<< tagasi

STRATIGRAAFIA JA GEOKRONOLOOGIA. 
GEOKRONOLOOGILINE SKAALA.

May stratigraafiaseadus:
Korrelatsiooni kvaliteet on pöördvõrdelises seoses kontrolli võimalustega...

Bloch, A. (1993) Murphy seaduste täielik kogu. Detlar, Tallinn, 186 lk.

1. SISSEJUHATUSEKS

Aeg ning selle tajumine teeb geoloogiast geoloogia ja geoloogist geoloogi. Erinevalt (paljudest) teistest loodusteadusharudest, kus uuritavad nähtused toimuvad sekundimurdosade, loetud minutite, tundide ja/või kuni aastate jooksul, on geoloogia uurimisobjektiks reeglina protsessid, mis kestavad sadu, tuhandeid, miljoneid ja isegi miljardeid aastaid.

Geoloogi jaoks tähendab mingi nähtus (pinnavorm, kivi, fossiil vms) siin-ja-praegu ennekõike küsimust - kuidas see siia sai ja mis sellest edasi saab...?  Seepärast on vanuse/aja määramine üks olulisimaid geoloogia probleeme ja alustugesid.

Valdavale osale meist on aeg lineaarne ja katkematu voolus, mida saab mõõta ja liigestada/jagada osadeks. Mis siis, et me teame juba 100 aastat, et aeg on tegelikult dimensioon ning sugugi mitte absoluutne (Einsteini erirelatiivsusteooria, 1905!). Paraku on aja ja ruumi nihked meile kättesaadavas/tajutavas universumis raskesti mõõdetavad ja me võime suurimate probleemideta rahulduda newtonliku maailmapildiga... 

Siiski, aja ja selle mõõtmise suhtelisusest geoloogias ei pääse - nt. aeglustub Maa pöörlemisperiood mõni tuhandik saja aasta kohta. Seepärast oli 500 Ma tagasi ööpäev vaid 20 tunni pikkune ja sama aeglustumise tempo jätkudes on Maa ööpäev 200 Ma pärast ~25 tunni pikkune...    

Aega, st mingite sündmuste toimumishetke/vanust ja protsesside kestust saab mõõta kas otseselt või kaudselt:

·         Otsene vanuse määramine eeldab protsesside vahetut vaatlust, kuid see võib tugineda ka näiteks ajaloolistele/kalendaarsetele allikatele.  Nii on Plinius Noorema kirjas Tacitusele kirjeldatud Vesuuvi purset aastal 79 AD, mis hävitas Pompeji ja Herculanumi.... ning sellega on see konkreetne sündmus geoloogilises mõttes väga täpselt dateeritud.

·         Geoloogilise objekti/nähtuse kaudne vanus on määratud selle ruumiliste suhete ja/või omaduste järgi. Ruumiline suhe väljendub nt. settekivimite lasuvus-suhetes ja omadused nt. neis leiduvate fossiilide koosluse iseärasustes.

Kaudne vanus on määratletav kitsamalt kas:

(1) suhtelise vanusena, mis leitakse sündmuste/kivimikehade ruumiliste suhete ja sellest tuletatud vanuselise järgnevuse alusel. Selliselt järjestatud sündmuste järgi koostatakse suhteline geoloogiline ajaskaala (vt. allpool) või

(2) absoluutse vanusena, mis leitakse kivimi/mineraali omaduste määramisel. Kõige tuntumateks meetoditeks absoluutse vanuse määramisel on mitmesugused radiomeetrilised meetodid, mis tuginevad radioaktiivsete elementide/isotoopide lagunemisele. Muidugi on ka otsene vanus absoluutne vanus (sensu stricto) 

Geoloogilise vanuse määramisega tegeleb stratigraafia.

2. STRATIGRAAFIA JA SUHTELISE DATEERIMISE PRINTSIIBID

Etümoloogiliselt on sõnal stratigraafia kaks tüve: ladinakeelne stratum - kiht ja kreekakeelne graphia kirjeldama. Seega on stratigraafia geoloogia haru, mis kirjeldab ja süstematiseerib kivimikihte. 

