KIRJANIKU BIOGRAAFIA KUI LOOMEAKT

Lugeja huvi kirjaniku elulise palge vastu on paradoksaalne. A. Tšehhovi jutustuses «Esimese klassi reisija» kurdab väljapaistev insener üldsuse hoolimatuse üle: «... elukutselt olen ma insener. Oma elu kestel olen ma Venemaa pinnal püstitanud paarkümmend suurepärast silda, kolmes linnas olen ehitanud veevärgi, olen töötanud Venemaal, Inglismaal, Belgias .. . [.. .] Ja mis te arvate? Nüüd olen ma juba vana, võib öelda — ühe jalaga hauas, aga tuntud olen ma niisama palju kui see must koer seal, kes teetammil jookseb.»1 Edasi räägib ta, kuldas üritanud linnarahvalt uurida, «keda peetakse kõige paremaks pedagoogiks, kes on parim arhitekt», ent kohanud täielikku teadmatust ja ükskõiksust. Tšehhov peab antud juhul silmas toonase vene publiku vaimupimedust, kuid puudutab kaudselt teistki probleemi. Silmatorkav ja lähemal vaatlusel kaugeltki mitte triviaalne tõsiasi on, et inimesed kasutavad teaduse‑ ja tehnikasaavutusi, elavad kesk arhitektide loomingut ja neid ei huvita põrmugi loojate‑leiutajate isiksus. Samal ajal on lugeja huvi kirjaniku elulise palge vastu niivõrd intensiivne ja sihikindel, et juhul, kui autorist on teada väga vähe või tõsikindlad andmed sootuks puuduvad, tekivad möödapääsmatult võltsingud, pseudomemuaarid jms. — valuline katse teadmatust kompenseerida. Üks näide tuhandest: 1933. aastal aval­das kõigiti autoriteetne kirjastus « Academia» sarjas «Välismaised memuaarid» H. de G. mälestusteraa­matu tõlke. «Memuaarid» kujutavad endast bulvariromaani ja jämedakoelise erotismi eemaletõukavat ristandit. Mis ajendas siis soliidset kirjastust seda avalikkusele pakkuma (mõni aasta hiljem tuli ilm­siks, et nn. memuaarid on kõigele lisaks võltsing — H. de G. polnud kunagi midagi taolist kirjutanud, «mälestused» fabritseeris kolmandajärguline literaat P. P. Vjazemski, Puškini sõbra P. A. Vjazemski poeg)? Põhjus on ilmselge: Vjazemski oli taibanud oma müstifikatsiooni põimida Lermontovi kuju, luu­letades poeedi armuloo seiklushimulise prantslan­naga (H. de G. ajalooliselt üpris kahvatu isik sai üle maalitud bulvariromaani eredates, värvides ning muutus sadistiks, spiooniks, naiste kupeldajaks Türgi sultani haaremisse jne. jne.). Vjazemski väledast sulest pärineb episood poeedi salajasest sõidust armastatu juurde Krimmi Kaukaasia‑pagenduse päe­vil (mis hiljem sattus Lermontovi biograafiatesse) ning rohkesti muid «Meie aja kangelase» autori südameasju «valgustavaid» detaile. See nähtavasti peibutaski kirjastust — oli ju teada, kui ahnelt neelab lugejaskond kirjanike kirjandusvälist, n.‑ö. äri­päevapalet täiendavaid andmeid, olgu need millised tahes.

See huvi omandab tihtipuhku kirjaniku eraelu pikantsete seikade «väljapeilimise» halva maigu. Niisugusest filisterlikust uudishimust on märgitud lõputud heietused teemal « Puškin ja naised» (üldjuhul isehakanud «uurijate» sulest) või «sensatsioonilised paljastused» Puškini ja Lermontovi duellide kohta jms.

Publiku ebaterve kõmujanu on korduvalt ajendanud kannatanute protesti. Lugeja sekkumist oma eraellu ägedalt trotsinud Majakovski sõnas: «Olen poeet — ja huvitav vaid selles.» Veelgi raevukamalt väljendus Puškin — otsekui aimates, et tulevikus langeb ta isegi säärase uudishimu ohvriks. Kirjast P. A. Vjazemskile: «Miks kahetsed sa Byroni märkmete kaotsiminekut? Pagan nendega! Jumal tänatud, et ära kadusid ... Tunneme Byronit piisavalt. Oleme teda näinud kuulsuse aujärjel, oleme näinud suurvaimu hingepiinades, oleme näinud surnukirstus kesk Kreeka taassündi. — Häda sul teda ka poti peal näha. Matsikari loeb aplalt pihtimusi, märkmeid etc. sellepärast, et tunneb oma alatuses rõõmu ülla alanduste, võimsa nõrkuste üle. Igasugu jälkuse avastamisest satub ta joovastusse. «Ta on hale nagu meiegi, ta on jälestusväärne nagu meiegi!» Vale, närukaelad: ta on ka hale ja jälestusväärne mitte nii nagu teie — teistmoodi.»2

