Artiklite tüübid

- empiiriline üksikuurimus (case study) raporteerib miskile küsimusele vastamiseks tehtud empiirilise töö (st reaalseid bioloogilisi objekte on torgitud või vähemalt vaadeldud) tulemusi. Sellistega algajad teadusetegijad peaasjalikult tegelevadki ja seetõttu just sellest tuleb allpool juttu.

- modelleerimisel põhinev uurimus. Üht-teist saab uurida ka ainult arvuti taga, luues nt realistliku bioloogilist süsteemi simuleeriva arvutimängu ja uurides, kuidas süsteem käitub huvipakkuvates olukordades ja ehk kõige tüüpilisemal juhul seda, millistest eeldustest ja kuidas sõltub süsteemi käitumine.

- ülevaateartikli (review) ülesanne on anda ülevaade mingi teadusharu või probleemi lahendamise hetkeseisust. Ülevaateartiklid võivad olla rohkem või vähem probleemikesksed (st ühele küsimusele vastust otsivad), eriti probleemikesksed on nn metaanalüüsil põhinevad ülevaateartiklid, mis püüavad suure hulga üksikuurimuste tulemusi üheskoos kvantitatiivselt analüüsida.

- mõnes ajakirjas on olemas ka Forum-formaat, milles saab avaldada suhteliselt vabas vormis originaalseid ideid ja interpretatsioone; tõsi küll, lühidalt.

Igal juhul tuleb arvestada, et need formaadid on suhteliselt jäikades piirides välja kujunenud ja miskeid segatüüpe ei tasu üritada, st näiteks ei kuku hästi välja ega saa avaldatud artiklid, mis pakuvad lisaks empiirilisele üksikuurimusele ka laialdast ülevaateosa.

Üldisi põhimõtteid

Teadusartikli erinevuseks õpikutekstist ja populaarteaduslikust artiklist on:

1. Teadusartikli funktsiooniks on esitada uudseid teaduslikke tulemusi, st midagi sellist, mis varem maailma teadusüldsusele teada ei olnud. Teisisõnu, teadusartikkel ei ole referaat. Case study puhul on see uudne asi empiirilise töö tulemus, ülevaateartikli puhul üldistus asjade seisust konkreetses teadusvaldkonnas, forum-artikli puhul uus mõte või uus viis varem olemas olnud empiirilisi tulemusi interpreteerida.

2. Teadusartikkel peab lugejat veenma, et töö tulemusena esitatud uudne väide tõesti kehtib ehk siis on “tõestatud” sellisel määral ja viisil, nagu see konkreetses teadusharus võimalik ja aktsepteeritav on. Bioloogias ei saa me tõestada väiteid sellise rangusega nagu matemaatikas, üldjuhul tähendab tõestamine, et tulemuste alternatiivsed interpreteerimise viisid on oluliselt vähem tõepärased kui artiklis esitatud interpretatsioon, millel artikli sõnum tugineb.

3. Teadusartikkel sisaldab selget küsimust ja (võimaluse piires) selget originaaltulemustele põhinevat vastust sellele. Artikli kõik osad peavad keskenduma sellele “loogilisele teljele” ja kõrvalliine tuleb esitada rõhutatud tagasihoidlikkusega kui üldse. Loogiline telg peab olema ka tekstis rõhutatult välja toodud artikli kõigis osades. Õpiku- ja populaarteaduslikud tekstid tohivad enamasti olla palju esseelaadsemad ega pruugi keskenduda selgelt ühele küsimusele.

4. Iga esitatud väite kohta peab olema selge, kes nii arvab. Tekstist peab selguma, kas on tegu 1) üldtunnustatud tõsiasjaga, 2) mõne üksiku teadlase seisukohaga, mida muud ei pruugi aktsepteerida (viited vajalikud); 3) autori seisukohaga, viimasel juhul on veel oluline teada, kas see seisukoht on kujunenud käesoleva töö tulemusena või oli (eelnevalt) olemas muudel põhjustel. Selles osas erineb teadusartikkel oluliselt õpikutekstist, mis suuremalt jaolt koosnebki üldtunnustatud tõdede loendist ja seda asjaolu pole vaja eraldi rõhutada.