Definitsiooni kohaselt tegeleb stratigraafia maakoort moodustavate mistahes (sette-, moonde või tard-) kivimkehade eristamise ja vanuselise järjestamise/korrastamisega kaardistatavaiks või muidu eesmärgistatud üksusteks.

Stratigraafilisi üksusi võib eraldada, so maakoort stratigraafiliselt liigestada mistahes tunnuse või omaduse põhjal. Sealjuures on kõigele meetoditele ühiseks, ning seega stratigraafiale ainuomasteks ülesanneteks:

(1) maakoore ruumilise ehituse näitamine (üksuste eraldamine, liigestamine) antud tunnuse või omaduse järgi, 

(2) eraldatud üksuste vanuseline korrastamine (järjestamine ja dateerimine).
  

Maakoore arengu kirjeldamiseks on vaja iga vaatlust fikseerida tema asukoha ja vanuse järgi. Taustsüsteemist rääkides on vaja seega näidata iga vaatluse ruumi ja aja koordinaadid.

Geoloogias on maakoore liigestamisel, kivimkehade ja sündmuste tekke ja arengu kirjeldamisel traditsiooniliselt lähtutud nende ruumilistest suhetest ehk kivimite otsestest vaatlustest. Vaatlusega selgitatav kivimikehade suhteline vanus määratakse kuue stratigraafilise printsiibi/meetodi abil: superpositsiooni printsiip, algse horisontaalse lasuvuse printsiip, lateraalse (pindalalise) pidevuse printsiip, põiksete suhete meetod, suletiste/võõrkehade meetod ja paleontoloogiline meetod. 

1) Kui tunnistada, et iga kiht tekib horisontaalse kehana, siis iga lasuv kiht on lamava suhtes hilisema tekkega... 

Selle stratigraafia "nurgakivi", mis tuletab kivimite ruumilistest suhetest nende ajalised (vanus-)suhted sõnastas juba 1669 a. Taani õpetlane Nicolaus Steno (Niels Stensen) ning seda seadust tuntakse superpositsiooni printsiibina.
 

Superpositsiooni printsiip järjestab vanuseliselt mistahes kihid või kivimkehad nende vaadeldavate lasuvus-suhete järgi. Rangelt võetuna teeb ta seda siiski ainult ühel sihil mida nimetatakse ideaalläbilõikeks.

Tegelik (geoloogiline) läbilõige on ideaalläbilõike sihil vaadeldud kihtide järjestus. Iga geoloogiline läbilõige kirjeldab seega teda koostavate kihtide ja neis sisalduvate sündmuste ruumilist järgnevust, millest otseselt tuletatakse nende ajalised suhted - noorem, vanem, üheaegne.

2) algse horisontaalse lasuvuse printsiip väidab, et gravitatsiooniliselt nt. vees settinud osakesed ladestuvad horisontaalsete kihtidena. Seega, kui läbilõikes on tegemist tugevalt kallutatud/ümberpööratud kihtidega, siis on see toimunud peale nende kihtide moodustumist ja kivistumist.

3) pindalalise pidevuse printsiip  - settekiht ulatub pidevana lateraalselt igas suunas kuni väljakiildumiseni või põikse kontaktini settebasseini äärel. Selle printsiibi järgimisel tuleb kindalasti arvestada kihi pidevust ja muutlikkust mikro- ja makrotasandil.

4) põiksete suhete meetod - horisontaal-lasuvuses kihte (ka kallutatud läbilõigetes) lõikavad murrangud, intrusioonid (nt daik'id) on nooremad kui vastavad ümbriskivimid. Raskem on määrata samuti horisontaal-lasuvusega sille ja laavavoole/katteid, kuid siin on võimalik jälgida mitmeid magma või laava kuumusest põhjustatud sekundaarseid muutusi ümbriskivimites.

