ÕIGUS BIOGRAAFIALE

Teksti ja autori isiksuse tüpoloogilisest suhestatusest

Mõiste «kirjaniku biograafia», samuti lähedased mõisted «autorsus», «kirjanduslik omand» jms. pole absoluutsed, vaid ajalooliselt ja tüpoloogiliselt määratud. Nad tekivad ja võivad realiseeruda ainult teatud tingimuste kontekstis.

Autori isiksuse kategooria aktualiseerumise ja järelikult biograafia probleemi esilekerkimise põhjused on Euroopa kultuuriajaloos hästi teada. See asjaolu lubab küsimusele läheneda tüpoloogia seisukohalt.

Informatsiooniakti loomulikuks eelduseks on teksti ja selle looja mõistete lahutatus. Informatsiooni saajat huvitab nimelt esimene — s.o. tekst, teade ise. Siit lähtub rida arusaamu. Õigust biograafiale ei oma kaugeltki kõik antud ühiskonnas elavad inimesed. Iga kultuuritüüp loob oma «biograafiaga inimeste» ja «biograafiate inimeste» mudelid. Need omakorda on seotud iga kultuuri poolt selle ideaalmudelis fikseeritava kahe inimtüübiga: ühelt poolt inimene, kelle käitumine on täielikult määratud kultuurikoodide süsteemiga, ja teiselt poolt inimene, kellel on teatud vabadus valida oma käitumismudel.

Kuidas on määratud mõisted «biograafiaga inimene» ja «biograafiata inimene»? Iga ühiskondlike suhete tüüp kujundab teatud sotsiaalsete rollide ringi, mis esitatakse selle ühiskonna liikmetele niisama obligatoorsena kui emakeel. Samamoodi saab indiviid juba sündides n.‑ö. mängureeglitena kaasa ka kogu sotsiaalse semiootika struktuuri. Ühtedes tingimustes on ühiskondlik roll fataalselt ette määratud (vahel juba sünnieelselt — näiteks kasti- või rangelt seisuslikus ühiskonnas), teistes jääb valikuvabadus rollide ringi piires. Ent niipea kui esialgne valik on tehtud, satub inimene mingi sotsiaalselt määratud õige käitumise normi kammitsasse. Nüüdisaja seisukohast vaadatuna pole elulookirjeldus sel juhul veel biograafia, vaid 1ihtsalt teatud isiku tegudes ideaalselt realiseeritud üldiste käitumisreeglite kokkuvõte. Seda laadi elulookirjeldus vastandub loomuldasa biograafiale meie harjumuspärases tähenduses; esimesega seoses on saanud kombeks rääkida isiksuse-tunde puudumisest või arenematusest antud ühiskonnas, isiksuse n.-ö. eraldamatusest mingist ebaisikulisest kollektiivist.

Ent küsimusele võib läheneda ka teisiti. Keskaegse pühaku kanoniseerunud elulookirjelduse ja inimese kordumatult isikupäraseid jooni fikseeriva uusaja biograafia kõigile erinevustele vaatamata on neis ka midagi ühist: kogu inimmassist, kelle elukäik ei kuulu kirjeldamisele ja kollektiivsesse mällu salvestamisele, valitakse keegi, kelle nimi ja teod säilitatakse järeltulevatele põlvedele. Oma aja tekstide seisukohalt esimesi nagu ei eksisteerikski, teistele omistatakse eksistents. Mälukoodi kantakse vaid need ja üksnes nendel vastavalt ka on biograafia.

Mis võib siis ühendada kaht nii erinevat, näiteks keskaegset (ideaalsele normitäitmisele ja selles nagu lahustumisele orienteeruvat) ning romantilist (maksimaalsele originaalsusele ja mis tahes normi eiramisele püüdlevat) käitumistüüpi? Ühine komponent on olemas: mõlemal juhul realiseerib inimene mitte rutiinset, keskmist, antud ajal ja sootsiumis tavakohast, vald mingit rasket ja ebatavalist, teiste silmis veidrat ja inimeselt endalt suuri pingutusi nõudvat käitumisnormi. Invariantseks osutub seega tüpoloogiline antitees tavalise, inimesele üldkohustusliku normiga ettekirjutatava ja ebatavalise käitumise vahel. Viimane rikub üldnormi mingi teise, vabalt valitud normi nimel (sest iga katse üldse normeerimatult käituda osutub tegelikult erilise — antud kultuurikoodis erandina lubatud — normi valikuks). Nii näiteks tundub hagiograafilise kirjanduse uurijale tänapäeval keskaegse pühaku käitumine lausa trafaretne, koosnedes üha ettearvatavaist episoodidest, pühaku ajakaaslase seisukohast võis see aga kvalifitseeruda kui veider. Ebatavalise normi järgimine on alati kangelastegu, ekstsess, see nõuab tahtepingutust, vastupanu ületamist. Pühakulugu on trafaretne, kuid pühaku käitumine on individuaalne. Feodossi Petšerski vaga käitumist hurjutab tema inimlik ema kui ebaõiget ja isegi häbiväärset: « Укоризну себь и роду своему принесеши .» Ta tahaks. poega väevõimuga sundida käitumisnormi täitma: « И многажды ей от великыя ярости разгньватися на нь и бити его , бь бо тьлом крьпка и сильна , яко и мужъ .» Tavanormist kõrvalekaldumine nõuab tahtepingutust: « словеса бо честьна , и дьла благолюбна , и держава самовластна , ко богу извянная ».?2 Seal, kus tavanormi‑inimesel pole valikut ja järelikult pole ka tegu, kerkib biograaflaga inimese ette valik, mis nõuab tegutsemist. Romantismile on tahtepingutus, tegutsemispinge käitumise individuaalsuse kriteeriumiks. Keskaja positsioonilt on vaid näiv ja ajalik mitmekesine, igavene ja tõene on ainuline; igavestele käitumisnäidistele läheneminegi nõuab eneseületamist. Ent mõlemal juhul on tegemist tahteavalduse ja teo valikuga seal, kus üldise normi seisukohalt valikut üldse pole. Nimelt see tõstab inimese esile ja teeb temast biograafia kandja. Nii rõhutas Assisi Franciscus, et inimese tõelist olemust ei moodusta mitte talle antu, vaid see, mille ta omandab omaenese vaba valiku läbi. «. . . Kõigist teistest Jumala andidest ei või me mitte kiidelda, kuna nad ei ole meie [minu kursiiv — J. L], vaid Jumala omad . .. Ja kui see sul on temalt, miks kiitled sellega, nagu oleks see sult eneselt? — Kuid eluraskuste ja kannatuste risti üle me võime uhked olla, sest need on meie oma»3 — S. t. on valitud vabatahtlikult, ehkki oleksid olnud välditavad.

