetishism on termin, mida kasutatakse nii suurte kui ka väikeste objektide puhul. Need objektid võivad olla looduslikud või kunstlikud, ning usutakse, et nad omavad teadvust, tahet ja üleloomulikke omadusi.

Varane kosmogoonia ja teogoonia.

Algul oli Kaos ehk Chaos (τό Χάος – ürgne pime haigutav kuristik; χάσκω, χαίνω – “haigutan”, sellega seotud “neel, kυri, lõug; neelama ja välja oksendama / purskama / paiskama. Võib öelda, et kaos on seotud nii sünnitamise, elu kui ka tapmise, surmaga. Isegi eestikeelne “haud” ühest küljest ning “hauduma” – teisest... Aga see on võibolla nn. “rahvaetümoloogia”. Vähemalt Laozi kirjutas: “See, millest sünnib elu, on surm”. Ja teises taoismi raamatus: “Surm on lootes, embrüos, surm on munas”). “Tõepoolest, algul tekkis Kaos, aga seejärel maa” – nii juhatab Hesiodos (“Teogoonias”) sisse oma õpetuse maailma tekkimisest, mis kujutab endast viljastamise ja sündide rida. Või nii: “Kõige enne oli Kaos, tohutu, määratu sügavik, ääretu kui meri, pime, tähi, metsik”. Alguses on spontaanselt tekkinud Kaos, maailma algne korrapäratu ja vormitu seisund. Mõtte ja sõnalise tähenduse poolest on Kaos Hesiodose jaoks tühi ruum, milles hiljem tekkinu sai levida; siiski, kuna sellest tekkis midagi järgnevat, ei ole see mingil juhul mittemiski või ebaisikupärane. Sellesama Hesiodose järgi: algul tekkisid Kaos, Gaia (Maa), Eros (ό Έρος – alguses – pigem kirg kui armastus) ja Tartaros (ό Τάρταρος – allmaailm). Kaosest eraldusid Gaia, Tartaros ja Eros. Aga teiste müütide järgi oli vastupidi: algul oli Pimedus (mitte Erebos, vaid ~morn, sünge Hämarus), temast tekkis Kaos; Pimedusest ja Kaosest – Nyx (Öö), Hemera (Päev), Erebos (Pimedus) ja Aiter (ό Αιθήρ – Eeter, Υhk/Taevas). Eeter + Päev = Maa, Taevas ja Meri. Tähendab, ei ole selge, kas algul oli üks ainuke Kaos, või neid oli neli? Kas oli pime, kui tekkis Kaos, kas oli juba enne Kaost Öö (Nyx) ja Pimedus (Erebos)? OK, lähme edasi.

Kaosest omakorda tekkisid Nyx (Νύξ – personifitseeritud öö) ning sünge surnuteriik Erebos (τό Έρεβος - “pimedus”). Huvitav, et “to Kaos” ja “to Erebos”– kesksoolised, aga “ho Eros, ho Tartaros, ho Kosmos” – meessoolised. Tähendab, algul oli Gaia ainukeseks naiseks. Või Gaia ja Nyx. Nyx tekkis samaaegselt Erebosega.

Nyx + Erebos (tänu Erosele) või Nyx ise, ilma kelletagi = Hemera ja Aiter, kuid ka hukatuslikud jõud nagu Surm, Tapmine, Vanadus, Saatus, Kannatus, Momos (Laitus) ja Kurbus (vend ja õde), Hypnos (Uni), Eris (Tüli), Nemesis (“määramine”, õiglase tasumise jumalanna, kes karistab inimesi ülekohtu ja üleastumiste eest), Unenägud, Vaesus, Sõprus, Rõõm, moirad (“osaksandjad”< “osa, saatus”, neid kujutati enamasti vanade naistena, neid oli kolm: Klotho ketras elulõnga, Lachesis määras lõnga pikkuse ja Atropos lõikas lõnga katki) ja keerid (“õnnetus, hukatus, surm” – sünged, hambaid kiristavad, küüntega kriipivad ja hirmuäratavalt vahtivad õnnetuse ja surmadeemonid, kes kaklevad lahinguväljal langenute pärast ja joovad nende verd).

Gaia sünnitas endale abikaasa – Taeva ehk Uranose (ό Ουρανός – taevas). Aga ilma Uranoseta tυi Gaia ilmale Mäed koos nümfidega (oreaadid, sest ό Όρος – Mägi) ja Mere (Pontos, võrdle vana-vene “~pont’/ putj” – “tee”). Pontoselt sai Gaia järgmised lapsed.

Gaia + Pontos = Nereus (“vanamees merest”, siiras ja hea, kuid kes pole valmis niisama lihtsalt reetma oma teadmisi tuleviku kohta; tema ja Dorise – Okeanose ja Thetysi tütre – tütred: nereiidid, neid on 50: Galateia, Thetis, Ampfitrite jt), Phorkys (merejumal), Keto ja <Eurübia>. Seejärel, viljastatuna Uranose poolt, sünnitas ta titaanide soo (kokku 12).