5. Teaduslikku stiili iseloomustab püüdlus maksimaalsele informatiivsusele, st ceteris paribus tuleb asju esitada võimalikult lühidalt. Alati on parem, kui samad asjad on ära seletatud võimalikult väikesel arvul lehekülgedel. Üle 10 lk pikkuste artiklite avaldamine hakkab juba keeruline olema.

6. Ei saa eeldada, et lugeja loeb artikli läbi otsast lõpuni ja mitu korda. Teadusartikleid loetakse üldjuhul kiirustades ja sageli just otsitakse sealt miskit parasjagu huvitavat fakti pigem kui et üritatakse tajuda artiklit tervikuna. Seetõttu tuleb artikkel kirjutada nii, et sellest iga konkreetse lugeja jaoks olulise leidmine on võimalikult kiire ja vaevatu. Kiiret lugemist ja olulise leidmist hõlbustamaks on teadusartiklitel kindel traditsiooniline struktuur, millest kohe allpool, kuid tuleb järgida ka mitut muud põhimõtet. “Tasakaalustatuse põhimõtte” kohaselt peaks mingi asja esituse detailsus (muuhulgas ja eriti asjale pühendatud teksti pikkus) peab olema ligikaudu võrdeline asja tähtsusega. Vastavalt “tähtsuse järjekorra” põhimõttele tuleb olulistest asjadest rääkida kõigepealt ja vähem olulistest alles hiljem. Lugedes vaid artikli eri osade algusi peaks lugeja saama võimalikult adekvaatse ülevaate artikli sisust.

7. Ei tohi unustada, et artikkel tuleb “maha müüa”, st saada ajakirja toimetuse poolt vastu võetud tugeva konkurentsi tingimustes. Kirjutaja peab seetõttu püüdma näidata nii küsimuse olulisust kui ka oma tulemusi võimalikult positiivses valguses. Valetada ja varjata loomulikult ei tohi, aga eelistatult positiivse rõhutamist ei keela keegi. Lugeja peab omakorda arvestama, et ka loetava artikli autor on tahtnud oma artiklit müüa ja teadlikult positiivset rõhutanud.

Traditsioonilise case-study artikli osad

Pealkiri (title) peab olema informatiivne (st mitte eelkõige kunstiline) ehk siis see peaks oma mõõduka pikkuse kohta andma potentsiaalsele lugejale võimalikult palju asjalikku infot artikli sisu kohta. Artiklist peab selguma vähemalt uuritav probleem (vastatav küsimus), aga heal juhul võib sealt selguda ka tulemus.

Sissejuhatuse (introduction) funktsiooniks on esitada vajalik taust artikli ja tema tähtsuse mõistmiseks. Hea sissejuhatus koosneb kolmest osast:

1) teadusvaldkonna ja seal aset leidnud hiljutiste arengute üldtutvustus. Eesmärgiks on siin 1) lugejat informeerida, millisesse teadusvaldkonda artikkel kuulub – et lugeja teaks, kas ta hakkab edasi lugema või mitte; 2) tõestada artikli avaldamise üle otsustajatele, et autor on omal alal kompetentne.

2) teadusvaldkonnas lahendamata küsimuste tutvustus. Oluline on ju välja tuua, mis teaduses puudu on – kui teadus oleks valmis, poleks ju ka sinu tööd vaja!

3) konkreetse artiklis püstitatud ja lahendatud saava ülesande kirjeldus koos kasutatava metoodika üldise äramainimisega.

Kahes esimeses osas peab püsima võimalikult üldisel tasemel ja alles kolmandas osas tuleb konkreetseks minna. Nii on näiteks vähegi teoreetilisemates ökoloogiaalastes artiklites heaks tooniks, et liik, millega katseid tehti, saab ära nimetatud alles sissejuhatuse viimases osas ja mitte varem – varem räägime ikka probleemidest üldiselt. Igal juhul ära alusta artiklit “Rasvatihane on...”!

