Shang-Yin’i riik. Shan-Yini kultuuri saavutused. Zhou hõim-ajajärk-dünastia-riik. Zhou dünastia (XI-III). Lääne-Zhou / Xizhou (XI-VIII). Ida-Zhou / Dongzhou (VIII-III). Peaaegu kõigi piirkondade valitsejad läksid üle Wu Wangi [U-vang] poolele, kes rajas uue, nn. Zhou dünastia. jättes oma pealinnaks Hao (kaart N13). Seda Zhou dünastia ajajärku nimetatakse pealinna asukoha järgi Lääne-Zhou ajajärguks. Alistades ühe valdkonna teise järel, määras Wu Wang nende valitsejaiks oma sugulasi ja võitluskaaslasi, kellele ta jagas valdusi ja tiitleid vastavalt nende ameteile. Tugevnenud riik muutus naaberrahvastele otseseks hädaohuks ja need ruttasid end tunnistama Wu Wangi andamlasteks.

Yini väikekeisrite järeltulijate ülestõusuüritused suruti maha kõige julmemal viisil. Zhou riigi alla kuulusid laialdased maa-alad praeguse Shaanxi[Šennsi], Henani[Henann], Shanxi [Šannsi], Hebei[Huebei], Shandongi [Šanndun] ja Jiangsu [Czänsun] provintsi territooriumil. Sel ajajärgul muutus keisrivõim üha piiramatumaks ja keisri isik pühaks. Hiina keisrid Wu Wangi ajast peale määrasid otsekui Egiptuse vaaraod, et keisri nime ei tule suhu võtta ja kirjas kujutada. Keisrist räägiti mõistu ja kirjas märgiti teda erilise hieroglüüfiga. Zhou epohh on juba riigiajajärk, väljakujunenud riigiaparaadi ning despootliku keisrivõimuga. Riigi pealinnaks ja administratiivseks keskuseks sai Wu Wangi poja Chen Wangi ajal Lo-ji (praegune Luoyang/Lo-jang Henanis). Kuid kuni VIII sajandi keskpaigani jäi keisri residentsiks endiselt Chaoyi /Hao linn. Lo-jid ja selle ümberkaudset territooriumi hakati nimetama Zhungoks (Tshung-kou: Keskriik; hiljem hakati nii nimetama kogu Hiinat). Pealinn ehitati kohale, kus tolle aja geomeetrikute arvates pidi “asetuma maa keskpunkt, taeva ja maa ühinemispunkt” (siin puutub surnute maailm kokku elavate maailmaga, paigalseis – liikumisega). Keiser nimetas ennast vangi tiitliga, sugukondliku ühiskonna terminiga, mis oli kaotanud oma esialgse tähenduse. Keisrit käsitatakse taeva esindajana; ta nimetab end “taevapojaks”. Taevas oli Shang Di (ülemvalitseja) ja keiser oli tema asemik maa peal. “Shijingis” öeldakse: “Tulgu keiser siia Shang Di asemikuna ja, asunud elama riigi keskusesse, hakaku ise juhtima valitsusasju”. Surnud keisrite hinged asusid taevas. Taevast, Shang Did, peeti keisri esiisaks. Keiser omas despootlikku võimu ja teda peeti kogu maa nominaalseks omanikuks, temale kuulus kõik, mis sellel sigis ja elas. “Shijingis” lausutakse: “Keisri oma on kogu laotusealune maa, kõik, kes elavad maa peal, on tema sulased”.

Lääne-Zhou riigikorda tunneme me eelkõige raamatu “Zshou-li” põhjal. Selle raamatu autoriks peetakse Tshou-kungi (Chzhou-gun), kes olevat olnud Chen-vangi, Wu Wangi poja ja järglase onu ja kasvataja (ja valitses regendina tema laste ajal). Kuid see raamat on säilinud hoopis hilisemas redaktsioonis ja mõned uurijad arvavad isegi, et Tshou-li on Hani dünastia ajal tehtud võltsing. Ent faktid, milledest jutustatakse selles raamatus, leiavad siiski osaliselt kinnitust Sima Tsieni kroonikas, “Bambusannaalides” ja pealiskirjades pronksesemeil, mis kuuluvad Zhou aega.

