<< tagasi

MAAKOORE LIIKUVUS JA SELLE DEFORMATSIOONID
KURRUD JA MURRANGUD
OROGEENSED VÖÖNDID, KRAATONID
ISOSTAASIA, MAAKOORE KÕIKUVLIIKUMISED, GLATSIOISOSTAASIA

Maa kui elav planeet, Maa sisemuse ainese konvektsioon kui tektooniliste jõudude allikas.

Maa on "elav" planeet, s.t tema sisemuses ei ole veel lõppenud planeeti moodustavad protsessid, ainese ümberjaotumine ning lõplik geokeemilise ja gravitatsioonilise tasakaalu saavutamine. Sisuliselt tähendab see kuumenenud ja ülessulanud kergema erikaaluga ühendite ja elementide tõusmist Maa sisemusest tema kõrgematesse sfääridesse ning raskemate elementide laskumist Maa tuuma suunas. Analoogne konvektsiooni protsess hakkab ka toimima nt vaha kuumutamisel.

Sellise maasisese ainese ümberjaotamise mehhanismi aluseks ja seda teostava konvektsioonimehhanismi käivitajaks on peamiselt radioaktiivsete elementide lagunemisel eralduv soojusenergia. 

Ringlev Maa sisene aine mõjutab ühtlasi ka Maa välimist, haprate deformatsioonide sfääri kus ainese voolamist ei toimu. Neid jõude, mis habraste deformatsioonide sfääri mõjutavad nimetatakse tektoonilisteks jõududeks.

Tektoonilised jõud põhjustavad litosfääri lõhustumist plokkideks (litosfääri laamadeks), laamade liikumist ning haprate ning plastiliste deformatsioonide teket maakoores.
 

Tektooniliste jõudude mõjul tekkivad pinged ja kivimite deformeerumine

Laamasid purustavad ning liigutavad tektoonilised jõud tekitavad kivimites pingeid (inglise k. stress), mis kontsentreeruvad suuresti litosfääriplokkide kokkupuutealadele.

Sõltuvalt mõjuvate jõuvektorite ja laamade liikumise suunast jaotuvad tekkinud pinged kolme suurde rühma:

1) kahe teineteise poole suunatud jõuvektori tulemusena püütakse keha kokku pressida s.o. toimub keha lühenemine. Seda tüüpi pinget nimetatakse survepingeks (inglise k. compressive stress).

2) kahe teineteisest eemale suunatud jõuvektori resultaadina toimub keha väljavenitamine. Kehas tekivad venitus e. lahknemispinged (inglise k. tensional stress).

3) kaks paralleelset kuid vastassuunalist jõuvektorit (suunatud teineteisest mööda) tekitavad kivimites nihkepinged (inglise k. shear stress).

1) plastiline deformatsioon - deformatsioon mille tulemusena keha paindub või muudab vormi ning peale pinge eemaldamist keha ei taasta oma esialgset kuju. Kui kivim käitub plastiliselt, siis öeldakse et ta on kergesti vormitav e. venitatav e. plastiline (inglise k. ductile strain).

2) Kui pinge tulemusena algselt deformeeruv keha peale pinge eemaldamist taastab oma esialgse kuju siis nimetatakse sellist deformatsioon elastseks (inglise k. elastic strain). Kivim on elastne teatava piirini millest edasi toimub kivimi purunemine.

3) Kui keha aga rakendatava pinge tulemusel puruneb siis räägitakse haprast deformatsioonist (inglise k. brittle strain).

Mistahes keha käitumine sõltuvalt pingest on väljendatav pinge ja deformatsiooni sõltuvusena nn pingediagrammiga (stress-strain diagrams).

Erinevatel kivimitel võivad need parameetrid suuresti varieeruda, kuid äärmuslikult esinevad kaht eri liiki kivimid (ained):

        1) osadel kivimitel puudub plastilise deformatsiooni faas s.t. nad purunevad enne kui algab plastilise deformatsiooni faas neid nimetatakse haprateks
            (brittle)  kivimiteks
        2) teistel kivimitel (ainetel) on ulatuslik plastilise deformatsiooni faas elastse faasi ja purunemise vahel ning mõnikord purunemist ei toimugi, neid
            nimetatakse plastilisteks (ductile) kivimiteks

Kivimites asetleidvate deformatsioonide iseloomu kontrollivad väga mitmed faktorid:

1) kivimi enda koostis – (mis juhtub kui anda haamriga löök sellistele esemetele nagu mäekristall, tinakuul või kummipall?); sarnaselt määrab kivimite mineraalne koostis ja tekstuur ära plastilise või hapra deformatsiooni osakaalu kivimites. Nt. kontinentaalne maakoor allub suurema SiO₂ sisalduse tõttu kergemini plastilistele deformatsioonidele kui ränivaene ookeaniline maakoor.

