Eelmises loengus oli jutt hellenismi mõjust rooma haridusele. Rooma konservatiivide protestid (ma jutustasin Cato Vanemast, kes oli kõige mõjuvõimsaimaks neist) ei suutnud hellenistliku hariduse levikut peatada. Hellenism avaldas mõju ka rooma ideoloogia mitmesugustele vormidele. Religiooni valdkonnas toimus helleniseerumisprotsess aeglaselt.

Rooma usund ja kultus. Etruskide ja kreeklaste mõju.

Laias laastus jagunevad rooma jumalad 3 gruppi: 1) vanad etruski päritolu jumalad, 2) rooma jumalad, 3) vallutuste käigus imporditud jumalad. Roomlased ise jagasid: 1) dii indigetes (vanad kohalikud ja etruski omad) ja 2) dii novensiles (import).

Etruskide jumalate kohta vt loengud NN 2,3. Rooma usundi oluline osa esivanemate kultus on etruski päritolu. Manid (manes) olis surnute vaimud või hinged, pere ja sugukonna kaitsjad. Nad kuulusid jumalate hulka (dis manibus). Roomlased armastasid lühendeid: D.M. seisis tihti hauakividel. Penaadid (> penus – toit), algselt aida- või sahvrivaimud, hiljem üldse kodu- või maja kaitsjad. Roomlase teine nimi näitas sugukondlikku kuuluvust: Gaius Julius Caesari 2. nimi Julius näitas, et tema esivanemaks oli pooljumal Julus. Nt. karjanduse kaitsejumal Faunus oli 2 suguvõsa esiisa: Flaviused ja Quintiliused. Hiljem muutusid mitmed suguvõsajumalad üldise riikliku austuse objektiks. Esivanemate kultus oli seotud tulekummardamisega, penaadid kaitsesid ka kodukollet. Etruskidelt pärineb ennustamise süsteem, enne igat tähtsamat ettevõtmist püüti ära arvata, kas jumalad soosivad üritust. Auspiciumi (avis+specio) või auspiits – tuleviku ennustamine lindude käitumise järgi (lennu, kisa, söömise järgi). Auspiitsi korraldasid preestrid

• auspixid (algul, hiljem neid nimetati auguriteks). Vaadeldi linde: kust kuhu lendab püha kotkas, kas kanad nokivad teri (natuke tehti sohki ka, Claudius korjas ise vihmausse, et kanad aktiivsemalt käituksid).Haruspicium (etruski sõna harus+specio) – loomohvrite sisikonna järgi ennustamine (võib pärineda semiitidelt või Babülooniast). Haruspiitsiga tegeles haruspix. Auspiitsiga tegelesid augurid – preestrid, kelle pädevusse kuulusid varasel ajajärgul viljakusriitused, hiljem jumalate märguannete jälgimine ja tõlgendamine <augurium>. Etruski ja rooma semiootikud... Jumalad võisid anda märku vastuseks palvele või ka iseenesest, näiteks välgu, müristamise, lindude lennu ja häälitsuste, pühade kanade toiduvõtu, loomade käitumise ja juhuslike, häda kuulutavate märkidega. Eriti tähtis oli auguritel jälgida linde. Augurite kolleegium tegutses keisririigi ajastuni. Sageli kasutasid riigimehed augureid oma tahte täideviijana (sellest “auguri naeratus”, s.o. pühitsetu naeratus). Maagia ja nõidus olid põlu all, nõidumise eest võidi karistada surmanuhtlusega. Rooma religioossetes tavades ning kommetes kajastusid religioosse arengu vanimad staadiumid. Rida religioosseid keelde pärineb vanimast tabust. Nii ei võinud Silvanuse (metsajumala) jumalateenistusel viibida naised, Bona dea (Hea jumalanna) pidustustele aga ei lastud seevastu mehi. Mõned preestriametid olid seotud kõige mitmekesisemate keeldudega: Jupiteri flamiinid ei tohtinud silmitseda relvastatud sõjaväge, kanda sõrmust ja vööd. Mõningatest keeldudest üleastumist, näiteks vallaliseks jäämise tõotuse murdmist Vesta neitsite poolt, karistati surmaga. Vesta kultus oli riiklik. Vesta templis oli igavene tuli, ülempreestrinna oli riigis väga lugupeetud (kui tema protsessioon juhtus kohtuma hukkamisele viidava kurjategijaga, oli viimane automaatselt armu saanud).