Riigiaparaat. Maakasutamine. Maksud. Kaubavahetus. Käsitöö. Keisrite korralduses oli laialdane administratiiv-aparaat 6 ministriga ja lugematute vallavanematega. Keisri lähemateks abilisteks olid kolm ülemnõunikku, kellele allusid need 6 “ministrit”. “Ministritele” allus 9 kuberneri või nõunikku. Ministrid kontrollisid nõunikuid, nõunikke ja ka ministreid keiser ise, kes oli ühtlasi valitsejaks ja ülempreestriks, sest kultus (esivanemate kultus), ei olnud veel diferentseerunud riigivõimu organitest. Provintside haldus kopeeris vähemas mastaabis keskaparaati. Igal võimkonnal olid oma osakonnad vastava ametnikeaparaadiga. “Zhou-Li” järgi ulatus osakondade arv kuni kolmesaja kuuekümneni. “Ministrid” ja ametnikud said kindla sissetuleku maatükist, mis neile määrati olenevalt ametikohast. Maa harisid üles need talupojad, kes vastaval maatükil elasid. Enesestmõistetavalt värvati ametnikud ülikate hulgast, kuigi juriidiliselt oli igaühel õigus astuda kooli õppima kirjaoskust, mis oli hädavajalik mingil ametikohal olemiseks. Hiina kirjasüsteemi keerukuse juures nõudis selle omandamine hulga aastaid, mille tõttu kirjaoskus oli tegelikult kättesaadav ainult jõukaile.

“Zhou-li´s” kujutatakse rangelt reglementeeritud kogukondlikku maakasutamissüsteemi, mida nimetatakse “tsing-tien´i”, s.t. kaevupõldude süsteemiks. Selle süsteemi järgi sai iga perekond kindla suurusega maatükki, nimelt sada mu´d (umbes viis hektarit). Kaheksa perekonda ühinesid üheks tsing´iks, mis omas üheksasada mu´d maad. Iga perekond haris oma maatüki, sada mu´d aga hariti keisrikoja jaoks ühiselt.

Maksude sissenõudmine.

Elanikkonnalt võeti maksud natuuras; tekstid nimetavad kolme liiki makse: 1) maamaks – igalt täiskasvanult (s.o. igaühelt, kes oli võimeline kandma relva) võeti üks kott teravilja, 2) naturaalkohustus, mis seisnes selles, et iga täiskasvanu oli kohustatud keisri heaks töötama kakskümmend päeva aastas, 3) igasugustest (üheksat liiki) kingistustest koosnev maks, mis kohustas andma ohvriloomi, veini, nõusid, materjale, riiet jm.

Ühendatud riigi loomine soodustas kogu riigi majanduse arenemist ja tema piiride laiendamist. Ümberkaudsed rahvad arvestasid Hiina riigi jõudu ja tõid rikkalikke andameid. Legendid jutustavad, et juba Wu Wang sai Korea valitsejalt tribuuti.

Üksikud, oma tootmisaladelt väga erinevad provintsid vajasid vahetust. See asjaolu oligi kõigepealt tolleks virgutavaks põhjuseks, mille tagajärjel tekkis maa sisekaubandus. Kõige vanemal ajal olid vahetusüksuseks kauriteokarbid, mida on leitud koos luudega Siao-tun´ist (Henanist) ja mis kuuluvad Shang-Yini ajajärku. Hiljem sai vahetusüksuseks nefriit, mida peeti hinnaliseks kiviks. Siao-tunist leiti mitte ainult ehtsaid kauriteokarpe, vaid ka nende imitatsioone luust. Zhou dünastiaja algul imiteeriti neid isegi pronksist.

Käsitöö oli Hiinas kõrgesti arenenud. Luu-, puu- ja pronksesemed kinnitavad käsitööliste suurt meisterlikkust. Pottsepatööd tuntakse juba neoliitilistest asulatest. Väga ammu oli tekkinud ka siidikasvatus (Hiina kroonikad arvavad, et see toimus legendaarsel ajajärgul. Väljaveoartiklite seas olid siidkangad esikohal. Juba väga muistsel ajal vedasid hiinlased Ida-Turkestanist sisse hinnalist nefriitkivi, mida Hiinas eneses leidus äärmiselt vähe. Nefriiti kasutati juba väga ammu mitmesuguste esemete valmistamiseks. Hiina kaubad liikusid mööda “siiditeed” ja “nefriiditeed”, mis kulgesid läände põhja pool Tiibetit ja ulatusid võib-olla Iraani ja Mesopotaamiasse, ning “keisriteed” pidi, mis viis Indiasse.

Hiina kujunes Zhou ajajärgul rikkaks maaks ja sellisena meelitas ta alatasa ligi naabruses elunevaid rändsuguharusid. Kogu selle perioodi ajalugu on täis kirjeldusi, kuidas Xiongnud / Hsung-nu (sünnud) teostas röövretki Hiinasse nii läänest kui ka põhjast. Samal ajal elasid need Xiognud Hiinale alluval territooriumil ja korraldasid tihtilugu ülestõuse.