Nii tekivad õndsa ja röövli, pühaku ja kangelase, nõia, nõdrameelse, kaltsaka, boheemlase, mustlase jm. kultuuriampluaad; neile omistatakse eriline norm ja õigus erandlikuks käitumiseks (või antikäitumiseks). Iga seda laadi rolli esitaja võib saada — sõltuvalt kultuurikoodide orientatsioonist — kas positiivse või negatiivse hinnangu, kuid kõik nad saavad õiguse biograafiale, õiguse olla fikseeritud kultuurimälus vastavalt hea ja kurja ekstsessidena.

Kultuurimälu on kaheplaaniline: ta fikseerib reeglid (struktuurid) ja reeglite rikkumised (sündmused). Esimesed on abstraktsed, teised konkreetsed ja seotud inimeste nimedega. Niisugune on erinevus seaduse ettekirjutuse ja kroonikaridade vahel; viimasest tekibki biograafia.

Ent biograafia tekkeks on vaja, et biograafiat omava inimese ja biograafilise informatsiooni saaja (s. o. biograafia lugeja) vahele ilmuks veel kolmas isik — see, kes biograafia kirja paneb.

Vana‑ ja keskaja kultuurides biograafil endal biograafiat ei ole. Kuid sageli on tal nimi, mis säilitatakse tekstides, ja see eristab teda biograafiat mitteomajate massist; tema staatus on vahepealne.

Erandlikkus, mis annab õiguse personaalsele esindatusele kollektiivi mälus, võib varieeruda nii kvantiteedilt kui kvaliteedilt. Kvantitatiivses mõttes võib see seisneda antud ühiskonnas iseenesest mitte midagi erandlikku kujutava normi erandlikult täpses täitmises. Olla rüütel on tervele seisusele ühine omadus, kuid olla laitmatu rüütel on erandlik; niisamasugune on vahe aadliku ja täiusliku aadliku vahel. Teatud olukordades saab ka lihtsalt tüüpnormide järgimine erandlikkuse hinnangu (vrd. N. Sudovštšikovi komöödia «Ennekuulmatu ime ehk Aus sekretär», 1790. aastad). Sellistel juhtudel pole erandlik mitte norm, vaid normi realisatsioon.

Kvalitatiivse hierarhia moodustavad normid neile alluvate inimeste ringi ahenemise järjekorras kuni päris individuaalsete, unikaalsete normideni, mis kehtivad vaid üheainsa isiksuse jaoks. Viimast hindab kõrvaltvaataja sageli kui üldse reeglitetakäitumist. Kvalitatiivne hierarhiaredel on antud kultuuri iseloomulik tüpoloogiline tunnus; selle eri tasanditel paiknevad kurjategija, vägilane, vaimust vaene, prohvet. Siin saab määravaks käitumistunnuseks mitte ainult normi järgimine, vaid juba ka selle valik ja koguni indiviidi omalooming käitumisvallas.

Hierarhiline on samuti biograafilise jutustuse looja positsioon, moodustades astmestiku jumaliku inspiratsiooni kandjast administratiivse korralduse täitjani. Hierarhia aluseks on sotsiaal-semiootilises kultuurikoodis määratud litsents sellele ametile. Seetõttu pole mitte juhuslikult kogu hagiograafilise kirjanduse ühisjooneks hagiograafi kahtlemine õiguses oma tegevusele ja pöördumine abi saamiseks sakraalsete jõudude poole.

Vajadus säilitada nende isikute biograafid, kes antud süsteemis on omandanud biograafiaga inimeste staatuse, on kultuuri‑imperatiiv. Real juhtudel viib see müüdiliste, anekdootlike jms. pseudobiograafiate tekkeni; samast vajadusest on ajendatud ka kuulujutud ning nõudlus memuaarkirjanduse järele. Väga iseloomulik on seda laadi eepiliste, novellipäraste, filmijutustuslike jt. tekstide omadus kergesti levida, et omavahel põimudes moodustada terviklikke kvaasibiograafiaid. Tunnuslik on ka viimaste samastamine reaalse biograafiaga. On ju teada, millise järjekindlusega omistab lugejateadvus Sherlock Holmes'i taolistele kangelastele oma, täiesti tekstiväliseid biograafiaid. Või võetagu kas või filmitähtede müüdipärased, ühtaegu nii iga üksiku filmiteksti kui ka näitleja tegeliku elukäigu suhtes autonoomsed biograafiad, millest kujunevad kõiki tulevasi filmitekste ja isegi näitlejate eraelu valitsevad mudelid. Ilmekaks näiteks on Marilyn Monroe saatus.