Rooma kultuses etendasid suurt osa igasugused maagilised toimingud ja loitsud. Kultus seisnes roomlastel loomade ja taimsete viljade ohverdamises, palvetes ja erilistes rituaalsetes toimingutes. Roomlasele oli palve jumaluse või mingi nähtuse maagiliseks mõjutamisvahendiks. Jumalale pakuti teatud ohver, tema aga pidi palve täitma. Palved olid sõnaohtrad, kuna taheti kõiki juhtumeid ette näha ja jumalatelt võtta võimalus rohkem nõuda kui lubatud. Mingit müstikat ei olnud, kõik väga praktiline (do, ut des – annan, et annaksid). Rooma palvetel puudus ekstaas, vaimustus. Roomlastel oli see ebausuks (superstitio). Jumalate suhtes, nagu oma perekonnaliikmete ja võrdsel määral ka terve kogukonna suhtes, tuli silmas pidada ustavust, hardust, mida väljendati sõnaga pietas. Rooma religioonil polnud kindlaid eetilisi norme. Peamine oli tavade range täitmine ja kõikide keeldude silmaspidamine. Pärastpoole (I sajandil eKr ja hiljem) tuletasid rooma kirjanikud sõna religio verbist religare, mis tähendab “siduma”. Kombetalitused olid täpselt reglementeeritud. Jumala poole võidi pöörduda nii: “Jupiter või mis Su nimi iganes poleks, peaasi, et see oleks sulle meelepärane...” Ohverdamine oli kohustuslik, kuid keegi ei pidanud sellepärast laostuma. Kulutuste minimeerimiseks loodi isegi vastavad asenduste tabelid: vaene mees võis piirduda lamba asemel kaalika või kana asemel küüslaugumugulaga.

Rooma preesterkond jagunes kolleegiumidesse. Algul liikmeid koopteeriti, hiljem valiti. Kõige tähtsamad preestrid: pontifexid (nad olid arhitektid ja projekteerisid sildu – pons, pontis, templeid jne). Rooma religiooni iseärasuste hulka kuulub päevade piiritlemine – dies fasti (s.t. päevad, millal võis pidada rahvakoosolekut ja kohut, ajada igasuguseid tsiviilasju) ja dies nefasti (päevad, millal see kõik ühtede või teiste religioossete kujutelmade tõttu oli keelatud). See kalender oli avatud algul ainult patriitsidele, publitseeriti alles aastal 305 eKr. Pontifexid pidasid kalendrit, kirjutasid kroonikaid. Rooma peatempli ülempreester – pontifex maximus. Preestreid, keda nimetati feciales, kasutati kullerite ja sõja- ning rahukuulutajatena ning diplomaatidena.

Rea teiste Vahemere-äärsete rahvastega võrreldes hakkas rooma kultuur arenema hiljem. Seejuures ei arenenud ta iseseisvalt, vaid peamiselt etruskide ja kreeklaste mõju all. Pärast etruskide minemakihutamist tugevnes kreeka mõju. Roomlased tõid sisse kreeka jumalad, säilitasid nende nimed, või samastasid neid teatud rooma jumalustega. Kreeka Olümpose panteon sai lõppeks ametliku tunnustuse. Olümpose kaheteistkümneks jumalaks peeti: Jupiter (Zeus), Juno (Hera), Neptun (Poseidon), Minerva (Athena/Atena), Mars (Ares), Venus (Aphrodite/Afrodite), Diana (Artemis), Vulcanus (Hephaistos/Hefaistos), Vesta (Hestia), Mercurius (Hermes), Ceres (Demeter) ja Apollo, keda austati sama nime all (n kadus: Apollon).

