Filosoofiline eklektitsism

Lauri Märtin

Filosoofias mõeldakse eklektitsismi all erinevatest vooludest parima valimist. Seetõttu ei sarnane filosoofiline eklektitsism olemuselt teiste filosoofiliste suundadega, olles pigem kultuuriline liikumine ja teiste voolude valikuline vahendaja.

Filosoofilise eklektitsismi tekkel on mitmeid põhjuseid. Rooma impeeriumi tõus lõi võimalused kultuurikontaktide laienemiseks, senise keskuse Ateena kõrvale ilmusid uued kultuuritsentrid Aleksandria ja Rooma. Sageneb Rooma noorukite ilmumine Ateena filosoofilistesse koolidesse, toimub ka vastassuunaline liikumine – lektorite rändamine Rooma, kus nad peavad ettekandeid ja rajavad koole. Tänu kirjatehnika arengule, mille käigus papüürus vahetub pärgamendiga, tõhustuvad vaimsed kontaktid, tekib raamatute näol leviv kirjandus. Lisaks teadmiste levitamisele ilmub vajadus neid populariseerida, väljendada filosoofide vaateid nii, et iga haritud inimene võiks neist süvenemata aru saada. Sellised asjaolud soodustasid tihedama mõttevahetuse tekkimist filosoofiliste koolkondade vahel, õpiti tundma üksteise vigu ja voorusi. Siit lähtuvalt pehmendusid vastuolud ja võimendusid õpetuste ühisjooned.

Teisest küljest mõjutas eklektitsismi kujunemist filosoofias tekkinud kriitika, mille mõjul varasem ühe või teise koolkonna hegemoonia hakkas kaduma. Vabaneti dogmatismist ning asuti seniseid seisukohti revideerima, vajaduse korral uusi põhjendusi otsides, millega kaasnes ka uute seisukohtade leidmine.

Eklektitsismi peamiseks eesmärgiks oli filosoofiliste üldteadmiste ja üldiselt tunnustatud tõdede populariseerimine koos nende rakendamisega tegelikkuses ning selleks vajaliku teoreetilise ja praktilise maailmavaate väljakujundamisega. Eklektikuteks nimetatakse antiikaja filosoofe, kes polnud loovalt tegevad filosoofia alal, vaid valisid kõigist filosoofiavooludest enda arvates positiivse, õpetamis- ja kasvatuseesmärke täitva osa.

(Salumaa, 1991)

Eklektilise iseloomuga olid näiteks nn ''keskmine" ja "noorem" stoitsism.

Nn "keskmistest" stoikudest olid mõjukamad Panaetius ja Posidonius. Esimene neist oli seotud silmapaistvate roomlastega, kelle kaudu õnnestus lülitada stoitsism Rooma kultuuriellu. Panaetiuse õpetus on Zenoni omast üsna erinev. Panaetius on humanist, huvitudes jumaliku põhjuse asemel rohkem inimesest ja tema arenemisest – kunsti ja teaduste loomisest. Panaetius eitab hinge kehavälist elu, öeldes, et hing peab surema, kuna see sünnib, ning et tõendus, et see ei eksisteeri enne inimese sündi, on vanemate ja laste kõlbeline sarnasus. Hing on rikutav ja pärast surma peab selle eeterlik osa pöörduma tagasi kõrgustesse, kust ta tuli.

Panaetiuse järgi on ideaal voorusliku inimese käitumine, kes leiab tsiviliseeritud ühiskonnas vahendid ja võimalused rakendada ja arendada andeid, millega loodus on teda õnnistanud. Elada looduse järgi – see tähendab elada oma loomuse järgi. Kunstid pole Panaetiuse järgi jumalate kingitus vaid inimpingutuste tulemus. Voorusi näeb ta muundunud loomalike instinktidena, mida korrastab põhjuslikkus. Vastupidiselt ortodoksele stoitsismile ilmutab inimene nii ratsionaalset kui irratsionaalset poolt.