Gaia + Uranos = titaanid (Okeanos, Koios, Kreios, Hyperion, Iapetos, Kronos, Teia, Rhea, Themis, Mnemosyne, Phoibe, Tethis), kükloobid (“sõõrsilmad” – neil oli üks ümmargune silm keset laupa; neid oli 3: Brontes (“müristamine”;huvitav, et nad on vennad, aga ή Βροντή), Steropes – “välk” (jälle: ή Στεροπή) ja Arges – “särav, välgusähvatus”), hekatonheirid (“sajakäelised” hiiglased, igaüks neist oli viiekümne pea ja saja käega: Kottos, Briareos ja Gyes). Uranos vihkas oma lapsi nende hirmuäratava välimuse tõttu, jälestas sajakäelisi ja toppis neid Gaiasse tagasi, maa alla. Ühe versiooni järgi sünnitas Gaia just sellepärast titaanid (kättemaksu jaoks). Gaia sepitses vandenõu koos oma noorima poja, titaan Kronosega ning ässitas teda, et see sirbikujulise riistaga oma isa kastreeriks, kui see täis armuiha Gaiale läheneb. Kronos tegi, mida talt nõuti (NB! Vasaku käega!) ja viskas isa fallose ja sirbi merre. Maale (Gaiale) ja merre pursanud verest ja spermast sigines veel igasuguseid lapsi – madudest jalgadega gigandid, erinnüsed (kättemaksujumalannad, koerapealised verega määritud hallijuukselised vanaeided madudega juustes; nad karistasid armutult ja väsimatult kõiki igasuguse roima, eriti veresüü (peamiselt – isatapmise) ja mõrva eest, ajades kurjategijad hulluks ning tuues surma ja hukatust. Sageli ilmusid nad kolmekesi: Alekto – ei jätnud rahule, Megaira – kadestas ja Tisiphone – maksis kätte mõrva eest), drüaadid ehk melose nümfid (puude nümfid) ja Aphrodite.

Gaia + Tartaros = Typhon (Τυφεύς /Τυφώς/Τυφών – “suitsune”), kυige jubedam taevakõrguse koletis, sajapealine tuldpurskav – silmadest – draakon. Tal oli sada erineva häälega maopead (nagu härg, lõvi, koer, madu, inimene jne). Teise versiooni järgi tõi Gaia ilmale oma viimase koletise titanomahhia ajal või pärast titaanide langust.

Gaia ja Pontose lapsed: vend Phorkys ja õde Keto elasid maailma serval, kuskil kaugel.

Phorkys + Keto = grajad (“vanaeided” - “punapõselised”, aga sündimisest saadik – hallijuukselised. Neid oli 2 või 3. Neil oli kahe või kolme peale ainult 1 silm ja 1 hammas),

gorgod (>“hirmus, kohutav” – 3 õde: Sthenno - “võimas”, Euryale – “paljurääkiv, sõnaohter, väga jutukas” ja Medusa – “käskijanna, valitseja”. Stenno ja Euryale olid surematud ja eatud, aga Medusa – surelik. Gorgod elasid Okeanose taga kaugel läänes. Igaüks, kes nende peale vaatas, muutus nende kohutava pilgu mõjul kiviks. Gorgode tunnusteks lõustaks virildunud näojooni, madusid juuste asemel ja õudset möirgamist. Neil oli hammaste asemel metssea kihvad, vasksed käed, kuldsed tiivad. Medusa + Poseidon = Pegasos (tiivuline võluhobune) ja Chrysaor (sõjamees, kuldse mõõga või sirbiga), Echidna (“madu”, teise versiooni järgi – Gaia ja Tartarose tütar. Nägu – ilus neiu, keha – kirju madu, kes elas Kiliikias, sügavas koobas, varitses möödujaid. Hesiodos: “Kirjeldamatu peletis, pooleldi kaunisilmne tütarlaps, pooleldi kole madu, hiiglasuur, kirjuplekiline ja ablas”).

Echidna + Typhon = Lerna hüdra (5-6 maopead, hiljem – naistepead), Nemea lõvi, Kimäär (Chimaira – “tuldsülgav, suur, kiire ja võimas, lõvi, kitse ja mao peadega, eestpoolt lõvi, keskkohast kits, tagant lohe”, Sfinks (pooleldi naine, pooleldi tiivuline lõvi, saba asemel - madu) ja 2 koera: Orthos (2) ja Kerberos (3 pead). Või 50 pead ja vasksed kõrid.

Sireenid – Phorkyse või jõejumala Acheloosi tütred (linnu keha ja naise peaga). Teised koletised: harpüiad (“röövimishimulised” - 2 või 3 linnud, naiste näod), Lamia (“õgia”, röövis lapsi), Skylla (võib olla, Phorkyse ja Keto tütar, merekoletis, kes koos Charybdisega elas merekitsuses: 12 jala, 6 koera pea ja koletute hammastega; sõi ära kõik ettejuhtuvad elusolendid), Charybdis (veekeeris, 3x päevas haarab ja purskab musta vee välja).