AISCHYLOS
Lauri Linask
1.Elulugu. Aischylose eluloost teatakse vähe ja katkendlikult. Ta sündis 525/4. aastal e.Kr. Eleusises Ateena lähedal aristokraadi Euphorioni perre ja nägi oma nooruses türannia kukutamist ning demokraatliku korra rajamist Ateenas. Võttis osa sõdadest pärslaste vastu, võideldes raskerelvastuses sõdurina 490. a. Maratoni lahingus, ning tõenäoliselt 480 e.Kr. Salamise lahingus ja 479 Plataia lahingus. Sõjas kaotas venna Kynegeirose. Vanim Kreeka suurtest tragöödiakirjanikest, esimene teoste järgi tuntud näitekirjanik maailmakirjanduses, avaldas oletatavalt oma esimese tragöödia 499 e.Kr. , saavutas esimese võidu suurel Ateena dionüüsial 484. Kokku saavutas dionüüsiatel võite 13, saades kiiresti oma aja populaarsemaiks näitekirjanikuks. Oletatavalt kirjutas ta 90 näidendit, teatakse üle 70 pealkirja ja/või katkendi, 7 on tema nimega säilinud. Peale dionüüsial kaotust noorele Sophoklesele 468 külastas korduvalt Sitsiiliat, kus lõi näidendeid Sürakuusa türann Hieron I õukonnas. Suri 456/5 ühel hilisemal reisil peale populaarsuse kaotust Gelas, Sitsiilias. Tihti on tema käsitlustes ülerõhutatud tema näidendite poliitilisust. Vähemalt teatava aja jooksul mängis oma näidendites peaosi nagu enne Sophoklest tavaks oli.
2.Tähtsus. Aischylos andis atika tragöödiale tema klassikalise kuju. Aischylosele omistatakse antiikteatri oluline reformimine ja suur arendustöö, lavatehnika muutmine, koori rolli vähendamine (näiteks liikmete arv vähenes poole sajandiga 50.-lt 12.-le) ja teise näitleja ehtsa dialoogi saavutamiseks sissetoomine. Rõhutas teatri erinevust kultusest. Arendas veel lisaks uusi tantse ja kooristruktuuri – muutis tegevuse keskseks ja kasutas koorilaulu vaid tegevuse seletamiseks ja mõtisklusiks. Paljud näidendid olid vastavalt vajadusele seotud tetraloogiatesse (milles traditsiooniline saatüridraama juures), pole aga kindel, kas see oli 5.-nda saj. alguse tava või tema eripära.
Aischylose teostele omane mõtteülevus, kujutlusvõime, jõuline dramatism ja keele väljendusrikkus kindlustasid talle koha maailmakirjanduses juba tema eluajal, teda tunnustati nii antiigi kui bütsantsi koolkondades.
3.Looming.
Lapsena olla Aischylos suikunud kord linnalähedases viinamarjakasvanduses, unes ilmunud talle aga Dionysus,kes soovitanud hakata näidendeid kirjutama. Kui ta järgmine päev ühega peale hakkas, õnnestus tal juba kõik libedalt.
Küklilistest poeemidest laenatud ainestikku, mida Aischylos vabalt teisendas, kasutas ta selleks, et avaldada arvamust kaasaegsete poliitika ja kõlblusprobleemide kohta. Uskus jumalike jõudude reaalsesse olemasolusse ja nende osasse inimese elus. Aiscylos oli sügavalt veendunud Zeusi tütre Dikena isikustatud jumaliku maailmakorralduse õigsuses ja uskus, et igaüks, kes ülbusest selle maailmakorra vastu välja astub, on õigusega määratud hukkumisele.
Aischylose loomingust on säilinud 7 näidendit: “Pärslased”, “Seitse Teeba vastu”, “Palujannad”, triloogia “Oresteia” ja “Aheldatud Prometheus”.
