1.1.3. Õppimine - lühikokkuvõte
Sidusõppest rääkimiseks on esmalt vaja teha endale selgeks, mis on õppimine. Õppimisteooriad pärinevad erinevatest teooria- ja teadusvaldkondadest. Neis kirjeldatakse üksikisikute ja organisatsioonide õppimisprotsesside erinevaid aspekte. Nende ja üldisemate ühiskonna- ja ühiskondliku arengu teooriate juured on psühholoogias, sotsiaalpsühholoogias, antropoloogias, kultuuriteoorias ning organisatsiooniteoorias.
Seega kuuluvad õppimisteooriad interdistsiplinaarsesse valdkonda, mida iseloomustavad mitmed teaduslikud traditsioonid.
Õppimisteooriates keskendutakse erinevatele mõõtmetele:
- Kognitiivne, emotsionaalne ja sotsiaalne.
- Sügavus ja kontekst. Eristatakse mehaanilist, dünaamilist ja dialektilist õppimisteooriat.
- Paindlikkuse määr.
Alljärgnevalt on esitatud kolm õppimisteooriat, milles käsitletakse erineval viisil sidusõppe seisukohalt olulisi erinevaid mõõtmeid.
Kognitiivse õppimisteooria kontseptsioonid
Kogemusele tuginev õpe kui inspiratsiooniallikas
Praktika - situatiivne õpe
Kognitiivse õppimisteooria kontseptsioonid
Kognitiivses õppimisteoorias [Kognitsioon (cognition) = teadmine kui tegu või protsess, sh nii teadlikkus kui ka arusaamine (Merriam- Webster Online, http://www.m-w.com/home.htm)] on palju olulisi kontseptsioone. Nende põhjal on võimalik hinnata, kas õppimine on assimilatiivne (assimilative), akommodatiivne (accommodative), konvergentne (convergent) või divergentne (divergent).
Assimilatiivse õppe puhul lõimitakse uued õppeained õppija olemasolevate struktuuridega. Olemasolevaid kognitiivseid struktuure saab parendada ja mitmekesistada tasakaalustatud ja progressiivses keskkonnas. Ent siin on tegu lisaõppega.
Lõviosa kaugõppe teel omandatavast haridusest on assimilatiivne.
Akommodatiivse õppe puhul lõhutakse olemasolevad kognitiivsed struktuurid ja luuakse uued. Tegu on hoopis teistsuguse õppeprotsessiga, mida iseloomustavad restruktureerimine ja lammutamine. Olemasolevad kognitiivsed struktuurid ei pruugi aga olla konkreetse olukorra jaoks piisavad ja õppija peab ennast ületama.
Kohandavat õpet võib nimetada takistusi kõrvaldavaks õppeprotsessiks. Tegu on õppega, mille puhul õppija edasiminek avaldub kõige selgemalt. Akommodatiivsed protsessid võivad olla lühiajalised ja järsud, ent ulatuda ka pikemale perioodile, mil õppija näeb teatud küsimuse kallal ränka vaeva ja omandab järk-järgult uue arusaama.
Assimilatsioon ja akommodatsioon on Jean Piaget' õppimisteooria keskne kontseptsioonipaar.
Konvergentne kognitsioon on selge või suletud kognitsioon, mida teatakse seoses järeldamise (inference) või deduktsiooniga (deduction) ja kus konkreetsel sisendil on konkreetne tulemus.
Divergentne kognitsioon on mitmetimõistetav ja avatud nagu ka loome- ja induktiivprotsessid ning selle puhul on konkreetsel sisendil palju võimalikke tulemusi.
Kogemusele tuginev õpe kui inspiratsiooniallikas
Kogemusele tuginev õpe on huvitav, kui töötada pädevate, täiskasvanud õppijatega. Selle teooria võttis kasutusele David A. Kolb oma raamatus "Experimental Learning", mis ilmus 1984. a. Antud õpet nimetatakse kogemustele tuginevaks seepärast, et selle puhul rõhutatakse kogemuse keskset rolli õppeprotsessis.
Kolbi käsitluses on õppimine:
- protsess, mitte lõpptulemus;
- koherentne protsess, mis tugineb kogemusele;
- terviklik maailmakäsitlus, mis hõlmab mõtlemist, tunnetamist, tajumist ja tegutsemist;
- protsess, mis arendab kognitsiooni.
Õppimine pärineb ootuste ja kogemuste vaheliselt alalt.
"Kõigil on õppimise alustamisel enam-vähem täpsed arusaamad õpitavast teemast. Me kõik oleme psühholoogid, ajaloolased ja tuumafüüsikud. Mõned meie teooriatest on lihtsalt pisut vähem viimistletud ja auklikumad kui teised." [David A. Kolb, Illeris Knud, RUC 2000, lk 55]
Sel viisil saab õppimisest n-ö ümberõppimine või uuestiõppimine.