Olümpose jumaluste kõrval toodi Rooma järk-järgult ka teisi kreeka kultusi. Religioossed uuendused kehtestati tavaliselt senati poolt. Juba vabariigi varajasel perioodil (VI-III) tekkisid roomlastel etruskide ja kreeklaste jumalakujud. Linna müüridest sissepoole ehitati templeid, mis olid pühendatud kreeka jumalatele. Pärast kreeka linnade vallutamist viidi Rooma ja paigutati mitmetesse templitesse omastatud jumalakujusid; kreeka mütoloogia hakkas levima. Kõik see aitas kaasa antropomorfismi levikule, mis oli võõras varajasele rooma religioonile.

Rooma religiooni helleniseerumine ei tähendanud teise usku üleminekut. See oli traditsiooniliste rooma arusaamade kohandamine uutele elutingimustele ja uuele maailmavaatele. Roomas säilisid ametlikud pidustused, säilisid ka paljud muistsed kombed, kuid osa neist muudeti roomlaste poolt üha rohkem arusaamatuks. Kõige kauemini säilis ja kõige vähem tegi läbi muudatusi perekondlik kultus.

Sellel perioodil levivad rooma ühiskonna kõrgemate kihtide seas kreeka filosoofide mitmesugused vaated religioonile. Ladina keelde tõlgiti Euhemerose teos, kes pidas kõiki jumalaid kunagi elanud inimesteks. Euhemeros (IV-III) – kreeka filosoof, kelle vaated olid lähedased kürenaikute omadele. Romaanitaolises teoses “Püha ülestähendus” mille Quintus Ennius (III-II) – üks esimestest ladina poeetidest – tõlkis ladina keelde, väitis ta, et jumalad on muinasaja suurmehed, kuningad, väepealikud, kangelased, kes hiljem jumalustati (euhemerism). Scipio Aemilianusele (Publius Cornelius Scipio Aemilianus (185-129) oli Lucius Aemilius Paulluse Macedonicuse poeg, kelle lapsendas Scipio Vanema vanim poeg <teiste andmete järgi –ise Scipio Vanem lapsendas...>. Scipio Aemilianus sai tuntuks Pydna lahingus (168), kus roomlased saavutasid Aemilio Pauluse juhtimisel võidu Makedoonia kuninga Perseuse üle; see võit tähistas Makedoonia kuningriigi ja Kreeka iseseisvuse lõppu; Scipio Aemilianus sõdis hiljem Hispaanias ja Aafrikas. Konsulina oli ta 147 vägede ülemjuhataja Kartaago-vastasel sõjaretkel, mis lõppes 146 Kartaago hävitamisega. Sellest sai ta hüüdnime Africanus Minor (Noorem). Nagu kasuvanaisa (või kasuisa)... 142 oli Scipio Aemilianus tsensor, 133 alistas Numantia. Ta oli Tiberius Gracchuse äge vastane. Kreeka keele ja kultuuri hiilgava tundjana soosis Scipio Aemilianus kreeka kultuuri levikut Roomas. Ta sõpruskonda (Scipioste ringi) kuulusid kreeka filosoof Panaitios, kreeka ajaloolane Polybios, rooma komöödiakirjanik (Kartaagos sündinud) Terentius jmt.). Selle Scipio Aemilianuse lähedane filosoof Panaitios oli religiooniküsimustes skeptik. Ometi täitis Scipio ise, kuigi vahest ka tema neid vaateid jagas, siiski kohusetruult ofitsiaalse religiooni kõiki ettekirjutusi, pidades usku riigielu aluseks. Tema ringi inimestele oli selge ka religiooni tähtsus. Panaitios Rhodoselt (~180-100) – hellenistlik filosoof, keskmise stoa rajaja. Ta õppis Ateenas ning tegutses algul Roomas, hiljem Ateenas. Panaitiose mõjul hakati Rooma aristokraatlikes ringkondades stoa vastu tundma. Ta käsitas inimest kosmose osana. Vastupidiselt vanale stoale pidas Panaitios Aristotelese mõjul maailma igaveseks, aga hinge surelikuks. Panaitios oli Scipio Noorema ja Laeliuse sõber (Gaius Laelius – 151. a. rahvatribuun, kes koostas agraarseaduste projekti, kuid ei esitanud seda komiitsidele). Poeet Lucillius (180-102), Panaitiose õpilane, kõneles: “Selleks, et rahvahulga üle valitseda, tuli tahtmatult pöörduda teadmatuse õuduste ja mitmesuguste kohutavate fiktsioonide väljamõtlemise poole”. Ent nõnda räägiti vaid kitsas ringis. Kui tõusis küsimus preestri valimise õiguste üleandmisest rahvale, pidas Scipio Aemilianusele lähedane Laelius tulise kõne, milles ülistas vanu kultusi. Sellisel moel hellenistlikud mõjud mitte ainult muutsid roomlaste religioosseid kujutelmi, vaid aitasid kaasa ka rooma religiooni allakäigule, mis leidis väljenduse nii skeptilises suhtumises traditsioonilisse religiooni kui ka idamaiste kultuste levimises.