Mida põhjalikumalt leiab valgustamist tekstis kirjeldatava isiku elulugu, seda vähem šansse oma biograafiale on teksti loojal. Seetõttu pole juhus, et autori biograafia muutub teadvustatud kultuurifaktiks neil ajajärkudel, mil loomingu mõiste samastatakse lüürikaga. Sellistel perioodidel kandub kvaasibiograafiline legend jutustaja enda poolele ja pretendeerib visalt reaalse biograafia kohale. Seda jutustuse süžee ja teksti looja reaalse biograafia müüdistumisvõime vastastikuse täiendamise seadust võib illustreerida paljude näidetega Petrarcast kuni Byroni ja Žukovskini.

Asjaolu, et biograafiata inimene loob teksti biograafiaga inimesest, sünnitab kujutelma nende kultuurilise staatuse ebavõrdsusest.

Semiootilise situatsiooni komplitseerudes tõstab kultuurikood tähelepanu keskpunkti teksti autori ja lõppkokkuvõttes viib tema biograafia tekkimiseni.

Ülalkirjeldatud põhitees eeldab, et alternatiivsus teksti looja käitumises on välistatud ja ta on määratud looma ainult tõeseid tekste. Evangelisti jumalik inspireeritus, «Aleksander Nevski elu» autori isiklik kogemus («olin ise tunnistajaks») või Plutarchose enesestmõistetavana võetav kompetentsus sundisid nende teostele vaatama kui tingimatult tõestele. Tõesus presumeeritakse. Õigus tekstide loomisele ongi üksnes sellel, kelle teoste usaldusväärsus on väljaspool igasugust kahtlust. Veel enam: tõesuse atribuut on lülitatud juba teksti mõistesse. Tekst kui kultuurifenomen erinebki kogu ülejäänud ja antud kultuuri poolt tekstideks mitteloetavate teadete tulvast selle poolest, et tõesus on talle juba algselt omistatud. Nii nagu auditoorium ei saa kahtluse alla seada ballaadilaulja sõnumi tõelevastavust, nii vabastab õuekrooniku või õuelauliku roll ise nende tekstid antud kultuuris täiendavast kontrollist. Kui selline tekst on vasturääkivuses silmanähtava ja kõigile teadaoleva elutegelikkusega, siis ei kuulu uuesti läbivaatamisele mitte tekst, vaid reaalsus, isegi kuni viimase mitteeksisteerivaks kuulutamiseni.

Et tõesust ei määra jutustaja isik (sest ta ei loo teadet, vaid kõigest n.-ö. esitab seda) ja see omistatakse tekstile aprioorselt (põhimõttel: «kivisse raiutu, vaske lõigatu või pärgamendile kirjutatu, kantslist mahaöeldu, värsis või sakraalses keeles väljendatu ei saa olla väär»), siis on just nimetatud tunnuste olemasolu aluseks veendumusele teate usaldusväärsusest. Ses mõttes on iseloomulikud B. Uspenski poolt äratoodavad vanavene pühakirjatundjate kinnitused, et teksti kirikuslaavikeelsus ise on tema tõesuse piisav tagatis: «Kirikuslaavi keel on seega eelkõige jumalast inspireeritud tõe väljendamise vahend, ta on seotud sakraalse jumaliku algega. Siit on mõistetav ka vanavene dogmaatikute seisukoht, kes väidavad, et kirikuslaavi keeles on vale üldse võimatu.»4

Huvi puudumise teksti looja biograafia vastu määrab seegi asjaolu, et temas ei nähta mitte autorit, vaid kõigest vahendajat, kes saab Teksti kõrgematelt jõududelt ning edastab seda. Tema roll on teenindav.

Semiootilise situatsiooni komplitseerudes ei esine teksti autor enam puhtpassiivse, igasugusest oma käitumisest ilmajäetud tõekandjana, vaid omandab sõna otseses mõttes looja staatuse. Tal tekib valikuvabadus ja autoris hakatakse nägema aktiivset jõudu. Ühelt poolt viib see olukorrani, et tema suhtes saab rakendada kavatsuse, selle realiseerimise strateegia, valiku motivatsiooni jms. kategooriaid, s. t. — autor omandab käitumise , kusjuures seda käitumist hinnatakse kui erandlikku. Teiselt poolt — tema loodud tekst kaotab oma aprioorse tõesuse: üheaegselt valikuvabadusega tekib eksimise või tahtliku vale võimalus.

Mõlemad nimetatud seigad on ajendeiks, mis lõppkokkuvõttes kindlustavad teksti autori õiguse biograafiale . Esiteks — teksti loomine muutub isikliku aktiivsuse aktiks ja tõstab autori nende universaalsetest koodidest väljalangevate isikute kategooriasse, kellele on tunnuslik biograafia olemasolu. Teiseks — tema loodud teosed ei pälvi enam automaatselt lugeja usaldust. Aktualiseerub teate tõesuse kriteerium. Kui varem oli teksti tõesuse tagatiseks tema looja kultuuriline staatus, siis nüüd satub see sõltuvusse autori enda isiksusest. Autori isiklik inimlik ausus ja laitmatu reputatsioon on tema teate tõesuse kriteeriumiks.

