Riikide moodustamine Gangese orus.

Esimeses loengus oli jutt sellest, et Induse orus tekkis III aastatuhande keskelt varase pronksiaja tsivilisatsioon ehk Harappa või Induse oru kultuur (Pakistanis ja Loode-Indias). Selle kultuuri peamised keskused: Harappa, Mohenjo Daro ja Lothal (kagupoolne linn <karta 12>). Neist kaks viimast olid võimsaima linna – Harappa – osalise võimu all. Nii Harappa kui ka Mohenjo Daro pindala ületas tublisti kahe ruutkilomeetrit. Igas linnas oli kindlustatud tsitadell (linna lääne osas), milles asusid templid, keskküttega saun, suured hooned (võimalik,et paleed) ja viljaaidad. Induse linnadel oli korrapärane põhiplaan: kõik peatänavad olid parallelsed. Harappa linna varemad näitavad, et kindlustusmüürid olid kuni 15 meetrit kõrged ja 14 meetrit paksud. Kõik suured linnad olid halduskeskused, neis tegeldi käsitöö ja kaubitsemisega; mererannikul oli kindlustatud sadamad. On leitud rohkestimetallesemeid,maalitud keraamikat, kaaluvihte, pisiskulptuure, piktograafiliste märkidegakunstipäraseidpitsateid. Mujalt pärinevad esemed tõendavad sidemeid teiste India osadega, aga peamiselt – läänepoolsete naabritega: Iraani, Afganistani ja Ees-Aasia, iseäranis Lõuna-Mesopotaamiaga. Linnad elasid jõudsalt ligi 1000 aastat, kuni umbes 1700 aastani hävisid nad kas uleujutuste ja maavärinate tagajärjel või ei tea millisel põhjusel (teised andmed: XIX-XVII ss.). Mõned uurijad arvavad, et lõpliku hoobi andis põhjast tultud kassiitide sissetund, mis viis allakäigu kiire lõpuni. Antropoloogiliselt ei olnud Harappa ehk Induse kultuuri rahvastik ühtne, selle kultuuri kandjaid on peetud draviidide esivanemaiks, kui see on alles selgitamata nagu Induse kultuuri põhjusedki. Kesk-Aasia lõunaosas oli ka iidne kultuur <Altyn-depe kultuur> III a-nde lõpul II a-nde algusel, nendel oli isegi kiri sarnane osaliselt Harappa omaga. Ja see Altyn-depe kultuur langes II a-nde keskpaiku, keegi ei tea, miks. Altyn-depe elanikud läksid sealt itta (Põhja-Afganistani ja Lõuna-Usbekistani rajoonidesse).

“Aarjalaste sissetung”. Veel 60 aastat tagasi teadlased arvasid, et Induse kultuuri hävitamine ja aarialaste ümberasumine on seotud, sest nad arvasid, et Induse kultuuri lõpp oli kuskil samal ajal, kui aarjalaste sissetulek ja “Rigveda” koostamine: II aastatuhande algus või XVI-XV sajandid eKr. Aga hiljem mõlemad piirid muutusid: Harappa kultuur langes ~ XIX-XVII sajandite jooksul, aarjaste hõimude rühm võis ilmuda Põhja-Indias ennem, kui aarjalased – “Rigveda” loojad, “Rigveda” dateeritakse juba mitte II a-nde algusega (või II a-nde keskpajku), vaid teise poole- või isegi lõpuga. Ja üldse, mõned indoaaria hõimud, kes ilmusid enne “Rigveda” loojate rahvast, olid veda-brahmanismi kultuuri traditsiooni väljas.

Aga tänapäevani võib lugeda (nii eesti, kui ka vene ja inglise keeles), et “II aastatuhande esimesel poolel (või siis: 1500-ndatel aastatel eKr) rändasid Induse tsivilisatsiooni aladele Indias Kesk-Aasiast tulnud nomaadid-aarialased” (Maailma ajalugu ? aastad?). Või nii: “2. aastatuhandel eKr varises Induse oru tähelepanuväärne tsivilisatsioon kokku aarjalastest sissetungijate (pronksiaja hõimude rühma) pidevate rünnakute all”(Idamaade mütoloogia entsiklopeedia,1999-2001). ENE’s – mingi kompromiss: “Induse kultuur hääbus 18.-13. saj. e.m.a. II a-tuh. II poolel tulid Indiasse aarjalased, kes 10.-6.saj.e.m.a. hõlvasid Gangese oru”. Compton's Interactive Encyclopedia: “The uniform civilization of the Indus Valley came to an end in about 1700 BC. Whether this was due to a major invasion, gradual incursion by outsiders, or other factors is unknown.”( Excerpted from Copyright © 1994, 1995, 1996, 1997).