Sellega oleks kõik öeldud, kui seesama Puškin poleks mujal kirjutanud: «Viimne kui rida suure kirjaniku sulest on järeltulevatele põlvedele hinnaline. Me uurime huviga autograafe, olgugi see kõigest katke majapidamiskulude raamatust või sõnum rätsepale maksutähtaja pikendamise palvega. Tahtmatult rabab teadmine, et nood vagurad arvud, need mittemidagiütlevad sõnad paberile pannud käsi on samas kirjas ja vahest sellesama sulegagi kirjutanud ka suurteosed — meie mõtteaine ja imetlusallika.»3

Niisiis, Puškin taunib kurjalt uudishimu. kirjaniku elu, köögipoole vastu, ja kummati kinnitab, et iga jooneke poeedi kirjandusvälisel portreel on järelpõlvedele tähtis. Vasturääkivus väärib tähelepanu juba üksi seetõttu, et seondub otseselt hoopis universaalsema paradoksiga. Ühelt poolt on täiesti ilmne, et nii kaasaegsete kui tulevaste põlvede imetlusobjektiks on poeedi looming, — et lugedes‑vaadates « Hamletit» või « Othellot», ei vaeva meid õigupoolest põrmugi kurikuulus Shakespeare'i‑küsimus ning on üsna ükskõik, kas autor kandis Shakespeare'i, Baconi või veel mõnd kolmandat nime. Milose Venus ei kaota, kübetki oma täiuslikkusest seeläbi, et tema looja teadmata on. Teiselt poolt aga ei saa ka küllastamatut huvi kirjaniku biograafia vastu, auditooriumi silmis tähendusrikka teose loojat inimlikust küljest valgustavate memuaaride, ajalooliste romaanide, filmide ja lavateoste vastu pidada puhtjuhuslikuks. Kui lugeja teadmisjanu ajuti toidabki madalaid kirgi või langeb oskusliku manipulatsiooni kütkesse, siis ei tähenda see veel, et fenomeni juur poleks sisimas sügavalt eluterve. Millega seletada asjaolu, et just luuletajad, kirjanikud ja kunstnikud on niisuguse tähelepanu eelisobjektiks? On see juhus — või seondub mingil moel kunsti olemusega üldse ja sõnakunstiga iseäranis?

Iga sõnakunstiteos kujutab endast teadet ning allub sellisena teatavatele korrastuspõhimõtetele, s. o. grammatikale. Teate saanud, võib tema õigsuse üle otsustada vahetult, kontrollides teksti ülesehituse vastavust antud keeles kehtivatele normidele. Ent teate sisu tõsikindlust ei taga ükski grammatika. Lause «See maja on kivist» sisaldab informatsiooni: 1 ) mõningate fraasiehituse reeglite kohta eesti keeles; 2) teatud maja eksisteerimise fakti kohta; 3) teatab, et keegi väidab tolle maja olevat kivist. Tuvastada, kas väide on tõene, lausungi informatsiooniga piirdudes ei saa. Väidetu tõelevastavuse kontrollimine nõuab võrdlemist tegelikkusega. Argiteadvusele eksisteerib tegelikkus kas empiiriliselt antava või mälus talletatava, otsese ja kaudse kogemuse andmetest kujundatud üldistusena. Kui vestluskaaslane ühtäkki teatab: «Ma olen elevant», on teil tuline õigus vastata: «Valejutt — ma näen, et sa ei ole elevant.» Kui aga edastatud tekst kõlaks: «Täna sõin hommikueineks kirjutuslaua», järgneks otsus sõnumi tõeväärtuse kohta: «Informatsioon ei vasta tõele, sest ma tean, et kirjutuslauad pole söödavad.»

Teksti võib seega hinnata tema õigsuse ja tema tõesuse seisukohalt. Õigsus tähendab teksti vastavust teatavatele grammatikareeglitele, tõesus aga vastavust tekstivälisele reaalsusele. Tuleb märkida, et vaade teksti õigsusele on tavalistel kommunikatsioonis osalejatel ja õpetatud lingvistil üpris erinev: informatsiooni vahetavaid inimesi huvitab eeskätt sõnumi mõte. Teksti õigsust peavad nad silmas vaid sedavõrd, kuivõrd nad on huvitatud teksti mõistetavusest. Lingvist aga võib sõnumi mõtte hoopis tähelepanuta jätta (teada on juhtum, kus üks väljapaistev keeleteadlane, kes oli aastaid uurinud ühe vana käsikirja grammatilisi vorme, ei osanud öelda, millest käsikiri õieti räägib) — tema eesmärgiks on teksti alusel luua grammatikanormide ja ‑reeglite metatekst.