Teine "keskmise" stoitsismi esindaja Posidonius – eelmise õpilane – oli suur reisija ning looduseuurija. Ta külastas kõiki Vahemere äärseid maid, Galliat ja Hispaaniat, vaadeldes Atlandi ääres tõusu ja mõõna. Sarnaselt Panaetiusega olid Posidoniusel Roomaga soojad suhted. Pompeius oli tema sõber ning Cicero sõber ja õpilane.

Posidoniuse tööd seondusid filosoofia, matemaatika, ajaloo ja geograafiaga. Suures osas on need kaotsi läinud, kuid kajastuvad teiste autorite – Cicero, Seneca, Cleomedese jt) töödes.

Posidoniuse stoitsism sisaldab platonistlikke elemente. Teda võib pidada neoplatonismi algatajaks – ta toob stoitsismi Platoni hingeteooria.

Suur mõju eklektitsismi kujunemisel oli skepsisel. Akadeemilise skepsise esindaja Karneades polnud ise kirjanduslikult tegev, kuid tema vaateid vahendavad ta õpilased. Karneades kritiseeris ilmselt kõiki kaasaegseid filosoofilisi koolkondi, eriliselt stoikusid.

Skepsis kaldub üha enam eklektitsismi ja keskus liigub Aleksandriasse. Noorema skepsise esindaja Ainesidemos rajab seal filosoofilise kooli, tema filosoofia keskendub tõe tunnetamatuse üksikasjalikumale uurimisele.

(Bréhier, 1965)

Tuntuim eklektitsismi esindaja on Rooma poliitik ja oraator Cicero, kes oli suurim kreeka kultuuri ja filosoofia populariseerija Rooma impeeriumis. Algse hariduse omandas ta kreeklastest õpetajate orjade juhendamisel, jätkates õpinguid Roomas filosoofia ja juura vallas. Filosoofilised teosed kirjutab ajavahemikul 46 – 43 eKr, viimastel eluaastatel.

Mõned neist:

Academica – Algses variandis kahes, hilisemas neljas osas. Säilinud ainult teise variandi esimene osa, mis käsitleb tunnetusõpetuse ajalugu alates Sokratesest ning esimese variandi teine osa, mis sisaldab Philoni tunnetusõpetust.

De finibus bonorum et malorum – 5 raamatut, milles kirjeldatakse epikuurlaste, stoikute, akadeemikute ja peripateetikute eetikat.

Tusculanae disputationes – 5 raamatut, milles käsitletakse mitmeid moraalialaseid teemasid.

De natura deorum – 3 raamatut epikuurlaste, stoikute ja akadeemikute teoloogiast

De divinatione – 2 raamatut ennustuskunsti kohta

De officiis – 3 raamatut, mille teemaks kõlblusõpetus – au ja kasulikkus ning nende vahel tekkivad konfliktisituatsioonid

Iseloomulik on, et kõik teosed toetuvad paljudele sama teemat käsitlevatele teostele.

Cicero filosoofilise huvi pearõhk kandub rohkem praktilistele küsimustele. Seetõttu tegeleb ta aktiivselt eetika- ja religiooniküsimustega. Hinge surematuse tõestamiseks kasutab Cicero platonistlikku argumentatsiooni.

Voorusliku inimese teemal seob Cicero stoikute ja peripateetikute seisukohad – stoikute loomupärasele elule lisab ta peripateetikute välised hüved (väline heaolu, tervis, hea tuju jne).

Cicero on kõige tüüpilisem eklektik. Äärmuste äärmusliku vihkajana peab ta mõeldavaks vaid neid seisukohti, mis on omased paljudele filosoofidele. Tunnetusteoreetilistes küsimustes on ta skeptikute poolel, hinnates eriti Karneadese õpetust, kuid siiski ettevaatlikult "keskteele" jäädes. Vastandudes skeptikute eetilisele relativismile, kaldub eetikaprobleemide osas stoikute ja peripateetikute poole. Kõigis muudes küsimustes on ta pigem mõõduka dogmatismi pooldaja.

(Salumaa, 1991)

Kasutatud kirjandus:

Émile Bréhier. The Hellenistic & Roman Age (1965). The University of Chicago Press. Chicago and London.

Elmar Salumaa. Antiikfilosoofia ajalugu (1991). Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium. Tallinn.