Nii või naa, aga võib öelda et II a-nde teisel poolel tulid Loode-Indiasse aarialased / aarjalased, kes X.-VI. sajanditel eKr hõlvasid Gangese oru. Aarjalased (< sanskr. ārya) – indoiraani keeli kõnelevad hõimud, kes II a-nde lõpus tungisid Iraani (praegune Iraan < Eran < vanapärsia Airyanam, kreeka Ariana – “aarialaste [maa]”) ja edasi mitme lainena - Indiasse. Nad asendasid Induse kultuuri enda omaga ja hõivasid I a-nde esimesel poolel järk-järgult kogu Põhja-India (seda hakatakse nimetama Arjavartaks, millest ma juba rääkisin). Nad kasutasid rauda ning elatusid peamiselt maaviljelusest ja karjakasvatusest (nad olid poolrändavad karjakasvatajad ja põlluharijad. Nende asualalinnad ja pisiriigid (Kuru, Pantšala, Kasi, Kosala, Magadha jt.<kaarta 12>) tekkisid pärast VIII. Sõna “aarja” algtähendus pole selge, hiljem tähendas see õilist. “Ārya” – õilis, üllas, auväärne; esimeste kolme varnade esindaja (aarialaste ühiskond jagunes neljaks põhiseisuseks ehk varnaks. Kõrgeim seisus koosnes preestritest ja õpetlastest, järgmine – sõjameestest, kolmas talupoegadest ja kaupmeestest ning viimane, madalaim klass – nendest, kes eelmisi teenisid: braahmanid, kšatrijad, vaišjad ja šuudrad). Tähendab, et aarjalased – braahmanid, kšatrijad ja vaišjad. Aarialaste vanimad kirjalikud mälestused on neli püha raamatut, mida nimetatakse vedadeks. Aastaid 1500 kuni 500 eKr kutsutakse vedade ajaks, nagu teie teate. Hilisveda perioodil segunes vallutatud rahvaste usund vedade ideestikuga varaseks hinduismiks. Tähtsaks aspektiks hinduismis on “karma” – usk, et inimesi mõjutab nii see, mis nad tegid eelmises elus, kui ka see, mida nad teevad tulevikus. Kolm tähtsamat hinduistlikku jumalat on looja Brahma, säilitaja ja hoidja Vishnu ning hävitaja Shiva, kes valitseb elu ja surma üle. Krishna on üks populaarsemaid hinduistlikke jumalaid ja tema kujutlusi leidub Indias kõikjal. Krishnat – suurjumal Vishnu taassündi – kujutatakse legendides sügavalt inimlikuna. See võluv ja ilus jumal oli olnud ulakas laps (nagu kreeka Hermes), kellest täiskasvanuna sai kirglik armastaja ja kõige kurja võitja. Aga sellest – hiljem. Praegu on tähtis see, et hinduism oli täiesti omanäoline religioon ning selle sotsiaalne üksus – kast – oli palju kitsam ja piiratletum kui varna.

Nagu kirjutab Struve aarjaste sissetungi kohta: “Oletatakse, et III aastatuhande lõpul e.m.a. tungisid Induse orgu suguharud, kel ei olnud veel ühist etnilist nimetust ja kes ei kujutanud enesest ühtsat rahvast. me ei tea, kust need suguharud tulid, kuid tõenäoliselt saabusid nad siiski Pandžabist <Punjabist> loode pool asetsevaist piirkondadest. India looduslikud piirid kaitsesid teda hästi võõramaalaste invasiooni vastu; põhjas laotuvad Himaalaja mäeahelikud on ülematuks takistuseks. Kuid loodes on Pärsia lahe suunas madalduvates mägedes mäekurusid, mis tänapäevani ei ole kaotanud oma tähtsust sõja- ja kaubateedena; vanaajal pääsesid siit kaudu Induse orgu suguharud ja rahvad”. Aarijad Struve järgi (õpiku ilmumisaasta - 1941...Eesti keeles – 1949. a.) – mitte ülem rahvas, vaid vastupidi – barbarid (võrreldes Harappa kultuuri esindajatega): “Nende barbarlike suguharude esimesed asulad ei ulatunud kaugemale Loode-Indiast, Pandžabist, ja siin pidid tulnukad kokku põrkama päriselanikega. Paljud suguharud tõrjuti metsadesse ja mägedesse, paljud alistusid vallutajatele, kes nimetasid endid “aarjateks”, s.o. suursugusteks, termin, mis tähistas nende ja alistatute klassisuhet”. <Tegelikult “arí” = “ustav”, “usundi eeskirju jälgiv”, “püha” jne. – niisama hästi kui “vaenulik”, “vaenlane”, “võõras”, “tulnukas”, “välismaalane”; aga veda sõna “aryá” = “külalislahke”. – I.A. >). Paljude suguharudega sulasid vallutajad ühte, omandades nende loodud kultuuri”.