Kujutlegem nüüd teadet, mille tõemäära tuvastamine on eluliselt tähtis. Sõnum ületab aga komplitseerituselt nii isikliku kui vallatava ajaloolise kogemuspanga võimalused — s. t. otsustada tuleb teadlikult puudulike andmete põhjal. Kusjuures tegemist pole abstraktse teoreetilise probleemiga, mille selgitavad teaduslikud uuringud ja loogiline deduktsioon, vald konkreetset ja ühest vastust nõudva elupraktilise küsimusega.

Argisuhtluses hakkame niisugusel puhul kõigepealt vestluskaaslase ilmet uurima: miimika, silmade järgi võib jõuda tõe jälile (näkku valetada on teatavasti üpris raske, kahtlase väärtusega juttu on just seetõttu mugav puhuda telefonitsi). Järgmine samm teate tõepära vaagimisel on mõtteline küsimus: «Mis maksab antud isik informatsiooniallikana? Mis inimene ta on? On ta ka usaldusväärne?» Hinnang sõnumi tõesuse kohta sõltub seega teate autori isiksusest — ta võib sisendada usku või vastupidi, stimuleerida kahtlusi.

Sõnakunstiteos on võrratult komplitseeritum mis tahes mittekunstilisest teatest. Teiselt poolt jälle ei ärgita ükski muu tekst lugejas nõnda kirglikku soovi kindlaks teha, kas ta on tõene või mitte, kui just ilukirjanduslik tekst. See naiivne küsimus kasvab lugeja silmis kõige tähtsamaks (kunstis on üldse lihtsameelsed küsimused tihtipeale vägagi sügavamõttelised), varjutades sageli kunstimeisterlikkuse probleemi, teose kunstilise keele iseärasused, s. o. «õigsus»‑temaatika («õigsus»‑normidele vastavus, vana «õigsus»‑malli murdmine ja uue kehtestamine). Rõhutagem, et mõistagi võib nood kaks aspekti («õigsuse» ja «tõesuse») lahutada üksnes naiivne lugejateadvus, ent üldjuhul adresseeribki kirjanik oma teose pigem sirgjoonelisele lugejale kui rafineeritud kriitikule.

Ilukirjandus on ses mõttes paradoksaalne nähtus. Ühelt poolt pretendeerib kirjandusteos tähendusrikkusele. Lugeja tahab teost mõista ja uskuda ta sõnumi tõesusse, põrkab aga nii ühes kui teises kokku põhimõttelist laadi raskustega. Jätkem praegu kõrvale teksti mõistmise küsimus — seda vaadeldakse käesolevas kogumikus mujal — ning keskendugem tõesusprobleemile. Sel teemal on ilukirjandusliku ja teadusliku teksti lugeja psühholoogia printsipiaalselt lahkuminev. Teadusliku teksti ideaalne lugeja on üdini kahtlev skeptik. Sõnapealt ei usu too midagi ning emotsionaalsed veenmismeetodid üksnes suurendavad ta umbusaldust. Saadud teksti omaksvõtt sõltub siin tulemuste kontrollist kogu mõttekäigu kordamise teel. Teksti korratavus, lugeja võimalus seda ise üksipulgi kokku pannes jõuda autoriga samade järeldusteni, kõigi andmete ja tuletuste kontrollitavus on teadusliku teksti tõesuse tagatiseks.

Ilukirjanduslik tekst seevastu pole põhimõtteliselt ei korratav ega kontrollitav. Kui lugeja suhet teadusliku tekstiga valitseb kõikehõlmav kahtlus, siis ilukirjandus eeldab samavõrd jäägitut usaldust. Ka humanitaarteaduslikud käsitlused, kus algoritmide ja loogiliste mudelite üle domineerivad arhiivileidude ja lugejale kättesaamatute unikaalsete allikate tõlgendused, on praktiliselt kontrollimatud ning samuti sõltuvad autori ja lugeja suhete usalduslikkusest. See lähendab humanitaarteksti lugemise psühholoogiat kirjandustarbija psühholoogiale. Ent mis tahes teaduslik uurimus, ka humanitaaraineline, taotleb ühetähenduslikkust: tekst peab olema mõistetav, mitte interpreteeritav. Ilukirjanduslik teos aga otse nõuab, et iga lugeja mõistaks seda isemoodi. Seega ootab ilukirjanduslik tekst lugejalt nii piiritut usaldust — otse kahtlusi trotsivat harrast andumust —, nagu sellele ükski muu tekst ei söanda pretendeeridagi.