Autori biograafiast kujuneb tema teoste varjatud või nähtav, ent igal juhul lahutamatu kaaslane.

Vene kirjanduses, kus teksti usaldusväärsuse ja autori biograafiatuse traditsioon säilis eriti kaua, kuni XVIII sajandi alguseni (ülempreester Avvakum on silmatorkav erand, mis ainult kinnitab üldist reeglit), tõusis kirjaniku biograafia probleem siis ka erilise teravusega. Seda rõhutas veelgi kunsti iseväärtusena tajumise traditsioon ja mängulise, süntagmaatilis-kombinatoorse alge puudumine vene kirjanduses. Orientatsioon semantikale, arusaam kunstisiseste ülesannete allutatusest religioosseile, riiklikele jms. huvidele muutsid küsimuse teksti tõesusest ja antud inimese õigusest teksti looja rollile iseäranis oluliseks.

XVIII sajandi vene kirjanduse uurijate tähelepanu on korduvalt köitnud Trediakovski, Lomonossovi, Sumarokovi ja nende pooldajate vaheline poleemika. Vaidluste rõhutatult isiklikku tooni, solvangute rohkust ja poolte pidevat libisemist kirjanduse põhimõttelistelt küsimustelt oma oponentide iseloomu ja moraali kritiseerimisele põhjendatakse tavaliselt nende kirjandusteadvuse arenematusega ja võimetusega püsida puhtteoreetilise diskussiooni tasemel. Põhjus näib aga peituvat hoopis muus. Vaidlus käib selle üle, kas antud autoril üldse on õigust olla autor. Etteheited kirjaniku moraalsele palgele (Lomonossovi süüdistamine joomarluses, Trediakovski sarjamine silmakirjalikkuse ja nõmeduse pärast, vihjed Sumarokovi mitte kõige meeldivamale välimusele ja tahumata maneeridele ning Jelagini perekonnaprobleemidele jms.) peavad tõestama, et tema looming ei saa pretendeerida tõepärasusele ja usaldusväärsusele. Kirjanduslik vaidlus tõstatab kirjaniku biograafia probleemi. Iseloomulik on, et näiteks Feofan Prokopovitši suhtes ei tõusnud usaldusväärsuse küsimus kordagi — vaatamata kõigile tema kahtlase väärtusega tegudele. Teda võidi süüdistada kriminaalkuritegudes, kuid tema õigus olla tekstide looja põhines riiklikul prerogatiivil ja vaimulikul seisusel ning oli eraldatud tema isikust nagu vaimulikurüü selle juhuslikust vääritust kandjast. Samuti kui pühalikus riituses ei ole mingit tähtsust seda toimetava preestri elulool, Prokopovitši isiklik biograafia otsekui unustati tema riigiteenistuslikus tollis. Ka Lomonossov rääkis riigi nimel, kuid ta polnud ametisse ei määratud, kutsutud ega pühitsetud — ta asus sellele kohale ise, ja tema õigust sellele rollile võidi vaidlustada ning vaidlustatigi korduvalt.

Deržavin võis veel uskuda, et tema biograafia, riigitegelasena ongi ta tõeline biograafia. Ta kirjutab: «Las mu sõnu sarjab kriitik, / tegu austama ta peab.” Oma positsiooni eripära kirjanikuna nägi ta selles, et Felitsa laulikuna oli ta ühtaegu ka iseenda laulik — humaanse valitsejanna biograafilise apoteoosi loojana ühtlasi ka kõrge aukandja, vaimuinimese ning poeedi Gavrila Deržavini biograaf. Deržavini novaatorlus kordab hämmastava sarnasusega Avvakumi oma: mõlemal juhul on see uus vein vanas lähkris.

Radištšev aga pidi juba lisama oma loomingule antiikkangelase biograafia. Cato ja Gilbert Romme´i eeskuju surus talle pihku habemenoa. Just konkreetsete põhjuste puudumine enesetapuks tegi sellest kainelt läbimõeldud sammust mitte biograafiavälise reaalsuse episoodi (nagu seda oli Trediakovski ja Sumarokovi traagiline ebaõnn elus), vaid ülla Biograafia fakti. Valmidus surra sai teoste tõesuse tagatiseks.

Niisiis, XIX sajandi alguseks kinnistub vene kultuuris seisukoht, et eelkõige just poeedil on õigus biograafiale. Teisejärguliseks, kuld iseloomulikuks nüansiks seejuures oli komme lisada väljaandele autori portree. Varem tehti seda vaid surnud või eluajal klassikuks tunnistatud kirjanike puhul. Ja kui varem portree rõhutas riiklike või muude ühiskondlike volituste atribuute — loorberipärga, poeedi viibet ülistatava riigipea büstile, tema raamatuid (= õpetatust), ordeneid (= teeneid), siis nüüd pakutakse lugejale võimalust süveneda poeedi näkku . See sarnaneb olukorraga, kus me tundmatultinimeselt tähtsat teadet saades uurime tema näojooni ja miimikat, et leida kinnitust teate usaldusväärsusele.

XIX sajandi alguse kirjanikud mitte lihtsalt ei ela, nad «teevad» endale biograafiat. Romantismi teooriad ja Byroni eeskuju toimivad seejuures erakordselt soodsate paralleelimpulssidena.