Aischylose näidendid erinevad paljuski üksteisest. Süzeelt kalduvad nad olema lihtsad, kuigi “Oresteia” , mida võibolla mõjutas Sophoklese looming, on teistest keerulisem. Kõik, peale “Palujannade” ja “Eumenidese”, kujutavad üht konkreetset suure moraalse ja religioose tähtsusega avalikku sündmust. Enne seda sündmust antakse sellest mõista ettekuulutusega või “Hoefooride” puhul illusoorse lootusega ning punutakse sündmuste võrk, mis muudab edasise paratamatuks. Hiljem uuritakse eetilisi järeldusi ja ennustatakse tuleviku tagajärgi. Tegelaskujusid loovad teod, millega nad seotud on, kuid see ei tee neid inimlikult mõistmatuiks ning mitteusutavateks.
On jutustatud hilisemate ilkujate poolt, et Aischylos oli lavastamise ajal sagedasti joobes, mille tõttu tundis ta end vabalt uute tantsude ja kooristruktuuri organiseerimisel.
Tuues sisse teise näitleja, võis Aischylos ise ta valida. Ta kasutas Kleandrost ja hiljem kolmanda näitlejana Mynniskost.
Koori kasutatakse pidevalt kõikides näidendites. Pikad laulud kannavad sageli moraalset ja emotsionaalset põhiraskust. Koori võib vaadelda kui publiku osa näidendi sees, mis näitab tegelastele, et neid ja nende põhimõtteid avalikult pidevalt jälgitakse ja arvustatakse. Säärane võte oli neil päevil sagedane. “Palujannades” ja “Eumenideses” kasutatav võte teha koorist aga aktiivne tegevusest osavõttev pool oli kindlasti julge eksperiment. Koor paiknes nelinurkse asetusega, kus oli viis tulpa ja kolm rida lauljaid. Asetus hakkas Aischylose ajal muutuma.
Ta kasutab ka visuaalseid märke, tihti sümboolselt, millest klassikalise näitena võib tuua niiöelda vaiba Agamemnonis ja rüü Hoefoorides. Paljud muistsed kriitikud on öelnud, et Aeschylos armastas grandioosset vaatemängu selle enda pärast.
Näidendites on sageli ettemääratus ja inimlik käitumine läbi põimunud, mis teeb tegelased arukaiks, jätab aga alati sündmustesse jumaliku jälje. Rõhutab Zeusi ülemuslikkust, mis ei tee Aischylost küll monoteismi poole kalduvaks nagu vahel väidetud on. Zeus teiste jumalatega hoolitseb, et kuri alati karistatud saab, ei tasusta aga süütut ja karistamine käib läbi uute kuritegude tekitades surnud ringi. Aischylos aga avaldab lootust, et see ring on murtav.
4.Näidendid.
“Pärslastes”, mis esietendus 472, kasutas Aischylos, võisteldes Phrynichosega, tavapärase mütoloogilise ainese asemel ajaloolist, ainus säilinud ajalooline tragöödia Kreekast. Ta ei ole seotud teadaolevalt tetraloogiasse. Pärsia lüüasaamise taustal ülistas ta Ateena suurust, hoiatades samal ajal suurelisuse eest. Käsitletakse Pärsia kuninga Xerxese sõjakäiku Kreekasse. Tegevus toimub ühes Pärsia pealinnas. Linnavanemad, nn. ustavad, kes moodustavad koori, kogunevad lossi juurde. Neid vaevavad sünged aimdused ja nad meenutavad, kuidas tohutu sõjavägi oli teele asunud. Kuninga ema räägib oma pahaendelisest unenäost, koor soovitab tal paluda abi oma surnud abikaasa Dareiose varjult, ja ühtlasi iseloomustab Kreeka maad ja rahvast. Sel momendil saabub saadik, kes jutustab pärslaste hirmsast kaotusest Salamise merelahingus. See jutustus moodustab teose keskse osa. Kuninga ema dialoog korüfeega ja saadiku jutustas kujunevad õieti Ateena demokraatia ja hellenite vabadusearmastuse ülistuseks. Ilmub Dareiose vari, kes kuulutab pärslaste edasisi kaotusi ja hoiatab Xerxese ülisuure kõrkuse ees. Näidendis on küll tunda Aischylose patriootsust, kuid ta ei kasuta seda õelalt, kirjeldades tumedates värvides Xerxese meeleolu, kui see omaenda rumaluse läbi varisema kippus. Dialoogil on selles teoses suhteliselt tähtis osa. Ajaloolisele käsitlusele lisandub mütoloogiline tõlgendus. Teos ei esita kuigivõrd seotud tegevust, vaid annab rea pilte, milles näidatakse õnnetuse järk-järgulist lähenemist.