~ 50 aastat tagasi sündis hüpotees: et veda hõimud oli seotud protodraviidi nn. “halli värvitud /maalitud/kirjatud keraamika kultuuriga”<seroj raspisnoj keramiki?>, mis arenes Ida-Punjabis, Gangese ja Jamuna <Dzhamna> ülemjooksul, Gangese ja Jamuna basseinis ja Radzhasthanis. Selle kultuuri epohh jaotakse kaheks: varane hall keraamika (~ XII-XI sajandid) ja hiline (~1 000-500 eKr). Dateerimine on siiani vajeldav. Huvitav, et selle kultuuri kihid on leitud nendes kohtades, kus asusid eepose järgi “Mahabharata” linnad. Arheoloogid väidavad, et halli keraamika kultuur on seotud hilis-Harappa asulatega. (kult. mediaator...)

Enne halli keraamika kultuuri eksisteeris ka protomunda “vasksete aardeleide ja kollase keraamika kultuur”, pärast (I a-nde 2 ½ -l) – “põhja musta läikitud keraamika kultuur”. Võib öelda, et seal toimus pikkaajaline multikultuuriline dialoog...

Lähtudes “Rigveda” materjalist ja suhtudes sellesse allikasse kogu vajaliku ettevaatusega,sest temas tuleb eristada hilisemaid kihitisi, võime endile luua teatava pildi India ajaloo selle perioodi kohta, mida teaduses on hakatud nimetama veda-ajajärguks. “Rigveda”nimetab üheksat aariate suguharu, kuid arvatavasti oli neid hoopis rohkem. Kõige suuremad olid bhaaratate (bharatid?), poravate(?), tritsude(?) ja veel mõned teised suguharud. Suguharu jagunes omakorda sugukondadeks (džāna), mille eesotsas seisis sugukonnavanem. Suguharu valitsessuguharujuht (rādžan); tema võimu piiras kogukonnanõukogu (samiti). Sel ajajärgul on meil tegemist arenenud kogukonnaga, oma sugulusterminoloogia. “Isa” – pitar, s.o. “kaitsja” – termin, millega sugukonnas tähistati kõiki, kes olid noortega võrreldes vanad. “Poeg” – napat – tähendas järeletulijat üldse (sanskritikeeles “lapselaps”). “Mees” – pati – termin, mis tähendab “valitsejat”, “isandat”. Mehe vend – dēvar – omandas pärast mehe surma õiguse tema naisele.

Abielu oli võimalik röövimise ja naise ostmise teel. Naiste seisund perekonnas, kus teda käsitati algul isa ja pärast mehe omandina, vaade, et naiste kohuseks on sünnitada poegi (tütre sündimine oli õnnetus), ja lõpuks polügaamia olemasolu – kõik see pakub antifeministliku pilti väljakujunenud patriarhaalsest kogukonnast.

Nimetatud suguharude peategevuseks oli karjakasvatus, kuid ka küttimine polnud veel kaotanud tähtsust. Majanduses kuulus esikoht karjakasvatusele: lambaid kasvatati villa saamiseks, härjad olid lihaloomadeks ja neid kasutati ka veojõuna. Peale nende mainib “Rigveda” ka kitse, pühvlit, eeslit ja siga. Esikohal seisis veisekasvatus: piimandus etendas tähtsat osa. Suguharujuhti nimetati isegi gopa’ks,s.o. “lehmade kaitsjaks” ja sõdu peeti eeskätt kariloomade ning paremate karjamaade pärast; sõna “sõda” (gavišti) tähendas õieti”soovi hankida lehmi” ja sõdurit nimetati “lehmadeeest võitlejaks”.

Asudes järk-järgult elama Induse orgu hakkavad suguharud põldu harima ja paikselt elama. Tekkiv tööjaotus ja võimalus rikkuste kuhjumiseks ülikkonna kätte ajendavad nende sugukondlike kogukondade muutumist küla- ehk põlluharimiskogukondadeks, kus karjakasvatus ei kaota veel oma tähtsust. Need suguharud elasid külades (grāma), kus majad olid ehitatud savist. Need asulad olid naabersuguharude kallaletungide vastu täiesti kaitsetud. Igal külal oli oma vanem (grāmanī ja ta koosnes mitmest perekondlikust kogukonnast (vis), millel oli oma vanem (vispati). “Rigveda” loetleb mõned kogukonnas eraldunud erialad. Ta nimetab puuseppi, kes valmistasid sõjavankreid ja veokeid; tohterdajaid, kes olid nõidadeks ja lausujateks; seppi, kes valmistasid pronksist relvi ja tööriistu; lauljaid, kes tegelesid jumalateenistusel ja säilitasid oma lauludes rahvapärimusi, jt. Varanduslik ebavõrdsus kogukonna liikmete seas avaldus tugevate ja rikaste sugukondade tekkimises. Nende kätte kogunesid rikkused seepärast nimetati neid mahavān’iks, s.o. rikasteks, suursugusteks. Väga tähtis oli kogukonnas braahmanid (vanasti - brahmiinid), keda peeti inimeste ja jumalate vahendajaks. Suguharujuht, radža, kinnistab endale võimu oma sugukonnas ja muutub kuningaks suguharus, kusjuures viimane koosnes paljudest kogukondadest. Braahmanid olid sageli väga tihedas kontaktis kuningatega ja juhtisid nende tegevust oma palvuste ja ennustustega. Ühes “Rigveda” hümnis öeldakse: “Rahulikult elab oma elamus see kuningas, alati on temal külluses toitu ja austab teda rahvas, kui kuninga eel käib braahman. Võitmatu on ja vallutab vastastelt ja suguharukaaslastelt rikkuse see kuningas, kes hoolitseb abivajava braahmani eest: teda aitavad jumalad”.