Täiesti loomulik, et seeläbi koondub tähelepanu isikule, kes enese vastu nii suurt usaldust nõuab. Tavasuhtluse küsimus «Mida ta endast kujutab, too sõnumitooja?» omandab nüüd sootuks erilise tähenduse. Kirjaniku isiksusest saab otsekui põhiteksti usaldusväärsust kinnitav — või kummutav — tekstilisa. Tunnuslik on huvi tärkamine kirjaniku isiku vastu ainult siis, kui tegemist individuaalloominguga. Kus vastutus sõnumi tõesuse eest langeb jumalusele (näiteks Delfi oraaklite tekstid) või traditsioonile («ma pole seda välja mõelnud, nõnda pajatasid isad ja vaarisad»), jääb poeedi isiksus tähelepanuta ja ta biograafia (isegi kui rahvamälus on nimi säilinud) lahustub hõlpsasti ebaisikulises müüdis.

Ses suhtes on iseloomulikud juhud, kus keskaja poeet omistab oma teose mõnele antiikautorile, selleks et sõnumi väärtust lugeja silmis tõsta. Nõnda veeretab teksti reaalne looja vastutuse teate tõesuse eest üldtunnustatud klassikule, vanaaja laulikule, müütilisele või sakraalsele isikule. Niisugusel puhul jätab tegeliku autori isiksus ja elukäik lugeja ükskõikseks — kujukas viide põhjustele, mis nimelt lugejat kirjaniku biograafia vastu huvi tundma sunnib.

Öeldust nähtub, et kirjaniku isiksusest huvitatuse juured, vaatamata puhuti ebardlikele avaldumisvormidele, peituvad kommunikatsiooniahela kirjanik — tekst — lugeja pärisolemuses ning on uusaja kirjandusprotsessi orgaaniline komponent.

Kõnesoleval problemaatikal on teinegi poolus. Ajajärkudel, mil individuaalloomingu potents end lahvatades ilmutab ja individuaallooming muutub kirjanduse põhijõuks, tõrjudes traditsioonilised, žanrilised jm. normeeringud (näiteks romantismi- või avangardismikunst), kasvab hüppeliselt huvi poeedi isiksuse vastu. Kujunevad erilised mõisted — «poeetiline isiksus» ning vastavalt «kirjanduslik biograafia». «Poeetiline isiksus» on ajastukaaslaste teadvuses käibiv ajalooliselt ja kultuuriliselt määratletud ettekujutus poeedi loomusest, tema saatusest, käitumisest ja isegi välimusest. See kujutluspilt võib assotsieeruda kindla loovisikuga (nii kehastas Byron romantismisüsteemi poeetilise isiksuse etaloni 1820-ndate aastate Euroopale) või olla tüüptunnustest sobitatud ideaalne koondkuju. «Poeetiline isiksus» on omamoodi klišee, ajastukaaslaste ühine mõõdupuu, mille järgi otsustatakse, kellele oma tutvusringkonnast vaadata kui tunnustamata geeniusele.

Nii tähendasid romantismikultuuris sellised biograafiaseigad nagu vaesus, tagakiusamine ja pagendus, tiisikushaigus, varajane surm (lootusetust armastusest või ligimeste tänamatu kalkuse tõttu) kaasaegsetele märksõnu, mis osutasid «jumalate lemmikut poeeti». Elukatsumustele, raskele tõvele või õnnetule armastusele vaadati kui millelegi poeetilisele — niisuguseid fakte tasus rõhutada, sest nad määrasid inimese semiootilise staatuse poeetilise isiksusena; tugevat tervist ja edu armuasjades seevastu tuli varjata kui antipoeetilisuse tunnust. Täpselt samuti hinnati «poeetilisuse» kriteeriumi järgi käitumist (poeet pidi olema kurvameelne ja mõtlik, seltskonnas äraolevalt vaikiv ja hajali, piinatud lootusetust kirest paleusliku — kõige parem, surnud — kaunitari vastu ning etteaimamatu oma kummalistes tujudes) ja välimust (kahvatu jume, lehvivad juuksed, lohakas rõivastus).