Materjal ja meetodid (material and methods) eelkõige kirjeldab autori poolt praktiliselt tehtud tööd, kusjuures kirjeldus peab olema selline, mis võimaldab

1) artikli hindajatel (selle avaldamise üle otsustajatel) veenduda, et töö on korrektselt tehtud, st et katsetest ikka saab järeldada seda, mida on tahetud järeldada;

2) huvilistel kolleegidel töö järgi teha sellise täpsusega, mis võimaldab saada samasugused kvalitatiivsed tulemused.

Metoodika osa kirjutamisel tuleb arvestada eelmainitud tasakaalustatuse põhimõtet – ei tohi hakata väga pikalt seletama väheolulisi aspekte: pikemalt ja täpsemalt tuleb seletada seda, mis tõesti oluline. Ei tasu seletada metoodilisi detaile, mis ei saa kuidagi mõjutada saadud tulemust: pole vaja öelda, kas vareseid loeti paremalt vasakule või vasakult paremale. Kui on kogutud kvantitatiivset andmestikku, mida siis hiljem on statistiliselt analüüsitud, peab kindlasti üheselt selguma, kuidas täpselt saadi need kvantitatiivsed muutujad, mida analüüsima hakati; ei tohi kirjutada, et jälgiti ahvide käitumist ja tulemusi analüüsiti dispersioonanalüüsiga: “käitumine” ei ole arvuline muutuja, mida saaks sellisel viisil analüüsida, aga näiteks käitumist iseloomustavat “naeratuste arvu minutis” juba saab,

Eelseletatud metoodika tuumikosale eelneb nt ökoloogilise kallakuga töödes veel ka süsteemi (uuritava liigi, ökosüsteemi vms) kirjeldus rõhuga kirjutatavas töös olulisele. Ökoloogilises töös järgneb katsemetoodika osale sageli eraldi alapeatükina andmeanalüüsi kirjeldus: eelkõige siis, kui kasutatud statistilised meetodid pole need kõige triviaalsemad või kui andmeid on enne analüüsi keeruliselt teisendatud arvutatud midagi sellist, mida otse mõõta ei saanud)

Tulemustes (results) esitame empiirilise töö numbrilised tulemused koos vastavate statistiliste testide väljunditega. Tulemuste osa loetavusele aitab kaasa stiil, kus formuleerime tulemused bioloogiliselt sisukate lausetena ja lisame tehnilised detailid sisukate lausete laienditena. Oluline on tähele panna, et numbrilised tulemused on kombeks esitada vaid ühe korra kogu artikli jooksul, st kui nad on juba tabelis või joonisel, siis tulemuste osa tekstis vaid viitame tabelile või joonisele. Ei esitata numbrilisi tulemusi, mis kuidagimoodi ei haaku artikli logilise teljega ja millest artikli peaküsimuse kontekstis ei järeldu midagi.

Arutelu (discussion) peamine funktsioon on anda sisuline vastus sissejuhatuse lõpus esitatud küsimus(t)ele. Vähegi teooriakesksema kallakuga töödes tuleb üritada tagasi minna kõrgemale üldisustasemele, ehk siis peame vastama küsimusele, mis meie töö tulemustest järeldub üldisema teooria jaoks ja üldisemate probleemide seisukohalt (st mitte vaid uuritud liigi elu ja olu aspektist). Rakenduslikust teadustööst peaks tulemustest seevastu järelduma eelkõige tegevusjuhis inimestele. “Mis tulemustest järeldub” peabki igal juhul olema arutelu keskne ja domineeriv teema.

Lisaks sellele kesksele teemale võib arutelus olla ka muud. Arutelu on sageli sobiv alustada tulemuste sõnalise ümberjutustusega, seda eriti sel puhul, kui numbrilisi tulemusi on palju ja/või kui loogiline rada numbritest sisukate järeldusteni pole kergesti läbinähtav. Võib veidi arutleda teemal “miks saime sellised tulemused” (nt kui miski muu loomaga on saadud analoogilises töös varem teistsuguseid tulemusi), kuid see aspekt ei tohi arutelus domineerivaks saada. Seda seepärast, et vastus sellisele küsimusele jääb ülienamasti spekulatiivseks (st tõestamata arvamuste tasemele) ja sellise pehme jutu suur osakaal jätab tööst halva mulje. Võib natuke arutada ka teemal “mida tasuks edasi teha”. Väga lühidalt võib mainida, kui töö käigus selgus midagi muud huvitavat, st sellist, mis pole töö põhiküsimusega seotud. Selle viimasega on see häda, et asjast huvitatud lugejad maailmas ei oska artikli põhiküsimusega mittehaakuvat infot su artiklist otsida ja nii jääb see teenitud tähelepanuta.