“Seitse Teeba vastu” on ainus ning viimane Oidipuse teemalisest tetraloogiast säilinud näidend. Kujutab mütoloogilisi neetud Oidipuse poegasid Polyneikest ja Eteoklest. Sündmustik toimub ajal kui Eteoklese poolt pagendatud Polyneikes tungib seitsme väepealiku abil kallale Teeba linnale, et võtta troon Eteoklese käest. Tugevat keskset kuju Eteoklest kirjeldatakse süngena ning üksildasena, ta ei tunne end kodanike keskel hästi ja põlgab naisi. Tal on aga sügav kodumaa-armastus ja silmapaistvad väejuhi anded ning kindel veendumus vend purustada. Saanud saadikult teate, et väejuhid tulevad kõigi seitsme värava poolt, jagab ta oma väe väravate vahel. Et viimast, seitsmendat, tuleb vallutama Polyneikes, läheb ta koori, linna naiste keelitustest ja nutust hoolimata isiklikult seda kaitsma. Lõppstseenis ilmub käskjalg, kes teatab võidust vaenlase üle ja mõlema venna surmast. See on esimene tuntud tragöödia, kus näitlejad on koori vastu selges ülekaalus ja esineb ilmekas kangelaskuju.
“Palujannad” (466.-nda ja 459.-nda a. vahel) pärineb danaiidide tetraloogiast, teemaks on vastupanu idamaisele despotismile. Käsitleb müüti Danaose 50 tütrest. Põgenedes oma lellepoegade, Danaose venna Aigyptose poegade eest, kes tahavad nendega abielluda, saabuvad danaiidid Egiptsusest Argose linna ja paluvad varjupaika. Nad motiveerivad oma põgenemist vastumeelsusega abielu vastu lähisugulasega, abiellumise suhtes üleüldse ja protestiga Aigyptose poegade vägivaldse taotluse vastu. Neile antaksegi varjupaik, Aigyptose poegade saadiku katse neid vägisi ära viia saab aga kuninga vastupanu osaliseks ning saadik lahkub, ähvardades sõjaga. Näidendi struktuur on arhailisevõitu, peaosa etendab danaiidide koor, kelle partiid moodustavad üle poole näidendi sisust. Teine näitleja on olemas, kuid selle osa on väike. Dialoog areneb peamiselt ühe näitleja ja korüfee vahel.
Triloogia “Oresteia”, esietendus 458, on ainus meie ajani säilinud terviktriloogia, koosneb draamadest “Agamemnon”, “Hoefoorid” (“Kahjatoojad”) ja Eumeniidid. Lisaks nendele moodustab tetraloogia saatüridraama “Proteus”. Esimese osa tegevustik toimub Argoses, kus peale Agamemnoni kojusaabumist tema naine Klytaimnestra tapab peale hirmsa unenäo nägemist oma mehe ning tema Trooja vallutamiselt kaasatoodud Kassandra ning hakkab oma armukese Aigisthosega ise Argost valitsema. Lõppeb sellega, et koor keeldub neid tunnustamast ning ennustab Orestese kättemaksu.
Teine osa, “Hoefoorid”, jutustab Orestese saabumisest Argosesse, kus ta näeb oma kurvastavat õde Elektrat ning itkuvat orjade koori (hoefoorid- jookohvritoojad), keda on saadetud kaevult jookohvrit tooma. Apolloni soovil Orestes tapab Aigisthose ning peale ränka sisevõitlust oma ema. Ta hullub ning põgeneb erinnüste eest Argosest.
