 |
Vana-Hiina kronoloogia. Periodisatsiooni probleemid. Shang-Yin’i riik. Xia /Hsia/ Hia/ Shixia[sä]: XXI.-XVI.ss. eKr / 3000-2000/
2205-1766/ 2000-1600 |
Zhanguo /Tšan-kuo[čžanngo]<võitlevad
riigid>: 475-221 /
Qin /Kin [cinn]: 221-207 eKr / 221-206/
Han[hann]: 206 eKr – 220 pKr / Lääne-Hani dün.: 206-9 pKr,
Xini d.: 9-25, Ida-Hani d.: 25-220
Sanguo/San-kuo<[sanngo]kolme riigi ajastu ehk kolmevalitsus
/kolme riigi ja kuue dünastiate ajastu>: III.s. (Wei: 220-265, Shu: 221-263,
Wu: 222-280); Jin/Chin[czinn]: 265-420; Nanbeichao<[nannbeičao]
lõuna ja põhi>: 420-589 / 420-588
Sui: 581-618 /589-617
Tang / T´ang [tan]: 618-907 /618-906
Wudai<[udai]viie dünastia ja kümne riigi aeg>: 907-960
/ 907-959
Song /Sung[sun]: 960-1279
Yuan[juann]mongoli dün.): 1271-1368 / 1280-1367 / 1279-1368
Ming [min] (hiina dün.): 1368-1644 /1368-1643
Qing /Tsin/Cin
[cin], (mandžu dün.): 1644-1912 / 1644-1911
Vana-Hiina hronoloogia järgi olid esimesed hiina imperaatorid:
Fu xi [fu si](2852-2737 eKr), Sheng Nong [šenn nun](2737-2697), Huang Di [huan di](2697-2597), Yao [jao](2356-2258), Shun ehk Wo Di [šunn, u di] (2256-2208) – nn. müütiline ajajärk.
Xia dünastia (2205-1767) – nn. legendaarne ajajärk. Ajalooline ajajärk: Shang-Yin dünastia (1766-1123), Zhou dünastia (1122-221 eKr) jne.
STRUVE. Hiina ajaloo algus ulatub väga muistsesse aega. Arheoloogia andmed näitavad, et inimene asus Hiina territooriumil kõige vanemast ajast peale. Paleoliitikumist pärinevaist leidudest on tähtsaimad Zhoukoudiani koopa leiud (sh. sinantroopuse jäänused) ja Hetao (Ordose) kultuuri mälestised. Sinanthroopuse jäänused leiti 1927. või 1929. Neoliitikumi iseloomustavad Yangshao ja Longshani kultuur (3-2 at.eKr Huanghe kesk- ja alamjooksul). Need leiud näitavad, et Hiina ajalugu algab ürgkogukondliku korra vanematest aegadest. Nooremal kiviajal elasid hõimud kogukondadena üle Hiinamaa. Sellest muistsest minevikust on hilisemaile põlvile säilinud mõned jutustused, mis leiduvad vanades kirjades. Üks neist võlub silmi ette õige elava eelajaloolise pildi: “Õige kauges minevikus ei tundnud inimene oma isa, vaid ainult ema ja veresuguluse astmed olid sama tundmatud nagu isandate seisus ja kuningad. Inimene elas koos metsloomadega ja tundis end nende keskel ühe perekonna liikmena. Veel ei olnud ühtki maja. Talvel asuti kaevetud koobastes, suvel aga puude otsa punutud pesades. Tule võim oli inimesele alles tundmatu. Vilja söödi otsekohe puu, taime küljest, lindude ja neljajalgsete liha neelati alla toorelt ühes vere, sulgede ja karvadega. Ka siid ja lina olid veel tundmatud. Nahast ja sulist valmistatud rõivad kaitsesid inimest külma eest”. Nii jutustab vana rituaalraamat ja sama seletavad ka vanemad hiina mõtteteadlased. Kui meie võiksime seda juttu, mis kujutab nii reaalselt ürginimest ja tema olukorda, mille iga ulatub üle tuletarvitamise alguse, s.t., selle läveni, kus inimene läks lahku teiste loomade seltsist, lugeda mälestuseks kaugest minevikust, siis oleks meil käes tõendus, et kõige vanem rahvas kogu maakeral on hiinlased, kelle elu algust olevikust lahutavad kümned aastatuhanded. Ennem võib aga uskuda, et see pilt ürginimese elust on saadud (vähemalt osaliselt) vaatluste põhjal metsikute suguharude juures, kes püsisid tol ajal veel hoopis madalal arenemisastmel, kui hiinlased olid juba kaunis kõrge kultuurini jõudnud. Mingisugune side hiina esivanematega sel jutustusel siiski on, sellest annab tunnistus vähemalt see, et hiinlaste esivanemate juures alul valitsev osa “ei tundnud isa, vaid ainult ema”. Suguharu jätkajaks oli ema, mitte isa. Alles hiljem peale raskeid võitlusi võtab isaõigus ülekaalu emaõiguse suhtes. Mees (kütt ja rändur) hakkas isandaks perekonnas, mille peaks seni oli naine-ema, algelise põlluharimise ja eluhoone rajaja. Oma laste isa (nagu amatsoonidelgi) oli talle tundmatu. Siit tuleb otsida ka totemismi algust, sest tootem (suguharu esi-isa sümboolne nimetus) on harilikult meessoost loom; ürginimene, mitte tundes oma õiget isa, andis vaba voli algelisele luulelennule ja valis esi-isaks looma või linnu. Kõigi hiina juttude kangelased on lendava mao, tiigri või teiste loomade pojad, keda on sünnitanud inimtütred. Mõnes paigas on emaõigus jõudnud välja areneda tõsiseks matriarhaadiks, kuni isaõigus selle välja tõrjub. Seda tõestavad mitte ainult jutud amatsoonidest, vaid ka ajalugu: Tiibetis valitsesid veel VII.