Teise Puunia sõja (218-201) lõpul otsustati Roomas sisse seada Suure Jumalate Ema (Magna Mater <deum>) austamine. Tema kehastuseks peeti meteoriiti (nn Must kivi), mis asus varem Väike-Aasia linnas Pessinuses (Ülem Früügias) ja mis hiljem Rooma üle toodi. Jumalate Emale korraldati pidulik vastuvõtt, kivi paigutati Victoria templisse (Palatinusel), korraldati iga-aastased mängud kreeka eeskuju järgi. Suurt Ema austati Väike-Aasias Kybele nime all. Teda samastati kreeka ja rooma jumalanna Rheaga. Kybele oli früügia mütoloogia suur emaduse- ja viljakusjumalanna. Ilmselt pärines ta mäejumalannast ja temast räägiti ka kui Lääne-Anatoolias asuva Ida mäe emandast. Ta elas maakera metsikutes ja ohtlikes piirkondades ning ta valitses kõige metsikumate loomade üle. Kybele juured ulatuvad Lõuna-Anatoolias asuvasse Catal-Höyüki nimelisse ulatuslikku neoliitilisse leiupaiku (VII-VI at). Siin kaevasid arheoloogid välja terrakotakuju, mis kujutab ilmselt seda emadusejumalannat sünnitamas. Kybelet seostati eelkõige maaga, eriti aga Pergamonis (linn ja III-II eKr – riik V-A loodeosas, nüüd Bergama) talletatud Musta kiviga. Teisteks linnadeks, kus Suurt Ema eriti innukalt austati, oli Trooja ja Pessinus. Võib-olla tunti Kybelet Früügias Kubabana, Kuubi emandana. Mõnikord seostatakse tema nime muistse samanimelise jumalannaga, keda austati Karhemishi ja Hetiidi impeeriumis. Mõlema jumalanna pühamud asusid koobastes või kaljude lähedal. Kybele kultus levis lõpuks Väike-Aasiast ka Kreekasse. V eKr paigutati tema templisse Ateenas suurepärane, lõvide vahel seisev jumalanna kuju. Aastal 204 eKr toodi Kybele püha kivi Früügiast Rooma. Oraakel oli ennustanud, et kui “früügia ema” Pergamonist ära tuua, aitab ta roomlastel kartaagolaste vastu võidelda. Kybele iga-aastastel kevaditi peetavatel pidustustel sõitis mööda Rooma tänavaid lõvirakendiga sõjavanker. Rooma filosoof ja luuletaja Lucretius (99-55 eKr) kirjutas: Kui ta oli oma pühapaigast välja toodud, juhtis ta lõvirakendit; tema pead ehtis sakiline kroon, sest kuulsusrikastest kõrgustest toetab ta lahinguvalmilt linnu, ning niisugusest kujutlusest saadetuna kantakse jumaliku ema kuju isegi praegu aupaklikult mööda võimsaid riike. Paljud iidsed kultusriitust järgivad rahvad pöörduvad palves tema kui Ida mäe ema poole ning lasevad früügia muusikutel talle seltsi pakkuda, sest öeldakse, et just sellelt maalt sai alguse kogu maailmas levinud viljakasvatus”. Avalikud Kybele riitused olid ohjeldamatud ja ekstaatilised. Tema preestrid, gallused, peksid end piitsadega, mida kaunistasid kämblaluud, ja kohitsesid end hullumeelses kirelõõmas. Pidustuste ajal toodi ohvriks härg või jäär, ning pühitsetu või Kybele peapreester või preestrinna seisid platvormi all ja ligunesid ohvrilooma veres. Kybele austajad uskusid, et tema saladused aitavad neil pärast surma taas uuele elule sündida. Teda peeti