Biograafiavälise ja biograafilise elu erinevus seisneb selles, et viimane laseb reaalsete sündmuste juhuslikkuse läbi kultuurikoodide (suurmeeste elulood, kunstitekstid — tol ajajärgul eriti teatritekstid — ja muud ideoloogilised mudelid). Valides reaalsete tegude tulvast välja olulisi fakte, muutuvad kultuurikoodid ka edasise käitumise programmiks, püüdes seda aktiivselt lähendada ideaalsele normile.

Iseäranis tähelepanuväärne on ses suhtes Puškini roll, kellele biograafia loomine oli niisama sihikindlate pingutuste objekt kui ta kirjandusloomingki.

Samuti ei või märkamata jääda, kuivõrd oluliselt muutus Rõlejevi kirjanduslik staatus pärast tema hukkamist Peeter-Pauli kindluse kroonvärgil. 1820. aastate alguse põlvkonnale, Delvigi-taolistele, lugejatele — Puškini kaasaegsetele! — oli Rõlejev teisejärguline poeet, tema anne rohkem kui küsitav (ehkki tema loomingut tunti praktiliselt kogu selle mahus). Lermontovi ja Herzeni põlvkonna jaoks aga seisab Rõlejev ühes reas Puškini ja Gribojedoviga kui üks esimestest vene poeetidest.

Järsult kasvab biograafia müüdistamise tendents. Ses suhtes on iseloomulik toonastest vene poeetidest kõige «biograafiatuma» — I. Krõlovi kirjanduslik saatus. Tema nime ümber tekib terve parv biograafilisi legende, mis ühtekokku moodustavad omamoodi tervikliku müüdi. Näitlik on ka Puškini isiksuse müüdistamise protsess (poeedi «ajalooliseks isikuks» muutumise tunnus!), mis on käimas tänini, sekkudes aktiivse elemendina mitte ainult poeedile pühendatud memuaarteostesse, vaid koguni teaduslikkusele pretendeerivasse kirjandusse (vrd. raugematu huvi teemal «Puškin ja naised», duelli- ja muidki biograafilisi episoode tooniv «salaarmastuse» motiiv).

Kirjaniku biograafia kultuurilise tähenduslikkuse tõusust annab tunnistust ka pseudobiograafiate ilmumine. Kirjaniku isiksuse loomine osutub kirjanduse eriliigiks (Kozma Prutkov). XVIII sajandil eksisteerisid biograafiata poeedid. Nüüd tekivad biograafiad, mille taga pole reaalselt eksisteerivat isikut. Samal ajal muutub teksti kandja isiksus kunstilise analüüsi objektiks. Tekib jutustuse esitaja probleem.

P. Jakovlevi raamatu «Kadunud Klementi Akimovitš Habarovi käsikiri, mis sisaldab arutluse vene tähestikust ja tema enda poolt kirjapandud biograafia koos selle tuntud mehe portree ja käsikirjanäidise lisamisega» (Moskva, 1828) ilmumine märkusega «Väljaandja Jevgeni Treteiski, rändraamatukaupmees» oli täielik müstifikatsioon: biograafia, portree, käekirja-‑faksiimile tunnistasid olematu autori reaalsust. Pole juhus, et Habarovi teoste ilmumine langes ajaliselt ühte selliste kirjanduslike kujude sünniga nagu Ivan Petrovitš Belkin, Rudõi, Panko, Irinei Modestovitš Gornozeika ja Porfiri Baiski.5

Just tänu sellele, et kirjaniku biograafia pole tajutav millegi niisama automaatselt antuna kui tema bioloogiline eksistents, osutub võimalikuks kirjutada näiline biograafia või pretendeerida biograafiale, kuigi see tegelikult puudub.Viimast demonstreerib Puškin Ivan Petrovitš Belkini näitel oma «Gorjuhhino küla ajaloos». Nagu Gorjuhhinol pole ajalugu, pole Belkinil biograafiat. Gorjuhhino pseudoajalugu, pseudobiograafiaga autori esituses loob distantsi teksti ja selle tegeliku autori Puškinining lugeja vahel.

Niikaua kui litsents autorsusele oli antud vaidlustamisele mittekuuluva sotsiaal‑kultuurilise funktsioonina, ei saanud tekkidagi küsimust teksti looja võimete vastavusest talle ettekirjutatavale teemale. See, kel kultuurikoodis fikseeritud volitused puudusid (nendeks võisid olla ka jumalik inspiratsioon, proovilepanek, võit vastavaalases võistluses, asjatundjate tunnustus jms.; kuid igal juhul pidid. volitused eelnema loomisõiguse saamisele), lõi vaid «mittetekste» ja antud kultuuri vaatekohast teda lihtsalt ei eksisteerinudki. Nüüd võeti õigus autorsuseleenesemääramise korras ja võimalikuks osutusid erineva tasemega vastavuse/mittevastavuse juhud autori ja kirjeldatava objekti vahel.

1830. aastate paiku arendas seda teemat põhjalikult Puškin, luues terve galerii naiivteadvust esindavaid tegelaskujusid, kes kirjeldavad olukordi, mille sügavam tähendus jääb neile endile kättesaamatuks.