2) kivimi deformatiivsed omadused, nende haprus ja plastilisus on sõltuvad temperatuurist ja rõhust; toatemperatuuril ja normaalrõhul s.t. maapinnal on enamus kivimeid hapra iseloomuga ja purunevad ilma et läbiksid plastilise deformatsiooni faasi

3) mida kõrgem on temperatuur ja mida kõrgem on rõhk, seda enam kalduvad kivimid käituma plastiliselt; s.t. kivimi sügavuse suurenedes maapinnast suureneb nende plastilisus temperatuur kui ka geostaatiline rõhu kasvu tõttu
        
4) ajafaktor – hästi pika ajaperioodi kestel rakendatav rõhk, isegi allpool kivimi elastse deformatsiooni piiri soodustab samuti kivimite plastilist deformeerumist,

NB! astenosfääri kivimite roomamine on võimalik ainult pikaajalise maakoore geostaatilise rõhu tingimustes; heaks võrdluseks on aknaklaasi käitumine - kiirel rõhu rakendamisel klaas puruneb (habras deformatsioon) kuid aastate-aastasadade jooksul võib klaas painduda või valguda (nt vanade kirikuakende klaasid on allosast paksenenud - klaas on valgunud gravitatsioonijõu mõjul allapoole ehk tegemist on plastilise deformatsiooniga)
 

Eri tüüpi laamde piiril tekkivad pinged ja tänapäevane globaalsete pingete muster

Sõltuvalt litosfääri laamade piiri tüübist on ülekaalus erinevad tüüpi pinged.

1) laamade põrkepiiridel, ookeani süvikute ja kollideeruvate kontinentaalsete laamade piirkonnas on valdavad survepinged (Himaalaja, Alpid, ookeani süvikud)

2) laamade lahknemispiiridel, ookeani keskahelike ja kontinentaalsete riftiorundite piirkonnas (Ida-Aafrika) valdavad venituspinged,

3) laamade nihkepiiridel transformsete murrangute piirkonnas valdavad nihkepinged (San Andreas, Uus-Meremaa Lõunasaar).

Valdavaks pingeliigiks maakoores on survepinged

Maakoore pingete mõõtmine ja kaardistamine on näidanud et peamised pingekolded eksisteerivad erinevate laamade kokkupuutepiirkondades, kust pinged võivad sadu ning tuhandete kilomeetrite ulatuses levida ümbritsevas maakoores. Sellistes aktiivsetes pingekolletes toimub maakoore aktiivne deformeerumine s.t. tema kivimite mahu ning kuju muutmine ning haprate ja plastiliste deformatsioonide teke.

NB! Maapinnal paljanduvad kivimid on oma olemuselt haprad s.t. neid haamriga lüües nad purunevad. Plastilised deformatsioonid tekivad siis kui pinge suurenemine kivimites toimub väga aeglaselt ja pikaajalise perioodi jooksul või kui kivim on olnud pikka aega märkimisväärse rõhu tingimustes.

Maakoore deformatsioonid

A.Kurrud(folds)

Kurd on tektooniliste jõudude tulemusena tekkinud kihiliste kivimite paine. Kurrud tekivad enamasti tektooniliste survepingete (horisontaalpingete) tulemusena, kuid võivad tekkida ka maakoore vertikaalsete liikumiste tulemusena (Nt: mis juhtub paberilehega kui teda kahelt poolt kokku lükata või alt lükata). Kurrud on laialdaselt levinud ja väga tüüpiline maakoore kivimite deformatsiooni tüüp mäestike vööndites.

Harvem võivad kurrud olla tekkinud mittetektooniliste jõudude tegevuse tulemusel (peamiselt gravitatsioonijõud); erinevate settekehade ebaühtlasel vajumisel - savides võib olla mahu vähenemine esialgse mahu suhtes 75% ja enam, liiva ja lubjakivides on see tunduvalt vähem kuid ei ületa kunagi 25%. Nii võib näiteks värskelt ladestunud 10 m paksuse savikompleks, mille poorsus on 90%, kokkupressituna muutuda kuni 2 m paksuseks.

morfoloogiliselt eristatakse kaht põhilist kurru liiki:

1) antiklinaal (anticline e. anticlinal )- on kihiliste kivimite ülessuunatud paine.