jumalate emaks, kõige elu alguseks. Tema kultuse pooldajad arvasid, et temast sõltub loomade ja taimede elu, et tema valitseb maa peal ja allmaailmas. Kybele tunnusmärkideks on peegel, granaatõun ja võti. Kybele kultus levis Kreekas ja Roomas, koos sellega ka Attise kultus (Attis – früügia lastekõnes “isa”, früügia usundis nooruse- ja taimejumal, Kybele armsam). Üks vanimaid Attise sündi käsitlevaid lugusid räägib sellest, et kord, kui vaene früügia hermafrodiit Agdistis jäi purju, sest jumalad valasid veini basseini, kus ta suples, ja kui ta magama jäi, sidusid jumalad tema suguelundid puu külge. Agdistis virgus tormakalt ja tema ära rebitud suguti kukkus maha. Sellel kohal tärkas mandli- või granaatõunapuu, ning nii, nagu ette nähtud, viljastus jõejumala tütar Nana ühest selle viljast. Tüdruk sünnitas lõpuks Attise. Teised legendid räägivad, et see oli leidlaps või kuninga poeg. Silmapaistvas müüdis, mis sellest jumalannast räägib, maksab ta Attisele kätte truudusetuse eest (Attis armus jõenümfi), ajades Attise hulluks, nii et too iseenda kohitseb männipuu all (või piinia all, pinus – itaalia mänd, tal on kroon nagu vihmavari) ja siis sureb. Lõpuks annab Kybele talle siiski elu tagasi. Või nii: Kybele saatis talle peale hullusehoo, mille käigus Attis end ise sandistas. Kui ta jälle mõistusele tuli, oleks ta end peaaegu ära tapnud, kuid Kybele moondas ta kuusepuuks. Selle loo kolmanda versiooni kohaselt rebis Attise lõhki Zeusi saadetud metssiga. Teda leinav Kybele palus, et Zeus ta ellu ärataks, kuid Zeus säilitas ainult tema keha. Nii või naa, aga Attis sureb igal aastal, kuid ärkab jällegi ellu. Igal kevadel, märtsi lõpus, peeti Attise auks viiepäevased pidustused. Esimene oli leinapäev. Jumal, keda sümboliseeris Kybele templi lähedalt salust maha rajatud püha kuusepuu, mässiti sidemetesse, kaunistati paelte ja lilledega ning seda kanti mööda tänavaid. Teisel päeval esitasid Kybele preestrid pööraseid pühi tantse, millega kaasnesid enesepiinamised ning kolmandal päeval nad kohitsesid end, pritsides altarid ja Attise kuju oma verega. Neljandal päeval pühitseti Attise surnust ülestõusmist. Attise ülestõusmist pühitsesid usklikud just täna, kahekümne viiendal märtsil ohjeldamatu rõõmuga... Viies päev oli puhkamiseks. Selle tseremoonia üheks osaks oli rituaalne Kybele ja Attise abielu, milles jumala osa täitis Kybele peapreester. Tema kultus kuulus orgialike kultuste hulka; jumalateenistusel sattusid preestrid ekstaasi. See oli Idas eksisteerivate kultuste hulgas üks kõige toorematest. Vabariigi lõpul ja keisririigi algul leidis see kultus (ja üldse idamaised kultused) senisest enam tunnustamist. Eriti populaarseks muutus Suure Ema kultus alates Flaviuste ajast (I pKr). Suure ema kultus levis ametlikust tunnistamisest sõltumatult ja oli populaarne mitte ainult Idamaadel, vaid ka mitmel pool keisririigi lääneprovintsides.