5) suletiste meetod - mingis settekihis leiduvad kivimite tükid(fragmendid) ja/või suletised on vanemad kui vaadeldav settekiht. Selliselt on võimalik määrata samuti intrusioonide ja neid ümbritsevate settekivimite vanuselisi suhteid. Nt. kuna  laiguti Soomes säilinud  Proteorozoikumi ealised Jotniumi liivakivid sisaldavad rabakivi plutoonidest erodeeritud kivimitükke, siis võib väita, et need liivakivid on nooremad kui rabakivide plutoonid, mis moodustusid u. 1.4-1.7 Ga tagasi. NB! rabakivid moodustuvad magma aeglasel tardumisel u. 1.5-2 km sügavusel maakoores ... st. Jotniumi liivakivide moodustumise ajaks oli erosioonisügavuse ulatus juba vähemalt 1.5 km ...   

6) paleontoloogiline meetod. Stratigraafia alguspäevil 17. sajandil peeti igat ruumiliselt pidevat kihti iseenesestmõistetavalt ka üheaegseks, teisisõnu, kihtide superpositsiooni loeti piiramatult kehtivaks. Niisuguse lähenemise heaks näiteks on inglise mäeinseneri W. Smithi reegel (protseduur), mille kohaselt on igal kihil ainult temale omased kivistised nn juhtkivistised (index fossils), millede püsiv järjestus mistahes läbilõikes lubab neid sisaldavaid kihte vanuseliselt korrastada.

Smith koostas geoloogilisi kaarte, näidates kivimite (kihtide) levikut nende vanuse pro fossiilide koosluste järgi. Smithi protseduur on üks levinuim stratigraafilise korrelatsiooni meetodeid, mis väidab et sarnaste fossiilide leidmine näitab neid sisaldavate kihtide üheaegsust. Fossiilide kasutamine mõlema stratigraafia ülesande lahendamiseks maakoore (liigestamiseks ja dateerimiseks) saigi tuntuks stratigraafia paleontoloogilise meetodina.

Paleontoloogiline meetod lähtub organismide evolutsiooni (ajalise järgnevuse) kordumatusest. Teda piiravaks asjaoluks on taksonite ruumilise leviku lõplikus. Nii koosneb mistahes organismide kooslus, üheltpoolt, ühel ja samal arenguloolisel tasemel ja, teisalt, ainult neile sobivas keskkonnas (biogeograafilises ja ökoloogilises mõttes) elavatest liikidest (taksonitest). Seepärast ei saa sarnaste fossiilide leidumist (samade liikide kooslust) eripaikseis läbilõigetes kasutada ainult üheaegsuse näiduna - sarnaste liikide kogum võib olla tingitud hoopis mingi spetsiifilise keskkonna (biotoobi) olemasolust.

Biotoobid, mis on (vastupidiselt evolutsioonile) ajas korduvad, ei saa ka olla seega heaks (kui üldse) kivimite üheaegsuse näitajaks. Et niisugused asjaolud võivad olla tõepoolest arvestatavad, tasub võrrelda tänapäeva (so vaieldamatult üheaegset) Austraalia faunat Euroopa omaga, või merelisi kooslusi maismaa omadega, milliseid nende erineva loomastiku-taimestiku järgi iga stratigraaf loeks Smithi reeglit järgides eriaegseiks. Smithi protseduuri põhiideed - sarnasus näitab üheaegsust - kritiseeriti juba tema kasutamise algusest peale (nt Huxley sõnastatud homotaksis - fossiilide sama järjestus ei näita tingimatut vastavate kihtide üheaegsust). Seepärast on fossiilide (paleontoloogilise meetodi) kasutamine kivimite vanussuhete kindlakstegemisel loetud üksmeelselt komplitseeritumaks kui esialgu näis.

3. STRATIGRAAFILINE KORRELATSIOON JA PÕIKSUSED

Erinevates läbilõigetes vaadeldud kihtide põhjal tuleb teha järeldusi nendevahelise ruumi ehituse kohta - näiteks, ühes läbilõikes kindlakstehtud kihi jätkumisest teises või samuti eripaiksetes läbilõigetes vaadeldud kihtide ajalistest (vanus-)suhetest.