2) sünklinaal (syncline e. synclinal) - kihiliste kivimite paine on suunatud allapoole.

Rangelt võetuna on eespool toodud terminid antiklinaal (ülessuunatud paine) ja sünklinaal (allasuunatud paine) korrektsed ainult juhul, kui meil on tegemist normaallasumusega s.t. kõrgemal lasuvad kivimid on nooremad kui madalamal lasuvad. Kui tegu on pöördlasuvusega võivad ülespoole suunatud painde tuumaosas paljanduda nooremad kivimid ja allapoole suunatud painde tuumas vanemad kivimid. Seepärast kasutatakse lasuvussuhete ebaselguse korral vigade vältimiseks kihtide ülessuunatud painde puhul terminit sünform ja allasuunatud painde puhul antiform

Kurru elemendid

Kurdu iseloomustavateks olulistemaks struktuurseteks elementideks on:

1) kurru tiivad inglise k. limb, flank) kurru vähepaindunud või painutamata osi nimetatakse kurru tiibadeks.

2) kurru lukk (inglise k. hinge) - on kurru kihtide suurima painde ala mistõttu räägitakse ka kurru luku alast (hinge area), mõnikord ka kurru võlvi alast (arch).

3) kurru telgjooneks (inglise k. fold axis või hinge line) s.o. joon kihi pinnal mis ühendab kurru lukus maksimaalseid ülepaindepunkte s.t. joont millest kurru tiivad on teineteisest eemale kallutatud

4) kurru telgpinnaks (inglise k. axial plane) s.o. mõtteline tasapind mis poolitab kurru, s.t. pind mis läbib kurdu moodustavate kihtide maksimaalse painde jooni e. telgjooni.

5) kurru tuum (core of fold) - kui räägime kurru keskossa jäävatest kivimitest kasutatakse terminit kurru tuum 

Kurdude erinevad morfoloogilised klassifikatsioonid

a) telgpinna asendi alusel

A. Sümmeetrilised kurrud. Kõrvutiseisvate kurdude telgpinnad on vertikaalsed ning kihtide kallakusnurgad kurdude tiibadel on identsed.

B. Asümmeetrilised kurrud. Telgpinnad on kallutatud või horisontaalsed, kihtide kallakusnurgad erinevatel tiibadel on erinevad.

1. Kaldkurrud. Telgpinnad on kaldus, kurrutiibade kallakussuunad ja kaldenurgad on erinevad.

2. Ülekaldunud kurrud. Kurrutiivad on kallutatud ühes ja samas suunas, telgpinnad on kallutatud.

3. Ülekaldunud (kummuli) kurd. Telgpinnad on painutatud kallakussuunaga ühele ja teisele poole.

4. Lamavad kurrud. Telgpinnad on horisontaalsed.

A. Normaalkurd. Kurru kummagi tiiva kallakussuunad on vastupidised.

B. Isoklinaalne kurd. Kurru tiivad on paralleelsed.

1. Püstkurd. Kurru tiivad on vertikaalsed.

2. Ülekaldunud kurd. Kurru tiivad on paralleelsed kuid kallutatud.

C. Omega e. lehviku kujuline kurd.< o:p>

c) kurru luku kujujärgi

A. Terav kurd. Kurru luku nurk on alla 90°.

B. Nüri kurd. Kurru luku nurk on suurem kui 90°.

d) kurru pikkuse ja -laiuse alusel on kurrud jaotatud

A. Lineaarseteks kurdudeks, mille pikkuse ja laiuse suhe on suurem kui kolm.

B. Brahhüokurdudeks, mille pikkuse ja laiuse suhe on väiksem kui kolm.

C. Kuppelkurdudeks, mille laius ja pikkus on enam-vähem võrdsed.

Suuri, kuni mõne kilomeetrise läbimõõduga ovaalseid antiklinaalset kurdstruktuuri nimetatakse kupliks ja sünklinaalset struktuuri basseiniks

Kurrud esinevad peamiselt pikemate väljavenitatud vöönditena nn. kurrutusvööndid. Sellist piirkonnad viitavad, et see ala on olnud pikemat aega survepingete võimuses. 