Koos tootlike jõudude üldise kasvamisega, rikkuste kogunemisega ja varandusliku ebavõrdsuse suurenemisega võib märgata ka mitmesuguste sotsiaalsete rühmitiste tekkimist. Juba ühes”Rigveda” vanas hümnis palutakse jumalaid, et nad õnnistaksid vagadust (brahma) ja palvusi, võimu (kšatram) ja vägimehi, lehmi ja kogukondlasi (visa). Seega võib juba siin näha vihjeid sellele, et preesterkond, braahmanid, ja sõdurid, kšatrijad, seisavad teistest kogukondlastest kõrgemal. Kuid neis sotsiaalsetes rühmitistes ei tule siiski näha suletud kaste, naguteevad mõneduurijad (näiteks, ENE’s...). Kastid tekivad tunduvalt hiljem.

Suguharude vahel toim usid lakkamatud sõjad, kuid nüüd juba mitte üksnes kariloomade pärast, vaid ka üldse paremate maade pärast. Mõnikord tekivad mitme suguharu liidud, kes võitlevad ühise vaenlase vastu. Sõdu peetaksesuguharude vahelhegemoonia pärast: ükssuguharu püüab alistada teist, et panistada teda andamiga. Seejuures tehti lahingus võetud vangid orjadeks. Eriti julm oli võitlus India põhielanike vastu, keda “Rigveda” nimetab dasju’deks (“vaenlased”) või mletšha’deks (“barbarid”). Need olid arvukad suguharud, kes, samuti nagu sissetunginud aariad, ei kujutanud endist ühtsat etnilist rühma. Dasjud tõrjuti pikkamööda mägedesse, kus nende järeltulijad on võib-olla osaliselt säilinud niinimetatud draviidide ja eel-draviidide suguharude nimede all. Mõned suguharud sulasid võitjatega ühte, mõned neist säilitasid iseseisvuse ja olid vallutajatega võrdõiguslikud. Kuid osa päriselanikest tehti orjadeks. Juba õige varakult oli dasju (dāsa) orja sünonüümiks.

Riigid Gangese orus I aastatuhande esimesel poolel. II aastatuhande lõpul hakkasid suguharud täielikult elama põlluharijate elu. Kogukondade eesotsas seisvate jumalate templeisse koondati kõik kogukonna rikkused ja varandused. Kogukonna valitsejaks oli preesterkond. Kogukond ise aga moodustas Indias ühiskonna põhiraku. II aastatuhande lõpul ja I a-nde algul tekkisid Gangese orus mõned väikesed sõltumatud riigid, mis koosnesid arvukatest kogukondadest, mis allusid keskvalitsuse võimule. Nimetatud riikide seisundit, nende riiklikku struktuuri ja ühiskondlikku korda valgustavad nn. Manu seadused.

Meie teame, et I a-nde keskpaiguks Gangese oru oli peamiselt asustatud. Aga üksikute India riikide ajalugu I a-nde algul jääb meile tunduval määral ebaselgeks. Eepilised muistendid, brahmanistlikud ja budistlikud legendid pakuvad sageli otse vastukäivaid teateid. Nendest midagi täiesti kindlat välja lugeda on äärmiselt raske. Kõigist neist teatmeist võib järeldada ainult ühte: I a-nde esimesel poolel ei olnud veel tekkinud enam või vähem suuremat riiklikku koondist; üksikute riikide (Magadha, Kosala, Kasi, Kuru, Pantšala, Malla, Vridzhi jt.) vahel kestis veel võitlus hegemoonia pärast. India riikide ja suguharude ajalugu on nende omavahelise alatise võitluse ajalugu, milles kerkisid esile ühed ja kadusid teised, sulades ühte oma võitjatega. See võitlus lõppes VI. s-l Magadha tõusuga.