·         Protseduuri, mis seab vastavusse kaks või enamat läbilõiget nii, et selgitab nendevahelise ruumi ehk maakoore ehitust, nimetatakse stratigraafiliseks korrelatsiooniks ehk rööbistamiseks   

Stratigraafiline korrelatsioon peab andma vastuse kahele põhiküsimusele:

(1) missugused eripaiksetes läbilõigetes vaadeldud kihid on jätkuvad, so moodustavad sama kihi?

(2) missugused eripaiksetes läbilõigetes jälgitud kihtidest on üheaegsed, vanemad või nooremad üksteise suhtes ehk missugused on nende vanussuhted?
 

Nendele küsimustele vastates liigestame uuritava kompleksi (maakoore) ühtset sisu (koostist) omavaiks ja personifitseeritud (oma nime kandvaiks) stratigraafilisteks üksusteks ehk stratoonideks. 

Erinevate läbilõigete rööbistamiseks kasutatakse kõiki ülaltoodud läbilõigede liigestamise meetodeid/printsiipe ning sarnase suhtelise positsiooni, koostise ja/või fossiilide kooslusega kihte loetakse samavanuseliseks ning rööbistatavateks.

Läbilõigete korrelleerimisel tuleb paraku arvestada läbilõigete lünklikkusega. Looduslikud läbilõiked on väheste eranditega (nt ookeanide süvameresetted) peaaegu alati suuremal või vähemal määral mittepidevad ehk lünklikud. Piirpind e katkestuspind kahe (sette-)kivimikeha vahel võib tähistada settimise katkemist sekunditeks, kümneteks aastateks või isegi sadadeks miljoniteks aastateks.

Katkestuspind eraldab vanemat kivimikihti nooremast ja see tähistab kas settimise katkemist või erosiooni. Seda vahemiku/perioodi, mis eraldab ajaliselt kahte kivimikeha nimetatakse lüngaks (settelünk). Katkestusi on kolme tüüpi:

·         tasapõiksus (disconformity) - tasaparalleelne erosioonipind või settimise katkestus vanema ja noorema kihi vahel. Sellised tasapõiksed katkestuspinnad on tihti väga sarnased tavalistele kihipindadele (nt. põimjaskihiliste seeriate piirpinnad) ning nende äratundmine on sageli raske.   

·         nurkpõiksus (angular unconformity) - erosiooniline katkestuspind vanema kallutatud ja/või kurrutatud kompleksi ja sellele settinud noorema kihi(kihtide) vahel. Lasuvad nooremad kihid võib olla kas horisontaallasumusega või ka kallutatud.

·         basaalpõiksus (nonconformity) - mittepõiksus on erosiooniline piirpind tardkivimi intrusiooni(-de)/moondekivimite ja lasuvate settekivimite vahel.          

4. STRATIGRAAFILISED ÜKSUSED

Sarnaste iseloomulike tunnuste ja omadustega kivimikihte liigestatakse stratigraafilisteks üksusteks. Näiteks, kivimtüüpide järgi tehtud liigestus annab litostratigraafilised üksused ehk litostratoonid. Niisugusteks üksusteks on kiht (Bed inglise keeles), kihistik (Member), kihistu (Formation) ja kihtkond (Group).

Peale selle võib nt. seismiliste lainete  käitumise alusel eristada läbilõigetes seismostratigraafilised üksused; mingi keemilise komponendi alusel kemostratigraafilised üksused; kivimite magnetiliste omaduste alusel magnetostratigraafilised üksused; settekomplekside tekkeseoste analüüsi alusel järjendstratigraafilised üksused jn jn. Ühtede ja samade fossiilide (fossilide koosluste) sisaldus kivimeis on aluseks niisuguste kivimite eraldamisele ja nimetamisele (stratigraafilisele liigestamisele) omaette biostratigraafilisteks üksusteks ehk biostratoonideks. Selliseid erinevate stratoonide klasse on praeguseks ajaks kasutusel ligi kümmekond.

NB! liigestus lito-, bio-, seismo- jn. stratoonideks ei näita veel täpselt ja korrektselt kivimite vanussuhteid ning see on on näitavad ainult vahend maakore ehituse ühesuguseks kirjeldamiseks vastavalt valitud tunnusele.