Poeetilise käitumise vahekord tavakäitumisega on analoogne luule ja kõnekeele suhtega. Põhinäitajaks on siin nimelt teistest erinemine, ning selle juured peituvad sügaval kultuurimassiivis. Ajajärkudel, mil luule on realistliku orientatsiooniga ja nimme proosapärane, hakkavad «poeetilised» maneerid mõjuma labase poosina ning poeedi käitumine muutub rõhutatult argiseks. Ent nagu luules eneses, tähendab see ka poeetilise isiksuse mõiste puhul tegelikult komplitseerumist: miinus‑võtteline lüürikagi on luule — ja poeedi käitumisest «nagu kõik» ei kao veel erilise käitumise fenomen. Poeet jääb nii või teisiti lugeja silmis «biograafiaga inimeseks», subjektiivselt seisneb tema käitumise iseärasus aga selles, et loojale on «tavalisuse» matkimine sihipärane ja programmiline tegevus.

Romantiline «poeetiline käitumine» kujundatakse normkäitumise vastandina. Üldstereotüüp hakkab peagi liigenduma: eristub heroilis‑romantiline ja eleegilis‑romantiline käitumisstamp, tekivad muud alaliigid ja nende kombinatsioonid. Kuna stereotüüpi sedastab mitte üksi lugejateadvus, vaid ka literaat ise, on ta toime kahesuunaline. Lugejat sunnib see kirjaniku reaalset biograafiat mõtestama erilisel viisil, stiliseerides ja interpreteerides eluloolisi seiku koodilise tähendusega poeetilise käitumisnormi valguses. Mõned faktid kas ei kajastu biograafias üldse või nihkuvad «asjassepuutumatuina» tagaplaanile. Nii oli Nekrassov 1870‑1880‑ndate aastate lugeja silmis ja ka publikumeeleolusid peegeldava legaalnarodnikliku kriitika retseptsioonis «rahva kannatuste märter», seesugused loomuomadused aga nagu praktiline meel, õnnelik käsi rahaasjus ja kaardimängukirg ta biograafiastereotüüpi ei mahtunud. XX sajandi dekadentlikus kriitikas seevastu sai teemadest « Nekrassov‑kapitalist» või « Nekrassov — inglise klubi liige» ja skandaalimaigulistest episoodidest, nagu kurikuulus lugu Ogarjovi pärandusega, Nekrassovi biograafia tuum, varju jäid omakorda luuletaja suhted revolutsiooniliste demokraatidega ning kokkupuude illegaalsete ringkondadega. Lugejal on kalduvus moondada kirjaniku biograafia müüdiks, viimistledes antud konkreetset elukäiku «poeedi kui sellise» tüüpeluloo suunas. Poeedi elu reaalne sündmustik suhestub tema müütbiograafiaga samuti kui tegelik välimus stiliseeritud ja müüdile kohandatud kaasaegsete või surmajärgsete portreedega.

Teiselt poolt — et «poeetilise käitumise»stereotüüpi teadvustab ka kirjanik, mõjutab see mitte üksnes loovisiksuse retseptsiooni kaasaegsete silmis, vaid tema tegelikku käitumistki, toimides nõnda juba reaalse eluloo faktorina. Kirjanik otsekui abstraheerub enesest ja hakkab käitumist suhestama (eitavalt või jaatavalt) oma müüdistatud poeedi‑minaga. Stereotüüpi järgides või nimme eirates asub kirjanik teadlikult oma elulugu kujundama. Äärmusjuhtudel, nagu Puškini või Byroni puhul, võib kõnelda elust kui loominguvormist ja biograafiast kui kunstiteosest.

Kirjaniku biograafiat uurides tuleb seega eristada järgmisi allikate liike: 1) tõsikindlaid eluloolisi andmeid sisaldavad dokumendid; 2) biograafilist reaalsust kaasaegsete silmis moonutanud ajastuomasest .«poeetilise isiksuse» stereotüübist mõjutatud materjalid; 3) biograafiafaktid, mis reedavad «poeetilise isiksuse» ühiskondliku kontseptsiooni võimu literaadi käitumise üle; 4) eluseigad, mis tõendavad looja katset kummutada kehtiv «poeetilise käitumise» stereotüüp ja sätestada «poeetilise isiksuse» uus norm. Kõik see, mis heas usus koondatakse «biograafiliste materjalide» ühisnimetuse alla, kujutab tegelikult dialektiliselt vastandlike tegurite ja nende omavaheliste mõjutuste keerukat põimingut — kust lõpuks võrsubkikirjaniku ajalooline portree, mille kultuuritraditsioon omaks võtab.