1830.-1840. aastateks kujunes vene kultuuris seega omapärane situatsioon. Esiteks, kunsti ühiskondlik tähenduslikkus eeldas kirjanikus biograafiaga inimest. Teiseks, biograafia olemasolu ei tähendanud enam Ehtsalt teatud märgilisi tunnuseid, mille järgi oli tuvastatav antud isiksuse kultuurikood (näit. tunnused «kahvatus», «sõnaahtrus», «põletav või kustunud pilk», «salajane armastus», «mõistatuslik minevik», «varane surm» või «surmatõbi» tähistasid romantilist kangelast; teatavaid tunnuseid võeti Mefistofelese, Melmothi, vampiiri jms. visiitkaartidena). Nüüd ei piisanud enam olla tunnustatud kui «... Melmoth, / kosmopoliit, patrioot, / Harold, kveeker, snoob / — või maski muuga hiilata» või siis kanda hingel «vähemalt kolme roima» selleks, et ühiskond kodeeriks sind biograafiaga inimesena, Biograafia mõiste omandab keerulisema sisu, kui seda on teadlikult valitud mask. Ta eeldab sisemise ajaloo olemasolu. Aga et ajalugu käsitatakse tol perioodil liikumisena teadvustamatult teadvustatule, siis omandab biograafia intellektuaalsele ja üldse vaimsele kirgastumisele suunatud pideva enesetäiustamise akti tähenduse. Ainult «tõe otsimine» annab ühiskondlik-kultuurilise volituse teoste loomiseks, mis antud kultuuris on tajutavad tema tekstidena.

Oluline on silmas pidada üht asjaolu, mis iseloomustas just vene kultuuri: kirjaniku õigus biograafiale ja vastavalt ka lugeja huvi teksti looja elu kui tema biograafia vastu tekib tunduvalt varem kui needsamad kategooriad kunstnike, heliloojate või näitlejate suhtes. Sellest johtusid erinevused ka nende elukutsete sotsiaalses prestiižis. Kui poeesia enne elukutseks saamist oli XVIIIsajandil ühendatav kõrge seisundiga riigiteenistuses, siis 1830. aastatel professionaalseks tegevuseks saades ei alandanud ta veel sugugi autori sotsiaalset staatust, ent lava ja kunstnikupalett määrasid inimese alamasse seisusesse. On näiteks teada, et F. Tolstoi (Kunstide Akadeemia asepresidendi!) perekond võttis tema pühendumist professionaalsele maalikunstile suguvõsale alandavana. Sel nähtusel on oma seletus.

Peetri‑eelsel Venemaal polnud vaimulik kirjandus mitte lihtsalt «üheks kunstiks teiste seas», vaid aksioloogilises mõttes tekstiloomingu kõrgeim tasand. See oli seotud nii ettekujutusega pühade tekstide jumalikust inspireeritusest kui ka üldse kirjasõna erilise rolliga keskaegses vene kultuuriteadvuses. Pühaku eluloo kirjapanijalegi langes osa pühapaistest.

Peetri-järgses kultuuris asendus kiriklik institutsioon funktsionaalselt riiklikuga. Poeesia kui «riiklik asi» päris kõrgeima kultuurilise autoriteedi, poeet aga kui riiklik tegelane — õiguse biograafiale. Osadus Pühas asendus osadusega Tões. Viimane aga vajas tekstiväliseid tagatisi, mida näitlejalt või maalikunstnikult ei oodatud.

Kirjaniku biograafia normid Venemaal kujunesid järk‑järgult. XVIII sajandil oli esimeseks sammuks kirjaniku biograafia lülitamisel kultuuri kirjaniku võrdsustamine riigiteenistujaga. Seetõttu ei viidanud esimeste kirjanikubiograafiate sarnasus teenistuskirja stereotüübiga sugugi nende koostajate vilumatusele või ebaküpsusele, vaid tulenes täiesti teadlikust positsioonist. Ent toimis ka vastupidine tendents. See väljendus anekdootlike lugude ringlemises tuntud kirjanike nimede ümber, mis lõpptulemusena koondusid terviklikeks biograafilisteks müütideks. Kirjanikubiograafia kujunebki teenistuskirja ja anekdoodi vastastikuses toimes. Puškin kogub anekdoote Sumarokovi, Barkovi, Kostrovi, Gneditši ja Milonovi elust, kuid oma elukäigu suhtes esitab hoopis teistsuguse põhimõtte: biograafia kui loominguline tegu.6

1830.-1840. aastatel saab kirjaniku biograafia tüübist mitte ainult üldiste arutluste ja teadlike pingutuste, vaid ka eksperimenteerimise objekt. Samal ajal tekivad negatiivsedki stereotüübid. Nii näiteks F. Bulgarin — tähelepanuväärne ja omal ajal vägagi populaarne, vaieldamatu ajakirjanikusoonega kirjanik — läks vene kirjanduslukku just oma biograafiaga. Lugejate usalduse kriteeriumiks sai biograafiliste faktidega kinnitatud isiklik sõltumatus ja põhimõttekindlus. Tagakiusamised, pagendused või kirjaniku soldatiseisus pälvivad erilist tähelepanu ja omandavad nüüd hoopis teise tähenduse kui romantilise biograafia stereotüübis. Sellest aspektist sobib võrrelda Bestužev-Marlinski portreed «Sajas vene literaadis» ja Poležajevi oma tema «Luuletuste» 1857. aasta väljaandes. Bestuževi burka osutab tema Kaukaasia pagendusele, Poležajevi soldatisinel tema traagilisele saatusele. Mõlemad portreed olid toonase tsensuuri tingimustes mõeldamatu biograafia asendajaiks.

Öeldu on kõige otsesemas seoses poeedi isiksuse ja kirjaniku biograafia loomisega vene kirjanduses XIX sajandi esimesel poolel.