Tabel 1. Levinumad stratigraafilise klassifikatsiooni üksuste kategooriad ja üksused (vt. lähemalt ja detailsemalt http://www.stratigraphy.org)

5. GEOKRONOLOOGIA

Teisele stratigraafilise korrelatsiooni põhiküsimusele vastamisega tegeleb geokronoloogia e geoloogiline ajaarvamine ning selle osaks on kivimkehade (kihtide) vanuse selgitamine.

Kivimite mistahes vanussuhete (eriti aga üheaegsuse) selgitamine kujutab endast nende vanuse määramist (dateerimist) mingi ajaskaala abil ja alles siis nende ühendamist stratigraafilise korrelatsiooni abil kronostratoonidesse. Üheks selliseks maakoore liigestamist võimaldavaks ajaskaalaks on geokronoloogiline skaala või tabel. Selle tabeli eelkäijaks (kujundamise aluseks) olid kindla paleontoloogilise iseloomustusega kihid. Viimased eraldati Smithi protseduuri silmas pidades ja neid võib vaadelda biostratigraafiliste üksustena.

Oma algse stratigraafilise (kivimilise) päritolu tõttu iseloomustavad geokronoloogilise skaala üksused küll hästi maakoore erinevaid, üksteisele järgnenud etappe, kuid nad pole kaugeltki ühesuguse pikkuse (kestvusega). Seepärast nimetamegi neid üksusteks aga mitte ühikuiks. 

Võib öelda, et geokronoloogiline skaala koosneb erineva pikkusega, nimelistest ajalõikudest, mis standardiseerituina peavad järgnema üksteisele lünkade ja kattumisteta. Geokronoloogiline skaala on näide ordinaalseist (järjestikulistes) skaaladest, mis näitab ainult nn suhtelist ehk geoloogilist aega. 

Alates 20. sajandi algusest on tekkinud võimalus dateerida kivimeid ka füüsikalisi meetodeid kasutades. Füüsikaliste meetoditega (nt.  radioaktiivsete elementide lagunemisel põhinevad meetodid) määratakse kivimite/sündmuste absoluutne vanus, mis on alus järjestikulise skaala sidumiseks regulaarse ehk kalendaarse ajaskaalaga. 

Geokronoloogilise skaala põhiüksuseks on ajastu, millistest igaüks jaotatakse 2-5 ajastikuks. Ajastike jagunemist igadeks, millede arv igas ajastikus võib olla väga erinev, pole siintoodud geokronoloogilisel tabelil iga kord näidatud. Ajastuid rühmitatakse aegkondadeks, millised omakorda moodustavad eoone. Iga nimetatud üksuste kategooria kujutab endast vanusvahemikku, millede piiride füüsikaline vanus on lisatud tabelil toodud miljonites aastates. Neist arvudest selgub toodud üksuste erinev kestus.

Kivimid, millede vanus jääb ühe või teise geokronoloogilise üksuse piiresse, loetakse ühevanuselisteks ja nad moodustavad kronostratoone alljärgneva vastavuse kohaselt: mingi eooni vanusega kivimid moodustavad lademi, aegkonna vanus annab ladekonna, ajastu omakorda ladestu, ajastik ladestiku ja iga lademe.

Geokronoloogiliste ja neile vastavate kronostratigraafiliste üksuste vahel vahe tegemine on oluline geoloogiliste sündmuste korrektsel kirjeldamisel. Nii räägime, et dinosaurused elasid Juura ajastul, kuid neid kui kivistisi leitakse Juura ladestust. Kindel see, et on kaunikesti raske ette kujutada kuidas dinosaurused võinuks elada Juura ladestus st. Juura aegsete setete sees! Kui nad just vihmaussid ei olnud...