Iseäranis oluline on öeldut silmas pidada seda laadi allikate puhul nagu memuaarid kirjanikust või kirjanikumemuaarid, kirjanike päevaraamatud või enesekohased kirjutised jms. Neile tuleks targu läheneda pigem varjatud tähendusi otsiva dešifreerijana, kui loota naiivselt kirjasõna järgides paljalt kääride ja liimi abil tsitaatidest kirjaniku elutruud portreed sobitada. Õpetlik näide viimase kahjuks on omal ajal ülipopulaarne V. Veressajevi raamat « Puškin argielus», millest aastatel 1927‑1936 ilmus kuus (!) kordustrükki. Koostatud kui memuaarikatkete montaaž i vähimagi kriitilise analüüsi ja dešifreerimiskatseta, pretendeeris see poeedi elu rangelt dokumentaalse kirjelduse nimele. Tegelikult kujutab Veressajevi käsitlus omamoodi krestomaatiat Puškini kohta liikunud väljamõeldistest ja kuulujuttudest — kindlasti õnnelik leid Puškini‑folkloori kogujatele, aga poeedi tõelisest isikuportreest huvitatud uurijale on sel vaid töötlemata toormaterjali väärtus.

Veel suuremat riski kätkeb biograafilise allikana luuletaja lüüriline looming. Suur on kiusatus tõlgendada mõnd luuletust otseselt isiklikku pihtimust sisaldava dokumendina, liiatigi kui usku autori siirusse kinnitamas luule kunstiline veenvus. Tänu sellele üha kasvab Petrarca ja Byroni, Puškini ja Lermontovi luuletuste põhjal loodud elulookäsitluste ning lüüriliste tekstide biograafiliste otsetõlgenduste niigi lugematu arv. Puškini loomingu peen ja asjatundlik hindaja J. Tõnjanovgi kirjutab: « Puškini lütseumijärgse perioodi armueleegiad kujutavad endast realismi ilmingut ning sellistena on nende tähendusrikkus kogu Puškini loomingu seisukohalt, aga ka nimetatud eleegiate konkreetne faktiline tagapõhi väljaspool kahtlust. Mitte üksnes väliste seikade ja asjaolude, vaid eelkõige seesmiste suhete fikseerimine saavutab siin niisuguse poeetilise täpsuse, luule on sedavõrd konkreetne ja üldistustevaba, et võib täie kindlusega kõnelda konkreetsetest elutõikadest ja eleegiate prototüüpidest.»4

Kogu mõttekäik rajaneb tüüpilisel mõistete väärkäsitlusel: kunstilise meetodi realism samastatakse faktilise tõetruudusega «välistes seikades ja asjaoludes», millest omakorda järeldatakse, et kirjeldatavad .«seesmised suhted» on vahetult kopeeritud biograafilisest tegelikkusest ning eleegiad seega usaldusväärne allikas poeedi eluloo rekonstrueerimiseks. Säärane veendumus tundub pisut hulljulge. Nii on armukadeduspiinade erakordselt vahenditu kujutusega ammu uurijate tähelepanu köitnud Puškini eleegia « Простишь ли мне ревнивые мечты. ..». Luuletus otse pulbitseb vastuoluliste tunnete — armastuse ja kahtluse, etteheidete ja armuvannete jõulisest tulvast. Eleegia lõppvariandi käsikiri kannab daatumit «11. november 1823, Odessa». On teada, et just tol ajavahemikul elas Puškin Odessas läbi mitu tormilist romaani: armulugu ilusa itaallanna (kelle päritolu õigupoolest täpselt selgitamata), kohaliku suurkaupmehe naise Amalia Riznitšiga, armumine oma ülemuse vürst Vorontsovi poolatarist abikaasasse, hiilgavasse suurilmadaami Jelizaveta Vorontsovasse ning laastav kirg avantüristist kaunitari, Balzaci tulevase naise õe Karolina Sobanska vastu, kellesse oli meeletult armunud ka Krimmis pagenduses viibiv A. Mickiewicz ning kes tegelikult oli politsei salaagent ja pidas sel kombel lahedasti silma peal nii Puškinil kui Mickiewiczil. Eluloouurijale kahtlemata huvipakkuva andmestikuga on nood põgusad, kuld tundeehedad kiindumused ajendanud tolle ajajärgu luuletusi, muuhulgas eleegiat « Простишь ли мне ревнивые мечты ... ». tõlgendama biograafiliselt. Diskussioon sel teemal vältab juba üle sajandi ja kõikvõimalike oletuste tulihingeliste kaitsjate innukus pole põrmugi kahanenud.5