Tänuavaldused (acknowledg(e)ments). Mainitakse ära kaasa aidanud isikud ja rahaliselt toetanud fondid. Inimnimede järjestamine on delikaatne asi ja seepärast soovitav tähestiku järgi ritta panna.

Artikli kokkuvõte (abstract) võtab kokku artikli kõik osad, st seal peab olema üks-kuni kaks lauset nii sissejuhatuse, meetodite, tulemuste kui arutelu stiilis. Kokkuvõte on artikli põhitekstist sõltumatu tervik – ta peab olema mõistetav põhiteksti lugemata ja põhitekst peab olema täielikult mõistetav kokkuvõtet lugemata, st kokkuvõte pole teksti orgaaniline osa, ta on omaette tekst lisaks põhitekstile. Kokkuvõttes ei tohi olla midagi, mida põhitekstis pole ja vähemalt ökoloogiaalastes töödes ei esitata kokkuvõttes numbrilisi tulemusi: tulemused formuleeritakse sõnaliselt bioloogiliseslt informatiivsete väidetena.

Teadusteksti lõik

olgu loogiline tervik: rääkigu ühest asjast, nii et talle saaks mõttes sisuka pealkirja panna. Enamasti on mõistlik, kui lõigu esimene lause on lõigu kokkuvõte. Esimene lause ei tohiks olla pikk ja keeruline: hea, kui mahuks ühele reale. Ühelauseline lõik ei ole kombeks. Iga lõik peab kuuluma mingisse (ala)peatükki, seda põhimõtet rikkuvad “irdlõigud” ei lähe mitte.

Vormistuslikke nõudeid

Tabel ja joonis

*Tabelil on pealkiri, joonisel on allkiri. Ära pane siis joonisele miskit teksti üldpealkirjaks, kuigi graafikaprogrammid seda võimalust enamasti pakuvad.

*Tabelite ja jooniste numeratsioon peab järgima nende tekstis mainimise järjekorda.

*Kõik graafilised sünnitised on joonised (Figure) ja kuuluvad sellistena nummerdamisele, sõltumata sellest, kas nad on tekitatud joonestamise, joonistamise või muusuguse protsessi tulemusena.

*Puhtillustratiivsed joonised pole teadusartiklis kombeks - jooniselt peab selguma midagi asja tarbeks olulist. St nt lihtsalt ilusat pilti uuritavast loomast ei panda artikli juurde.

*Nii tabel kui joonis peab olema nn self-explanatory, st teksti lugemata peab selguma, mis seal kajastatud on.

* Teadusartikli tabelis on üldjuhul kolm rõhtjoont: päise peal ja all ning kõige all. Tabeli päise struktuur võib muidugi vajadusel keerulisem olla, st mitte äärest-ääreni rõhtjooni võib ka olla. Rohkem jooni ära vea ja eriti mitte püstjooni, st ristipidi vöödilised tabelid ei sobi teadusajakirja!

* Väldi tühja ruumi joonistel. Kui ruumi joonise informatiivsete põhielementidega (punktide ja tulpadega jne.) kuidagi täita ei anna, siis kaalu võimalust kirjutada tühja kohta nt joone võrrand või muusugune selgitus. Mõistagi ära kasuta mõttetult pikki telgi, mille väärtuste vahemik ulatub kaugele üle joonisel esitatud väärtuste.

Kirjanduse nimestiku

stiil on paraku ajakirjaspetsiifiline, uuri ja tee järgi. Igal juhul on enamasti kombeks vormistada tagurpidi taandreaga (hanging indent).

*Vaata ka seda, kuidas teksti sees viidatakse. Mitu viidet ühistes sulgudes järjestatakse kronoloogiliselt, sama aastaarvu korral tähestikuliselt, st “.... söövad kuuseokkaid (Taru 2003, Karu 2004, Saru 2004)”.

************************** vaat sedaviisi *************************