5.1 Absoluutse vanuse dateerimine

Absoluutse vanuse dateerimiseks võib kasutada väga paljusid regulaarseid (st. kontrollitava ja/või konstantse kiirusega) looduslike protsesse nagu radioaktiivsete elementide lagunemine, luminesesntsmeetodid, bioloogilis-keemilised reaktsioonid jn... Neist tuntuimad on radioaktiivsete isotoopide meetodid. Need tuginevad esialgse ebastabiilse e. radioaktiivse elemendi ja selle (aatomituuma) spontaansel lagunemisel tekkiva(-te) uute elementide sisalduse määramisele. Eeldades, et uuritav objekt (mineraal) sisaldas tekkimise momendil ainult esialgset radioaktiivset elementi ning teades selle elemendi aatomituumade lagunemise kiirust (poolestusaega) on võimalik leida algelemendi ja tekkinud (nn tütar-elemendi) suhte kaudu selle objekti tekkimisest möödunud aega (vanust).

Reeglina on klassikalised isotoop-meetodid hästi kasutatavad tardkivimite dateerimiseks. Tardkivimid, mis tekkivad geoloogilises mõttes lühikese aja jooksul ja hästi kontrollitavates tingimustes, sisaldavad mitmeid mineraale mille koostises on dateerimiseks sobilike radioaktiivseid elemente nagu nt. ^238/235U, ⁴⁰K, ⁸⁷Rb. 

Settkivimite absoluutse vanuse määramine on palju keerulisem või otseselt üldse võimatu, sest reeglina sisaldavad need mitmesuguseid vanemaid purdosakesi ja/või koosnevad mineraalidest, mis ei sisalda radioaktiivseid elemente (nt. karbonaatsed setted). Siiski on neis mõnikord üksikuid mineraale (nt. settimise käigus tekkiv roheline savimineraal glaukoniit) või vulkaanilise tuha kihte, millede isotoopdateerimine lubab hinnata ka ümbritsevate setet vanust. 

Tuntuimateks kivimite isotoop-dateerimise meetoditeks on U/Pb (ka Th/Pb), K/Ar ja Rb/Sr meetodid.

^238/235U ja ²³²Th lagunemine on mitmeastmeline ja selle lõpp-produktiks on vastavalt stabiilsed ^206,207,208Pb isotoobid. ²³⁸U lagunemine läbib seejuures näiteks 13 vaheastet (elementi) ja ²³⁵U lagunemine 12 ebastabiilset vaheelementi. Seevastu ⁸⁷Rb laguneb stabiilseks ⁸⁷Sr isotoobiks üheastmeliselt ja ⁴⁰K laguneb üheastmeliselt (kuid mitme erineva mehhanismiga) ⁴⁰Ca ja  ⁴⁰Ar isotoobiks. Kuna selliselt tekkivat ⁴⁰Ca-t ei ole võimalik eristada looduslikust (abs. valdavast) ⁴⁰Ca isotoobist, siis on dateerimiseks kasutatav ainult K/Ar lagunemine.

U/Pb, Th/Pb ja Rb/Sr dateerimismeetodid ei ole kasutatavad (praktiliselt) <2 Ma vanuseliste proovide vanuse määramiseks, kuid need on asendamatud ja täpseimad nt. Maa vanimate kivimite dateerimiseks. K/Ar meetodiga on võimalik praktiliselt/usaldusväärselt dateerida >100 000 a vanuselisi proove.

Lähimast geoloogilisest/arheoloogilisest minevikust pärinevate orgaanilise ainese sisaldusega objektide dateerimiseks kasutatakse väga laialdaselt radiosüsiniku ehk ¹⁴C meetodit. Erinevalt teistest radioaktiivsetest isotoopidest, millede sisaldus looduses (va tuumasünteesireaktorid) järkjärguliselt  kahaneb, toimub ¹⁴C pidev taastootmine Maa atmosfääris külluslikult leiduva lämmastiku (¹⁴N) pommitamisel kosmilise kiirgusega. 