B) Lõhed ja murrangud(joints and faults).

Nii lõhed kui ka murrangud on rebendrikked, s.t. rikked mis tekivad haprate deformatsioonide e. kivimi purunemise tulemusena. 

• lõhede puhul ei ole toimunud kivimosakeste nihkumist teineteise suhtes,
• murrangutes on aga lõhet mööda on toimunud maakoore kivimplokkide nihkumine teineteise suhtes. 
  

Lõhed ja lõhesüsteemid esinevad pea et igas kivimite paljandis, olles tunnistajateks kunagi siin levinud regionaalsetest tektoonilistest pingetest (ka Eestis on nt pankrannikul avanevate lubjakivide saehambakujuline nurgelisus tingitud ristuvatest lõhesüsteemidest)

Murrangud

Kui tektooniliste jõudude tulemusena toimub kivimplokkide nihkumine teineteise suhtes nimetatakse tekkinuid hapraid deformatsioone murranguteks. 

Murrangu struktuursed elemendid

1) pind mida mööda toimub kivimplokkide nihkumine nimetatakse murrangu pinnaks e. murrangu lõheks.  ka siirdepinnaks (inglise k. fault plane, fault surface). 

Mittevertikaalse murrangu puhul nimetatakse kõrgemal lasuva murrangu ploki siirdepinda murrangu lasuvaks pinnaks (hanging wall) ja allpool asetsevat ploki siirdepinda murrangu lamavaks pinnaks (footwall)

2) nihkunud kivimplokke nimetatakse murrangu tiibadeks e. plokkideks (inglise k. block, side). 
3) tiibade vastastikuse suhtelise liikumissuuna järgi eristatakse murrangu kerkinud ja laskunud tiiba (inglise k. uplifted and downfaulted block or side)

4) murrangu plokkide nihkumise ulatust iseloomustab murrangu vertikaalne amplituud ja amplituud mööda murrangu pinda (inglise k. vertical amplitude(offset), fault plane amplitude)

• rõhtsiht on murrangpinna ja horisontaaltasapinna lõikumisel tekkiv joon murrangu pinnal
• kallakusnurk on murrangpinna ja horisontaaltasapinna vahele jääv nurk

Sõltuvalt plokkide liikumiste suhteliste muutuste suunast jaotatakse murrangud kahte suurde klassi: 

1) horisontaal e. nihkemurrangud  - nihe on toimunud piki murrangpinna rõhtsihti (inglise keeles strike-slip faults), 

2) kaldmurrang – murrang kus plokkide nihe on toimunud risti piki kallutatud murrangupinna rõhtsihti e. piki kallutatud murrangupinda (inglise k. dip-slip faults), juhul kui sellise murrangu pind on vertikaalne siis nimetatakse sellist murrangut vertikaalmurranguks (vertical fault). Kui murrangul on olemas nii horisontaal kui ka vertikaalmurrangu komponent siis räägitakse segatüüpi e. kaldmurrangust (oblique-slip fault).

Selleks, et täpsustada plokkide liikumist (ülesse-alla, vasakule-paremale) on murrangute klassifikatsiooni täpsustatud: 

• vertikaalmurrangu puhul eraldatakse normaal- ja kerkemurrangut. Esimesel juhul on kivimplokk murrangulõhe peal e. lasuv plokk nihkunud piki murrangulõhet allapoole murranglõhe all asetseva kivimploki e. lamava ploki suhtes põhjustades kivimkeha läbilõike laienemist. Teisel juhul on lasuv plokk nihutatud piki murrangu siirdepinda ülespoole s.t. on toimunud kivimkompleksi läbilõike lühenemine. Seega tekib normaalmurrang reeglina venituspingete ning kerkemurrang survepingete tingimustes.
  
• horisontaalmurranguid jaotatakse vasak- ja parempoolseteks e. vasak või paremkäelisteks murranguteks (inglise k. right-lateral and left-lateral faults). Murrangu suund määratakse nii et seistakse näoga murranglõhega risti ja teisele poole murrangu lõhet jääva ploki liikumissuuna alusel määratakse tema vasak v. parempoolsus. 
  