Nagu keiser-ülempreester nii ka keisri ametnikud ei korja mitte ainult makse, vaid toovad ka ohvreid maa ja taeva vaimudele. Ühtlasi on nad ka rahva õpetajaiks, kes hommikul enne töö algust ja õhtul peale päevatööd õpetavad perekonnaisasid hoidma au sees esivanemate voorusi ja ohverdama surnute vaimudele. Valitsus kohtleb alamat kui väikest last, kuid isaliku hoolega. Rahuajal ei olnud maksud suured, põllumees võis rahus oma põldu harida; käsitööline oma tööle anduda ja kaupmees viia oma kaupa kaugete maade taha. Õitseb luule, eriti töölaulude alal, mille rütmi järele mindi põldude tööle. See vana Hiina õitseaeg kestab 500 aastat (XII-VII).

Nagu oli korraldatud väiksem administratiivüksus (tsing) (äärtel kaheksa põllumehe maaosa ja keskel üheksas kroonu osa), nii oli sisse seatud ka Hiina riik. Keskel oli keisri provints, tema võimu peamine tugi ja selle ümber 8 provintsi, mis olid antud abikuningate ülevaatusele. Viimased muutuvad hiljem vasallideks. Alul ei ole see korraldus riigile veel hädaohtlik, kuid Hiina piiride laienemisel barbaarsete suguharude maade arvelt muutub seisukord valitsusvõimude kahjuks ja vasallide kasuks, kes suurendavad oma varandust, kuna keisrile jääb tema endine territoorium.

Vasallid omandavad ikka suurema võimu: hakkavad välja andma oma seadusi, ise korraldavad kohtuid, parandavad kultuse määrusi oma äranägemise järele jne., ühesõnaga: omastavad neid õigusi, mis varem ainult keisrile kuulusid. Mõned vasallid hakkavad end 8.sajandi lõpul juba kuningaiks nimetama. Riik hakkab lagunema. Suurtele vasallidele järgnevad väikesed ja riigis algab segane aeg. Alul püüavad kaugemalenägijad vasallid riiki veel täielisest katastroofist päästa ja sõlmivad laialdasi liite.

Hiina muutub patriarhaalsest tsentraliseeritud riigist feodaalriigiks, mis hiljem ajutiselt muutub riikide konföderatsiooniks, mille asju korraldatakse perioodilisil kongressel. Täidesaatev võim kuulub kongressi nõukogule, mitte keisrile, kellele on jäänud vaid vari endisest võimust ja aust. Keisri nimel tegelevad nüüd nõukogu esimehed ja seda ametit peavad järgemööda kõigi suurte provintside valitsejad, hoolitsedes vaid enda eest. VI sajandil eKr algab verine võistlus ühe osa valitsejate vahel hegemoonia pärast. Võitlused kestavad umbes 300 aastat. See oli “kõigi sõda kõigi vastu”, mille jooksul rahvas verest tühjaks jookseb, hunnid <sünnud> aga riiki hakkavad ähvardama. Sõjad nõuavad nii palju ohvreid, et terved provintsid tühjenevad rahvast ja põllud jäävad aastakümnete jooksul harimata. Väikeste feodaalriikide tollipiirid halvavad peaaegu täiesti kaubanduse, mis oli löönud keisrite võimu ajal õitsele. Linnad on varemeiks muutunud. Langeb kunst ja käsitöö. Feodaalisandad ja sõjavägi võtab elanikelt viimse.

Järgneb täielik kokkuvarisemine: kohtul ei ole enam autoriteeti, maksab vaid rusikaõigus, mitte aga seadus. “Maailma alused on viltu vajunud”, kaebavad tolleaegsed kroonikud, “ja õigust ning seadusi tallatakse nüüd jalge alla. Kõikjal kuuldakse jumalavallatut juttu, kõikjal näeb kuritööd. Pojad hakkavad tapma isasid ja isegi keisrite verd on voolanud”. Pole imestada, et selle segaduse ja üldise kokkuvarisemise ajal, algab rahva seas käärimine, et rahvas “on muutunud halvaks ja kurjaks ja mehed ning naised neavad oma rõhujaid”. Paljud rändavad maalt välja otsides väljaspool riigi piire. Mõned asuvad röövlite ridadesse, teised kogunevad, et tõsta sõjariistu feodaalisandate vastu. Mõtteteadlased kinnitavad, et lähedal on maailma lõpp ja juhivad tähelepanu kurjakuulutavaile märkidele: päikesevarjutustele, rõvedaile lõbustusile, teised aga põgenevad mägedesse ja metsadesse. Ja kõik ülistavad vana aega, kui Hiina oli ühendatud ja tugev, igaühe julgeolek oli kindlustatud ja maal oli vaid üks valitseja. Mõttetargad kujutasid seda minevikku kui ideaali, mille poole peab püüdma anarhiast vaevatud sugupõlv.