Puškini poolt kättevõidetud ja XIX sajandi esimese kolmandiku lugeja tunnustuse pälvinud kirjaniku õigus biograafiale tähendas esiteks sõna tunnistamist teoks (vrd. Puškini ja Deržavini poleemikat sel teemal), teiseks niisuguse mõtteviisi kinnistumist, mille järgi kirjanduses pole üldse kõige tähtsam kirjandus ise, vaid et mõnes mõttes on kirjaniku biograafia tema loomingust olulisemgi. Enesesalgamise ja koguni kangelaslikkuse nõudmine kirjanikult sai otsekui iseenesestmõistetavaks. Nimelt sellega põhjendas Belinski asjaolu, et «luuletaja tiitel, literaadi nimetus on meil juba ammu jätnud varju epolettide ja mitmevärviliste mundrite kulla ja karra». Ning jätkas: «... publikul on siin õigus: ta näeb vene kirjanikes oma ainsaid juhte».7

Selline arusaam otsekui kohustas kirjanikku realiseerima elus seda, mida ta propageeris kunstis.8 Samas seob see aga kogu probleemide ringi sügavalt rahvusliku traditsiooniga. Just kirjaniku esiletõstmine kõigi kunstnike hulgast, tema biograafia‑õiguse tunnistamine ja nõue, et see biograafia peab olema missioonikandja elulugu, olid seotud asjaoluga, et Peetri‑järgse Venemaa kultuuris astus kirjanik kohale, mis varem oli kuulunud pühakule. See assotsiatsioon rajanes usul sõna erilisse jõusse, veendumusel sõna intiimses seoses tõega. Nagu pühak, nii pidi ka kirjanik missioonitunnetuse ja enesesalgamise läbi tõestama oma õigust rääkida Ülima Tõe nimel.

Esimesena taipas seda kohkumusega Gogol. Protesteerides artiklis «Ajalooline maalikunstnik Ivanov» «moodsa» käibetõe vastu («Lollideks pead meid või? Mis seos on pildil hingega?! Hing on omaette, pilt omaette»), kinnitab Gogol loomingu ja enesetäiustarnise lahutamatust, milleta kunstnik «tõepoolest petaks nii ennast kui teisi, vaatamata kogu oma soovile mitte petta». Ideel kunstniku elulise palge ja tema loomingu lahutamatusest põhineb ka Gogoli «Portree», kus on vastandatud kaks kunstnikutüüpi: mondäänne maalija, kelle kunst muutub võltsiks, ja mungast kunstnik, kes oma tungis isiklikule täiusele «otsis kõikvõirnalikke kannatusi, ihkas käsitamatut enese ärasalgamist, mille näiteid võib leida vahest ainult pühakute elust».9 Siit ka «Autori pihtimuses» esitatav nõudmine «põleda nähtavalt, kõigi silme all, täiuseihast». See tõstis kirjaniku jutlustaja ja prohveti kõrgustesse.

Ent oli ka teine ja tundub, et lausa vastandlik tee biograafiani. 1830.‑1840. aastatel kujunes loodusteaduste edusammude mõjul kirjanduse realistlikus harus ettekujutus kirjanikust kui loodusteadlase «eriliigist», sotsiaalsete fenomenide objektiivsest vaatlejast ning psühholoogist‑eksperimentaatorist. 1831. aastal avaldas J. Baratõnski oma «Mustlanna», mille eessõnas kirjutas, et kirjanduses tuleb näha «samasugust teadust, nagu on teisedki teadused, otsida temas andmeid» [J. Baratõnski kursiiv — J. L.]. «Romanistid, poeedid kujutavad nende poolt täheldatud voorusi ja pahesid, häid ja halbu ajendeid, mis suunavad inimlikku käitumist. Otsige neis sedasama mis rändureis, geograafides: teateid teid huvitavate objektide kohta; nõudke neilt sedasama mis teadlastelt: tunnistuste tõde.»10 Väljendades 1830. aastate Puškini ringi seisukohta, sai see nõue 1842. aastal Belinskilt hinnangu kui «vägagi targalt ja asjalikult» esitatu. Sellele lähedase mõtte on välja öelnud ka Lermontov oma eessõnas «Meie aja kangelasele», võrreldes kirjanikku arstiga. Kirjeldatud mõtteviis oleks just nagu pidanud tõukama kiretule objektivismile ja kahandama huvi kirjaniku biograafia vastu — toimis aga hoopis vastupidiselt. Inimese salakirede ja elu keerdkäikude tundmine eeldas poeedi enese «seesolekut». Kirjanik kui «professionaalne südamevaatleja» (Karamzini määratlus) peab inimesena ise kogema kurjuse maailma, et suuta seda tõepäraselt kujutada. Poeetilises deklaratsioonis «Moe грядущее в тумане ... » esitab Lermontov poeedi kuju, kes on Loojalt saanud «hea ja kurja» karika. Poeet valib pahe. Ta nakatub oma põlvkonna haigusest ja alles seejärel omandab võime tungida teiste inimeste hingesügavikesse. Lermontovgi näeb poeedis prohvetit. Kui Gogolile on prohvetlikkusevõime hinnaks enesesalgamine, taganemine maailmast Tõe eraklikku teenimisse, siis Lermontovile on selleks kirjaniku laskumine talle olemuselt võõrasse ja tülgastavasse pahede maailma. B. Tomaševski on veenvalt näidanud viimase kontseptsiooni vaimusugulust Balzaci kirjandusliku koolkonnaga.11

Sellisest mõtteviisist tulenes tõenäoliselt ka Lermontovi provotseeriv käitumine, mis sundis inimesi heitma endalt «seltskondliku siivsuse katet». Sellesamaga tuleb nähtavasti seostada tema küünilised eksperimendid, nagu J. Suškovaga asetleidnud episood — Lermontov mängib elus läbi selle, mis peab hiljem üle minema romaani. Taoline suhtumine oma biograafiasse ilmneb hiljem ka A. Grigorjevi juures.