Selliselt tekkiv ¹⁴C oksüdeerub kiiresti CO₂-ks ja seguneb üldise atmosfääri-biosfääri-hüdrosfääri süsinikuringega. Normaaltingimustes on atmosfääris ja elusorganismides leiduva ¹⁴C hulk tasakaalus ning kui organismide suremisel katkeb C taastootmine/vahetus organismi ja ümbritseva süsinikuringe vahel siis hakkab organismides leiduva ¹⁴C hulk vastavalt selle lagunemisele kahanema. Kuna ¹⁴C lagunemise kiirus on teda (poolestusaeg 5730±40 a), siis saab ¹⁴C ja tavalise (stabiilse ^12/13C) suhte kaudu leida objekti vanust. Radiosüsiniku meetodiga saab dateerida puitu, turvast, luid (sh. hambaid), kodasid, koralle jn…vahemikus 300 – 70 000 a. Objektide vanus antakse radiosüsiniku aastates (X±Y ¹⁴C aastat BP) enne kaasaega (BP – Before Present). Kokkuleppeliselt on dateerimisel “kaasajaks” aasta 1950 AD.

Dateerimisel määratav ¹⁴C aasta ei võrdu kalendriaastaga. Selle põhjuseks on ¹⁴C moodustumise sõltuvus nt. kosmilise kiirguse intensiivsuse muutumisest, tuumakatsetustest jn. Radiosüsiniku aastad kalibreeritakse kalendriaastateks dendrokronoloogiliste standarditega, mis koostatakse ¹⁴C dateeritud puurõngaste skaala abil. Kalibreeritud vanus esitatakse kujul X±Y cal ¹⁴C a. BP. Radiosüsiniku dateerimistäpsus antakse 1-sigma tasemel. St. ¹⁴C vanus 1000±100 aastat tähendab, et 68% tõenäosusega on objekti vanus 900 ja 1100 aasta vahel ja 95% tõenäosusega on objekti vanus 800 kuni 1200 aastat BP (NB! selline lähenemine kehtib enamuse isotoopdateeringute kohta).  

5.2 Geokronoloogiline skaala.

• Geokronoloogilne skaala liigestab Maa ~4.6 miljardili aastase ajaloo (väga erineva pikkusega) üksusteks. 

• Geokronoloogiline skaala ei ole tekkinud ühekorraga, vaid on kujunenud paljude uurijate koostööna mitme sajandi vältel ja on pidevas muutumises praegugi...

• Geokronoloogiline skaala on evolutsioneeruv. Koos teaduse arenguga on tekkinud ja kadunud selle üksused, muutunud on liigestuse põhimõtted, kuid skaala on muutunud pidevalt täpsemaks.

• Rahvusvahelise geokronoloogilise skaala koostamise probleemidega tegeleb vastav organisatsioon, mis on  UNESCO juures asuv Rahvusvahelise Geoloogiateaduste Liidu (IUGS) Stratigraafia Komisjon. Selle koduleheküljel avaldatud geokronoloogiline skaala seisuga veebruar, 2004 (http://www.stratigraphy.org/cheu.pdf) on ka siintoodud lihtsustatud ja üksikutes osadest täiendatud geokronoloogilise skaala aluseks. Oluline erinevus on Kvaternaari ajastu traditsiooniline kajastamine siintoodud skeemil, kuigi IUGS skeemil on Kvaternaar lülitatud Neogeeni koosseisu koosnedes Pleistotseeni ja Holotseeni ajastikest.

• Eestis tegeleb stratigraafia küsimustega Eesti Geoloogia Seltsi (EGEOS) juures asuv Eesti Stratigraafia Komisjon, mille soovitustest lähtuvalt on koostatud ka juuresasuv skeem ja selle kirjutusviis.  Vaata lähemalt eestindatud stratigraafilisi skeeme aadressil  http://www.gi.ee/ESK 

Tabel 2. Geokronloogiline skaala

(üksuste juures on näidatud nende alumise piiri vanus)

* Neo-, Meso- ja Paloarhaikum jagunevad edasi ka ajastuteks (vt. http://www.stratigraphy.org ja www.gi.ee/ESK)

** Neoproterosoikumi noorimat osa nimetatakse Ediacara (~630-542 Ma) ajastuks, millele vastavaid settekivimeid Ida-Euroopa ja Siberi platvormi piires nimetatakse traditsiooniliselt ka Vendi kompleksiks

Madis Rubel ja Kalle Kirsimäe (Leho Ainsaare ja Igor Tuulingu kaasabil)