“Eumeniidides” jõuab Orestes veritasujumalannade erinnüste eest, keda kujutab koor, Ateenasse, kus Athena paneb akropoli ees kokku erakorralise kohtu süüasja arutamiseks. Süüdistajad on erinnüsed, kaitsja Apollon. Kuigi Orestes väidab, et Klytaimnestra sooritas kahekordse kuriteo – tappis abikaasa ja isa, väidavad veritasujumalannad, et see ei kaalu üle Orestese veretööd, kuna Klytaimnestra ei olnud tapetuga veresuguluses. Apollon aga tõestab isaliini tähtsuse ja abielu pühaduse ning Orestes mõistetakse õigeks. Erinnüstele aga antakse lepituseks Ateenas vastav kultus, nende nimeks aga saab eumeniidid, halastuse jumalatarid.
“Aheldatud Prometheuse” kuulumises Aischylose loomingusse on väga tõsised kahtlused, sest detailsed keele, meetrilisuse ja lavastuse uuringud viitavad selle loomisaastale kusagil 440.-ndatel. Senini peeti seda Aischylose üheks parimaks. Oli seotud kaduma läinud “Aheldamata Prometheusega”. Selles avaldub polisekodaniku kasvav iseteadvus. Tragöödias kirjeldatakse, kuidas Hephaistos, keda saadab kaks allegoorilist kuju, Kratos (Võim) ja Bios (Vägi), aheldab Prometheuse Zeusi käsul kalju külge. Tema juurde lendavad okeaniidid, kellele Prometheus jutustab, millist abi on ta osutanud Zeusile ja millega teda vihastanud. Saabunud Okeanos keelitab Prometheust kuulama uue kõikvägeva Zeusi võimu, kuid see keeldub. Kogu loodus kurvastab, kuid viimane eelistab piinu Zeusi orjalikule teenimisele. Lõpuks saadab tüdinud Zeus Prometheuse koos talle ustavate okeaniididega kalju küljes allmaailma.
Säilinud on ka fragmente teistest näidenditest ja saatüridraamadest.
4.Aischylose keel
Aischylos hiilgas oma keelerikkuse ja –julgusega, ohtralt kujundlikud on nii koorilaulud kui dialoogki. Mõned sõnakujundid on samad läbi kogu “Oresteia” triloogia. Värsikeel areneb nagu antiikteatergi järgneval perioodil kiiresti, kasutati erinevaid mõõte.
Aischylos kasutas nagu kaasaegsedki näitleja osa ettekandmist retsiteerides, mis võis kohati mõjuda laulmisena. Reaalselt ei pruukinud küll kogu kõne retsiteeriv olla, räägiti ja pingelisel hetkel tihti karjutigi. Dialoogi klassikaline võte oli stihhomüütia, mis lisas pinget. Aeschylos kasutas dialoogis sagedasti anapestilist dimeetrit, mida võis saata flööt, veidi vähem hiljem Euripidese ajal laia leviku saavutanud jambilist trimeetrit. Kasutati erinevaid tetrameetrilisi süsteeme: trohhailist, anapestilist ja eriti jambilist, viimast draama dialoogiosades. Tihti on dialoogid koori vahel korraldatud nii, et igale kooristroofile vastab näitleja mitme, tihti kuni viie, harva ühe sarnase stroofiga. Koori laulmise osa vaheldus näitleja kõnelemisega.
6.Kasutatud kirjandus.
Sir Arthur Pickard-Cambridge, “The Dramatic Festivals of Athens”, second edition, Clarendon Press, Oxford,1999.
Oscar G. Brockett, “History of the Theatre”, seventh edition, Allyn and Bacon, Needham Heights, Massachussets, 1995.
Kleis, R. “Antiikkirjanduse ajalugu”, Valgus, Tallinn, 1980.
Phyllis Hartnoll, “Lühike teatri ajalugu”, tlk. Ülo Vihma, Eesti Raamat, Tallinn, 1989.
“Antiigileksikon I-II”, tlk. eesti keelde, Valgus, Tallinn, 1983.
“The Cambridge Guide to Theatre”, ed. Martin Banham, Cambridge University Press, 1995.
Encyclopaedia Britannica Online/märksõna:Aeschylus
http://www.theatrehistory.com
http://www.theatredatabase.com
http://www.classics.mit.edu/Aeschylus/
http://www.theatres.gr/aes.htm