1981. aastal ilmnus aga tuntud Leningradikirjandusteadlase, XIX sajandi kirjanduse asjatundja V. Vatsuro artikkel, mis tõestab esiteks, et kõnealune eleegia kujutab endast prantsuse poeedi Millevoye (1782‑1816) l uuletuse vahendust vene keelde; teiseks, et sellest oli mitu varasematki tõlget ajakirjades ilmunud ning need olid Puškinile kahtlemata tuttavad. Kolmandaks just neil aastail oli vene kirjanduselus täies hoos poleemika eleegilise luule põhimõtete ümber ning Puškin selles aktiivne kaasarääkija. Puškin eitas tavakohast «halisevat» eleegiat ja seisis psühholoogilise etüüdina vastuoluliste tunnete konflikti kirjeldava analüütilise eleegia eest. Senised tõlkijad olid Millevoye luuletuses näinud vaid kaeblikku lamentatsiooni ä la Žukovski. Algupärandi rikkalikke tundevarjundeid kajastav Puš kini vahendus tähendas taolise käsitlusviisi kunstilist vaidlustamist. Eleegia oli seega tõepoolest ajendatud realismitaotlusest lüürikas, ent Puškini biograafiaga pole tal pistmist.6 Uurijad murdsid pead, kellele poeedi toonastest kiindumustest kohanduvad paremini eleegia olmelised detailid (näiteks armastatu ema juuresolek kohtumistel, mis oli välistatud kõigi oletatavate kandidaatide puhul), — tegemist oli aga lihtsalt algupäranditruu vahendusega. Interpreteerijad eeldasid Puškini realismi taanduvat sellele, et eleegia aineks on poeedi enese tõelised tundetormid, kusjuures Puškin kui realist kujutas armupiinade tõde ja kaitses psühholoogilist lüürikat.

Kujukaimaks näiteks ohtudest, mida varjab Tõnjanovi tees lüürika tähenduslikust «läbipaistvusest» — luuletus polevatki stiili, žanri jm. koodides šifreeritud tekst, seega tegelikkuse peegeldus läbi teatava kunstilise keele, vaid biograafilise reaalsuse tõepuhas vahendus —, on Tõnjanovi enda raamat «Tundmatu armastus». Teose nimiprobleemi taust oleks lühidalt järgmine: kohe pärast esimese Puškini elu dokumentaalse kirjelduse ilmumist ( Annenkovi uurimus 1855. a.) muutus poeedi biograafia üleüldise erksa lugejahuvi objektiks. Taolise tähelepanu vääramatuks kõrvalsaaduseks on pikantsed väljamõeldised. Trükki pääsesid kaheldava väärtusega memuaarid ning anekdootidel ja kuulujuttudel põhinevad kaasaegsete (enamasti Puškinit väga põgusalt või hoopis mitte tundnute) «mälestused», mis panid aluse Puškini donžuani‑kuulsusele. Veel 1928. aastal kirjutas algallikate labürinti eksinud V. Veressajev (pühendanud aastaid Puškini elu ja loomingu uurimisele, jäi Veressajev lõpuni diletandiks ega omandanudki allikakriitika kunsti): «... kõik Puškinit tundnud kinnitavad üksmeelselt tema äärmiselt küünilist suhtumist naistesse. »7

Ajendatud soovist pesta Puškin sellest süüst puhtaks, esitas vähenõudlik kirjandusteadlane A. Nezeljonov XIX sajandi lõpul üksnes oletustele toetuva hüpoteesi poeedi hingepõhjas läbi kogu elu kantud «ainsast tõelisest armastusest», mida pinnalised kiindumused suutsid küll varjata, kuid mitte varjutada. Nezeljonov isegi oleks arvatavasti imestanud, kui suure kõlapinna saavutas tema idee hiljem. Sellele maksid lõivu silmapaistvamadki Puškini‑uurijad. Piisab, kui nimetada O. Geršensoni « Puškini põhjamaa armastust»8, P. Štšegolevi käsitlust «A. S. Puškini «salaarmastus». Puškini biograafia ja tekstide uurimistulemusi» või J. Tõnjanovi «Tundmatut armastust», värskematest töödest T. Tsjavlovskaja artiklit «Maria Volkonskaja ja Puškin. (Uued materjalid)». Professionaalsest puškinistikast mitut seltsi asjaarmastajate huvivälja sattunud, pole Puškini «salajase» või «tundmatu» armastuse otsingud sugugi vaibunud ja üha uutest «leidudest» kihavad populaarteaduslikud väljaanded.