Selle kultuse rajamine tähistas idamaiste hellenistlike religioonide levimist Roomas ja Itaalias. Need hakkasid Rooma tungima koos orjadega, idamaade päriselanikega, kes jäid oma religioossete uskumuste ning kommete austajaks. Orjad levitasid neid nendes majades, kus nad elasid, sisendasid väga sageli oma religioosseid tavasid alaealistele vabadele, kelle järele nad vaatasid ja keda kasvatasid.

Sulla aegadest (88-79 eKr) peale kandis Rooma Väike-Aasia jumalanna Ma kultus (Ma – kapadookia emajumal. Roomlased hakkasid Ma’d austama oma sõjajumalanna Bellona nime all. Aastal 48 eKr püstitati talle tempel. Templipidustustel viisid Ma preestrid (fanatici) end sageli usulisse ekstaasi, tekitasid endale haavu ja kuulutasid tulevikku. Jumalateenistustega Ma-Bellona auks kaasnesid veel suuremad ekstaasid, kui Suurele Emale pühendatud riitustega.

Idamaised kultused leidsid endale pooldajaid demokraatlike ringkondade hulgas. Kultusi, mille pooldajate hulgas oli inimesi alamatest klassidest, peeti kahtlaseks, kuna traditsioonilise religiooniga seostus Rooma riigi, kogu tema orjandusliku korra poliitiline stabiilsus ning vankumatus. Tõenäoliselt seepärast keelaski senat 186.eKr Dionysose kultuse Roomas ja Itaalias. Selle pooldajaid karistati karmilt, paljusid surmanuhtlusega.

Levisid ka mitmesugused Süüria kultused, milledest eriti tuntud oli suure jumalanna Atargatise kultus. Atargatis – põhjasüüria emadus-ja viljakusjumalanna, teda austati paljudes kohtades (Egiptuses, Palmyras, Deelosel jne.). Tema pühadeks loomadeks peeti kala, tuvi ja madu. Atargatise preestrid (galli) kastreerisid end orgialikel pidustusel. Süüria kaupmehed ja orjad tõid Atargatise kultuse Kreeka kaudu Rooma; seal austasid teda eriti orjad ja sõdurid.

II s. eKr toodi Egiptusest sisse Isise (lehmapealine emajumala) ja Serapise kultus. (Isisel oli vend ja abikaasa Osiris). Serapis või Sarapis on kas nimede Osiris ja Apis liittuletis: Osorapis, või semiidi päritolu. Ta on egiptuse-kreeka taeva-, allmaailma- ja lunastusjumal. Juba IV eKr sai Isise hierarhilise preesterkonnaga müsteeriumiusundi keskseks kujuks. I. ja S. kultus jäj Roomas senati vastuseisust hoolimata (tehti mitu korda korraldus pühamud hävitada) püsima V. s-ni pKr.