• kui kerkemurrangu siirdepinna kallakus on hästi väike s.t. lähedane horisontaalpinnale nii et pealpool paiknev plokk on nihutatud peamiselt horisontaalselt lamava ploki peale räägitakse pealenihke murrangust e. pealenihkest (inglise k. thrust-fault) 

Pealenihete olemasolu annab tunnistust ulatuslikest eksisteerinud survepingetest maakoores. Nende pingete maandamiseks on toimunud maakoore lühenemine e. ühed kivimid on nihutatud teiste peale. Pealenihked on laialt levinud mägede tekke piirkonnas s.t. piirkondades kus on toimunud kontinentaalsete laamade põrkumine (Alpid, Skandinaavia mäestiku e. Kaledoniidid, Himaalaja). 


Venituspingete tulemusena s.o. jõud mis rebivad maakoore plokke teineteisest eemale tekkivateks tüüpilisteks struktuurideks on alangud (inglise k. graben), mis maapinna reljeefis tulevad esile riftiorgudena.  Riftiorg või nende süsteem kujutab endast situatsiooni kus üks plokk on kaht normaalmurrangut pidi kahe kõrvalasetseva, teineteisest eemale tiritava ploki suhtes laskunud. Kui aga selline plokk jääb kahe kõrvalasetseva ja normaalmurranguid pidi laskunud ploki suhtes kõrgemale, siis nimetatakse sellist struktuuri ülanguks (inglise k. horst, horst graben) 


OROGEENSED VÖÖNDID, KRAATONID

Orogenees e. mägede teke (inglise k. orogeny). 

Orogeensed vööndid on maakoore (kontinentaalse koore) vööndid, mis on allunud ulatuslikule metamorfismile, vulkanismile ja plutonismile ning mida iseloomustab kivimite intensiivne deformeeritus s.t. kivimid on ulatuslikult kurrutatud ja läbitud arvukate murrangrikete poolt. 

Orogeensed vööndid on tekkinud litosfääri laamade kokkupõrkel - ookeanilise ja kontinentaalse, eriti intensiivne on orgenees kontinentaalsete laamade kokkupõrkel. Kontinentaalne koor ei "upu/sukeldu" kunagi astenosfääri (vahevöösse) ja kontinentaalsete plokkide kollideerumisel kaotavad selle kivimid kõrgetel rõhkudel jäikuse (hapruse) ja kvimid muutuvad osaliselt plastiliseks, alludes arvukatele plastilistele kui ka hapratele deformatsioonidele. 

Arvukate kurd ja murrangstruktuuride poolt toimub laamade liikumise absorbeerumine s.t. kivimite kurdudesse paindumise ja murrangrikete tekkimise tulemusena toimub tekkinud pingete järeleandmine. Selliste protsesside toime ulatub sadu kilomeetreid kontinendi kokkupõrkealast sissepoole 

Kurrutusvööndites on tüüpiline ühe ploki kivimite nihutamine piki arvukaid pealenihke murranguid teise peale (inglise k. thrust sheets) ehk ulatuslike pealenihete vööndi teke

Orogeensed vööndid on läbi geoloogilise ajaloo ääristanud kontinentaalseid litosfääri plokke, läbi nende on toimunud kontinentaalse koore moodustumise ja kontinentide kasv. Tänapäeva aktiivsed orogeensed vööndid on nt. Alpid, Himaalaja, Kordiljeerid, Andide mäestikud. 

Meile lähim ja üks paremini uuritud orogeenseid vööndeid on Kaledoniidide mäestik Skandinaavias

Kraatonid, kilbid ja lavad

Kõrvuti tektooniliselt aktiivsete orogeensete vöönditega eksisteerivad kõikide kontinentide sisealadel ulatuslikud ning tektooniliselt stabiilsed ja väheaktiivsed, väga vanadest eelkambriumi kivimitest (Arhaikumi-Proterosoikumi) koosnevad, tugevasti moondunud ja kurrutatud ja tektooniliselt väheaktiivsed alad e. kraatonid.

Kraatonite piires eraldatakse kaht tüüpi alasid e. struktuure:

1) kilbid - need on alad kus ulatuslikel aladel paljanduvad ulatuslikult metamorfiseerunud ja kurrutatud eel Kambriumi kivimid (Balti e. Fennoskandia Kilp) ja 

2) lava e. platvorm - need on alad kus eelkambriumi kivimid on kaetud kuni mõne kilomeetrise paksuse settekivimite kompleksiga (Vene e. Ida-Euroopa Platvorm).