Faktilist katet on seejuures vaid järgmistel asjaoludel. Puškini «lõunaperioodi» loomingus (1820 – 1824) torkavad silma mõningad kirglikke armuvandeid sisaldavad luuleteosed. Tunnete objekt on autori poolt hoolikalt varjatud ning uurijad on läbi sõelunud hulga kandidaate tekste ajendanud muusa kohale. Faktimaterjali analüüs sunnib arvama, et ehkki luuletustel võis autori isiklike läbielamistega mõneti sidet olla, olid nende adressaadid tõenäoliselt erinevad. Saladuslikkuse atmosfääri süvendas Puškin tahtlikult. «Salaarmastus», hingepõhja pagendatud õnnetu kirg, uudishimuliku pilgu eest peidetud ränk südamehaav oli toona romantilise kangelase kohustuslik atribuut. Puškin aitas aktiivselt kaasa romantilise müüdi kujundamisele oma isiku ümber — sellest pidi saama ühendav taust tema romantilistele poeemidele. Ta kandis hoolt (müstifitseerides oma Peterburi sõpru kirjades pillatud vihjetega), et lõunaperioodi eleegiad ja poeem «Bahtšisarai purskkaev» paistaksid tunnistustena mahasalatud kirest, armupiinas südame tahtmatu enesepaljastusena. Hilisem Puškin‑realist on noid «Sihituid vaevlemisi» irooniliselt nimetanud oma «romantilise nooruse kõrgelennulisteks unistusteks». Uurijad aga võtsid stiliseeritud romantilist poosi täie tõe pähe ning omistasid sellele eluloolise väärtuse. Nõnda sai loomin­guaktist biograafiafakt.

Niisama riskantne ettevõtmine on kirjaniku portree restaureerimine autobiograafia, autoripihtimuste jt. seda laadi allikate põhjal. Meenutagem vaid XVII sajandi silmapaistva prantsuse vabamõtleja Theophile de Viau saatust, kes mõisteti tuleriidale süüdistatuna ateismis ja homoseksualismis (põletati siiski nukk, ta ise suri vanglas) autobiograafia alusel, milles nüüdisaegsed uurijad kalduvad nägema pigem mina‑vormis ilukirjandusteost.9 Theophile'i (de Viau allkirjastas oma tööd ainult eesnimega, pruukides seda pseudonüümina) kirjanduslikku uusvõtet mõisteti kui elu loogiliste tõsiasjade dokumentaalset kirjeldust. Enamgi, Theophile'i pseudobiograafiat samastas autori elutõega mitte üksnes surmaotsuse langetanud kohus, vaid sellisena käibis ta pikka aega ka kirjandusteaduse ajaloos.

Lugejaskond ja ühiskond tervikuna kodeerib seega poeedi isiksuse tema loodud kirjanduslike kangelaste kaudu. Nii kodeeris Lermontov luuletuses «Poeedi surm» Puškini isiksuse ja hukkumise võrdluse läbi Lenskiga; memuaaride põhjal otsustades samastus Lermontov ise kaasaegsete jaoks tihtilugu Petšoriniga. Ja ümberpöördult: poeet kujundab oma argikäitumist vastavalt stereotüüpidele ning teatavate kunstiliste taotlustega, vormides enda image'it oma kirjanduslike karakterite näo järgi. Loovisiksuse käitumise programmilisus on iseäranis silmatorkav romantismis, ent äratuntav ka teiste kultuuriajastute analoogsetes nähtustes.

Kõik see, muutes poeedi eluloo uurimise samavõrd vaevarikkaks kui põnevaks, seab kahtluse alla juurdunud tava käsitleda biograafiat kirjandusloolisest protsessist sõltumatuna.

 

1 A. P. Tshehhov. Valitud teosed, III kd. Tallinn, 1961, lk. 92.

2 А. С. Пушкин. Полн. собр. соч., т. XIII, Изд. АН СССР, 1937, с. 243-244.

3 А. С. Пушкин. Полн. собр. соч., т. XII, Изд. АН СССР, 1949, с. 75.

4 Ю. Н. Тынянов. Безымянная любовь. — Rmt.: Ю. Н. Тынянов. Пушкин и его современники. М., 1969, с. 209.

5 Viimase aja töödest nimetagem: Т. Г. Цявловская. “ Храни меня, мой талисман…”. — “ Прометей”. М., 1975, номер 10, с. 13-15; Г. П. Макогоненко. Творчество А. С. Пушкина в 1820-е годы. Л., 1974, с. 49; М. Яшин. «Итак, я жил тогда в Одессе…» (К истории создания элегии Пушкина «Простишь ли мне ревнивые мечты…»). — «Нева», 1977, номер 2, с. 111-112. .

6 Vt.: В. Э. Вацуро. К истории элегии «Простишь ли мне ревнивые мечты…» — Временник Пушкинской комиссии. 1978. Л., 1981, с. 5-20.

7 В. Вересаев. В двух планах. Статьи о Пушкине. М., 1929, с. 139.

8 Vt.: «Вестник Европы», 1908, январь, с. 275 – 302; ümbertrükk kogumikus: М. Гершензон. Мудрость Пушкина. М., 1919, с. 155 – 184.

9 Vt.: J. Dejean. Une autoblographie en proces. L'affaire Teophile de Viau. — « Poetique», N. 48, 1981, Novembre, p. 431‑448.