Kolb on seisukohal, et õppimine on konfliktist ajendatud pingeline protsess, mis hõlmab infovahetust õppija ja teda ümbritseva vahel. Kolbi seisukohad õppimise kohta on võetud kokku järgmises mudelis:
David A. Kolb kasutab seda mudelit nelja elementaarse õppimisvormi - seostavate, koondavate, kohandavate ja hajuvate teadmiste - esiletoomiseks. Kolbi assimilatiivsete ja akommodatiivsete teadmiste kontseptsioonid on inspireeritud Piaget' ja konvergentsete ning divergentsete teadmiste kontseptsioonid J. P. Guildfordi vaadetest.
Antud mudeli puhul esitatakse iga teadmiste vormi tüüptingimused:
- assimilatiivsed teadmised omandatakse üldjuhul mõistmise ja tähenduse omistamise teel;
- konvergentsed teadmised omandatakse üldjuhul mõistmise ja laiendamise teel;
- akommodatiivsed teadmised omandatakse üldjuhul tajumise ja laiendamise teel;
- divergentsed teadmised omandatakse üldjuhul tajumise ja tähenduse omistamise teel.
Õppijad võivad omandada infot kahel viisil: kogemuste või olemasolevate kontseptsioonide abil. Infot saab muuta kahel viisil: mõtlemisega ja tegutsemisega. Osalejad peavad suutma liikuda kõigi nelja positsiooni vahel - sel viisil saab õppeprotsessis osalejast kord vaatleja, kord tegutseja ja ta kord võtab analüütilise distantsi, kord osaleb konkreetsetes toimingutes.
Praktika - situatiivne õpe
Praktikale, õpipoisiajale ja nendega seotud korralduslikele ja kultuurilistele tingimustele pööratakse käesoleval ajal palju tähelepanu.
Iseäranis Jean Lave'i ja Etienne Wengeri antropoloogilised uurimused rätsepaõpilastest Libeerias on pannud aluse teooriale, mille kohaselt on õppimine sotsiaalne tegevus. Tegevus, mida nad nimetavad situatiivseks õppeks (situated learning). Antud teooria iva seisneb selles, et õppimine on tihedalt seotud konkreetse olukorraga ja asjaoludega, mis mõjutavad õppeprotsessi. Seepärast on oluline töökorraldus, eriti osalejate suhted.
Klaus Nielsen ja Steinar Kvale Århusi Ülikoolist eristavad kaht liiki õpipoisiaega: isikukeskset ja mitteisikukeskset. Õppeprotsessi korraldab tuutor ja seda mõjutab ka tuutori suhe õpitava osaga. Antud kontekstis on märksõnadeks jälgimine (observation), jäljendamine (imitation), tuvastamine (identification), mõtisklemine (reflection) ja mudelipõhine õpe (model learning).
Mitteisikukeskse lähenemisviisi puhul asetatakse rõhk õppija praktilisele osalemisele kogukonnas. Keskseks kontseptsiooniks on õppimine kaugosaluse teel. Siin peetakse silmas protsessi, mille peab uus õppija läbima kogukonna liikmeks saamiseks. See protsess saab alguse just sellisest mitteisikukesksest lähenemisviisist, millele tugineb Lave'i ja Wengeri situatiivse õppe teooria.
Õppimist ja teadmisi käsitletakse seotult. Kogukonna liikmed arutavad tegevuse tähenduse läbi. Seepärast on osalusel ja erinevustel õppimisprotsessis suur tähtsus.
Need kaks õpipoisiaja tõlgendust ei ole vastuolulised. Küsimus seisneb vaid kogukonna erinevate tingimuste rõhutamises. Pädevuse kasvades muutuvad tuutori kui kognitiivse koolitaja, korralda ja kogukonnas osaleja vaated õppija õppeprotsessis äärmiselt oluliseks. See peab paika mitte üksnes pädevuse arengu osas, mis on probleemidele orienteeritud ja põhineb dialoogil. Mitteisikukeskne lähenemisviis on aga oluline virtuaalsete kogukondade arendamise ja säilitamise seisukohast.
Informatsiooni saab koguda kahel viisil: kogemuste või olemasolevate kontseptsioonide kaudu. Informatsiooni saab muuta kahel viisil: mõtisklemise või tegutsemisega. Õppijad peavad suutma liikuda kõigi nelja positsiooni vahel - sel viisil saab õppeprotsessis osalejast kord vaatleja, kord tegutseja ja ta võib võtta nii analüütilise distantsi kui ka osaleda konkreetses tegevuses.