NB! Eesti territoorium asub Ida-Euroopa kraatoni piires, Vene Lava ja Balti kilbi kokkupuute alal

EPEIROGENEETILISED LIIKUMISED

Lisaks intensiivsete tektoonilistele liikumistele orogeensetes vööndites on läbi geoloogilise ajaloo toimunud teist laadi maakoore liikumised - aeglased ja pidevad ulatuslikud maakoore üles-alla liikumised ilma kivimite märkimisväärse deformeerumiseta. Selliseid ulatuslikke maakoore üles-alla liikumisi nimetatakse epeirogeneetilisteks liikumisteks. 

Nende liikumiste tüüpilisteks näideteks on laiaulatuslike nõolaadsete settebasseinide ja kuplilaadsete kergete tekkimine platvormsetel aladel (nn. sünekliisid ja antekliisid). Meile lähimal asuvad Balti Sünekliis ja Valgevene Antekliis 

Tänapäeval puudub nende tekkeks ühene veenev põhjendus, kuid on rida hüpoteese mis seletavad ära mõne erijuhtumi:

1) glatsioisostaasia ja Skandinaavia ning tema ümbruse kerkimine (sh Loode-Eesti kerkimine)

2) ookeanipõhja jahtumine ja vajumine selle eemaldumisel ookeani keskahelikest

3) maakoore õhenemine ja  kerkimine süvadiapiiride (pluumide) toimel, sellele järgneb vajumine ning riftiorundi teke

4) maakoore paksenemine ja kerkimine magmakivimite intrusiooni toimel

Tegelikult on isostaasia astenosfääri ja temal ujuva litosfääri kivimite (kivimplokkide) vaheline üldine gravitatsiooniline tasakaal. Sisuliselt jäigad maakoore tükid ujuvad vahevööl...

Väiksema tihedusega kontinentaalse ja ookeanilise koore plokid “ujuvad” suurema erikaaluga osaliselt ülessulanud astenosfääril. Mida suurem on litosfääri plokk, seda kõrgemale ta ulatub Maapinna kohale ning seda sügavamale astenosfaääri on ta vajunud (kõrgetel mägedel on nn. juured.

Kõrvutiasetsevate erinevate koostisega kivimplokid tõusevad või vajuvad astenosfääris niipalju, et teataval võrdsel sügavusel nende plokkide all saavutatakse võrdne rõhk (depth of equal pressure). Sellel tasemel kaaluvad kergemad, kõrgemale tõusvad ja sügavamale vajunud kontinentaalse koore plokid sama palju kui vee alla jääv raske ookeanilise koore plokk koos selle peal asuva veesambaga. Lihtsustatult tähendab see seda, et kivimplokid püüdlevad omavahel pideva kerkimise või vajumise teel saavutada tasakaalu nende poolt välja pressitava vahevöö ainese hulgaga. Seda põhimõtet milles maakoore (plokid) v. maakoor püüdlevad isostaatilise tasakaalu poole tuntakse kui isostaatilise korrektsiooni kontseptsiooni.

Maakoore selge jaotumine raskemaks ookeaniliseks ja kergemaks kontinentaalseks ning pidevalt toimuv isostaatilise tasakaaluseisundi püüdlemise protsess on tinginud selgelt väljenduva maakera reljeefi e. hüpsomeetrilise liigestumise kahele keskmisele nivoole – ~1000 m kontinentidel ja ~4000 m ookeanides.

Tegelikkuses ei eksisteeri maakoores sellist korrapärast plokilisust ning isostaatiline korrektsioon ei ole enamasti otseselt seotud murrangutest ümbritsetud plokkidega. Isostaatiline tasakaal litosfääri ja astenosfääri vahel saavutatakse maakoore vertikaalsete liikumistega s.o. piltlikult üles ja allapoole kooldumisega. Koormuse suurendamine või vähendamine maakoore mingis piirkonnas kompenseeritakse vastavalt maakoore kerkimise ja vajumisega mille kestel osa astenosfäärist surutakse kerkiva maakoore osa alla või pressitakse allasurutava maakoore osa alt eemale. (s.t. maakoore kõikuvad liikumised püüavad taastada isostaatilise tasakaalu rikutust)

Sellisteks maakoore isostaatilisteks tasakaalu rikkuvateks protsessideks võivad olla erosioon ja materjali transport teise kohta (basseini) või ka nt. mandrijäätumine.
 

Igor Tuuling