Niisuguse suure ja keeruka kultuuritöö krooniks on Tolstoi ja Dostojevski biograafiad, milleta poleks mõeldav ei nende kirjanike loomingu ega üldse XIX sajandi vene kultuuri mõistmine.

* * *

Tüpoloogia seisukohalt võib niisiis välja tuua järg­mised paarisopositsioonid: biograafiale õiguse andja - biograafiale õiguse saaja; biograafia omaja - biograafiaomaniku eluloo kirjapanija. Nii teeb keskaegses vaimulikus kirjanduses kõrgeim vagaduse määr pühakust erandliku käitumisnormi kandja ja tagab ka hagiograafile, kes reeglina allub tavalisemale normile, õiguse olla pühaku biograaf. Nende kategooriate keerukad omavahelised suhted iseloomustavad ka kõiki teisi kultuuriepohhe. Märkigem vaid, et romantismisüsteemile on tunnuslik tendents kõigi funktsioonide ühendamisele: see kel biograafia on, on selle õiguse ise endale võtnud (võimalik on samuti vastupidine tees: see, kes võtab endale õiguse biograafiale, sellel biograafia ka on) ja ise ta ka kirjeldab seda. Funktsioonide ja neid realiseerivate sotsiaalsete rollide paradigma omavahelise suhestatuse tüpoloogiline mudel võiks saada aluseks huvipakkuvale kultuuritüüpide klassifikatsioonile.

 

1984

1 «Häbi tood endale ja oma suguvõsale»; «ja tihti sai ta tema peale nii maruvihaseks, et oleks teda oma käega nuhelnud, kui vaid jõud oleks üle käinud.» ( Д . Абрамович . Киево – Печерьский патерик . У Киев i, 1931, с . 24.)

2 «Väärikas sõna, jumalameelne tegu ja vaba, Jumalale pööratud tahe.» (Памятники литературы Древней Руси, век. М., 1980, с. 408).

3 P ü ha Franciscuse lillekesi . Valik legende Pühast Franciscusest. Nõmme, 1936, lk. 18.

4 Б. А. Успенский. Языковая ситуация Киевской Руси и ее значение для истории русского литературного языка. М ., 1983, с . 51–52. Teksti tunnused on vajalikud lugejaskonnale, kes nende alusel teeb kindlaks teksti kõrgeima autoriteetsusastrne. Kuid autoriteetsus ise ei sõltu neist tunnustest, vaid on antud aprioorselt. Niisama nagu valeraha olemasolu ei kõiguta, vaid vastupidi — kinnitab tõelise raha autoriteeti, ei kummuta ka usutaganejate kirjutised ja paroodiad (hilisemal perioodil) pühakirjade pühadust. Iga tekst asub mitmete seaduspärasuste toimeväljas, mis määrab tema tõlgenduste paratamatu mitmekesisuse.

5 Biograafiliste andmete autentsuse ja väljamõeldud isiktite reaalsuse tunnistusena osutatakse isegi käsikirjade säilitamise kohale ja väljaandjate nimedele A. (Aleksandr) P. (Puškin), filosoofiamagister ja mitmete õpetatud seltside liige V. Bezglasnõi jt.

6 Anekdoot Pushkinist endast kandub massikultuuri sfääridesse ja Gogol paneb selle juba teatud sotsiaalse keskkonna iseloomuliku tunnusena Hlestakovi suhu: «Aga kui kummaliselt kirjutab Puškin. Kujutage ette: tema ees seisab klaas rummi, suurepäraseimat rummi, rublakest sada pudel — säärast hoitakse vaid Austria keisrile endale, ja siis kus kukub kirjutama, sulg muudkui krabiseb ... Hiljaaegu kirjutas näitemängu lausa katkurohi, lihtsalt juuksed tõusevad peas püsti! Meil läks üks ametnik hulluks, kui läbi luges.» ( Н . В . Гоголь . Полн . собр . соч . T. IV. Изд . . AH CCCP, 1951, c. 294.) [Tegemist on «Revidendi» teise redaktsiooni variandiga, mis hiljem on välja jäetud.] Nüüdisaegses massikultuuris võitleb anekdoot visalt koha eest Puškini biograafias. Selles abistavad teda harrastusautorite arvukad sensatsioonilised duelli või poeedi kiindumusi puudutavad «avastused».

7 V. Belinski. Valitud artiklid, I kd. Tallinn, 1948, lk. 374-375.

8 Ses mõttes olid programmilise tähendusega Rõlejevi sõnad: «Ta teoga õigustama peab / Poeedi kõrget, püha seisust.» (K. Рылеев. Полн. собр. стихотворений.. JI . , 1934 , C . 17 1 ). Samuti on teada, milliseid hingepinu põhjustas Nekrassovile ebakõla loomingu ja eluloo vahel.

9 N. G o g o 1. Jutustused. Tallinn , 1970, lk . 160.

10 Е. А. Баратынский. Полн. собр. стихотворений. т. II, Л., 1936, с. 176.

11 Vt . : Б. Томашевский. Проза Лермонтова и западно-европейская литературная традиция. — e Литературное наследство », т . 43‑44. M., 1941.