-X. s. pKr naised. Isaõiguse jõusse astumisel hakkab arenema perekond selle sõna praeguses tähenduses. Kuidas on saanud perekonnast suguvõsa, suguvõsast – suguharu, kuidas lõpuks suguharust sai rahvas, kes asutab esimese riigi, sellest ei ole meile ühtki kirjalikku dokumenti jäänud. Kuid selle arenemiskäigu jälgi on veel kõige uuemal ajal näha Hiina seltskondlikus korralduses, sest “taevapoeg” oma piiramatu võimuga alamate vara ning elu üle ei ole lõppude-lõpuks keegi muu, kui oma eelajaloolise patriarhaalse perekonnapea võimu kauge pärija. Hiinariigi arenemise algust tuleb otsida praeguse Šansi provintsi (Pekingist edelasse) lõunapoolsest osast ja Honanist/ Henanist. Seda tõestavad ka vanemad kirjalikud mälestusmärgid.
Mitmeid aastatuhandeid tagasi ulatub Hiina kultuuri algus? ATLAS. Hiina tsivilisatsioon on saanud alguse umbes 1800.a eKr Huanghe jõe ääres. Sealse esimese tsiviliseeritud rahva valitsejaks oli kuninglik suguvõsa, keda tänapäeval tuntakse Shangi dünastia nime all. Kirde-Hiinas arenes alates 1600.a eKr Shangi kultuur. (Tähendab, et tsivilisatsiooni algus – 1800, aga kultuuri algus –1600? Tsivilisatsioon – kõrge ühiskondliku ja kultuurilise taseme saavutanud rahvas, kes kasutab näiteks kirjakeelt, viljeleb keerukaid kunste ja teadusi ning valitseb maad arenenud valitsemissüsteemi abil).
V-H. Muistse Hiina tsivilisatsioon sai alguse umbes 8 000 aastat tagasi, kui inimesed asusid elama Hiina kirdeossa ja kolme jõe kallastele – Huanghe/Hoangho/Hwang ho (Kollase jõe) äärde põhjas, Weihe/Veiho/Wei (Jangtse lisajõgi) äärde loodes ja Jangtse/Jangtsekiang/Yangtze äärde lõunas. Vastandiks hüpoteesile hiinlaste sisserändamisest idast Huanghe ja Jangtse basseini, loevad paljud sinoloogid hiinlaste ürgkodumaaks tema praeguse territooriumi keskpaika mõlema Hiina suurema jõe – Huanghe ja Jangtse – vahel. Nende kahe jõebasseini vahel olnud alul kaks iseseisvat kultuuri-keskkohta, mis hiljem ühte sulanud, kusjuures juhtiv osa jäänud Huanghe basseini elanikele, kes on alati rohkem ühte hoidunud kui lõunapoolsed, kes jagunesid lugematute mäeahelikkude tõttu üksikuisse piiratud osadesse. Teatud osa on mänginud siin kindlasti ka rohtlaantes (steppides) asuvate suguharude pealetungid, mis nõudsid organiseeritud vastupanu ja seda võis saavutada vaid ühinemise teel. Ühisel jõul ainult suudeti tagasi tõrjuda nomaadide (kolijate suguharude) kallaletunge. Lõunas, kus hiinlaste naabriteks ja vaenlasteks olid metsikud mägilased (miotse, mantse, lolo ja teised suguharud), on hiinlasile alati kuulunud agressiivne osa ja samm-sammult on nad liikunud Taga-India poole, assimileerides pärismaalasi või jättes neid kättesaamatuisse kohtadesse, näiteks saartele merel, või sundides osa neist otsima uusi asupaiku lõuna suunas ja peale tungima Taga-India ürgrahvale, seega viies sinna hiinlasilt laenatud kultuuri.
Vanima ajajärgu kohta on rohkesti hiina müüte ja legende, mis hiljem on konfutsianistlikus vaimus ümber töötanud. Maailma valitsesid kümne perioodi kestel legendaarsed koletised ja draakonid. Mõned legendid, mis käsitlevad Hiina kõige vanemat ajalugu, pakuvad huvi ka meile, niivõrd kui nad peegeldavad teataval määral tegelikkust. Nii näiteks olevat esimesel perioodil loodud kalender, inimesed olevat muutunud paikseks ja tutvunud esmakordselt tulega. Seitsmendal perioodil õppisid inimesed ehitama onne ega elanud enam koopais ega puu otsas. Kaheksandal perioodil hakati kasutama rõivad, määrati kindlaks raskus- ja pikkusmõõdud ja leiutati sõlmkiri. Seega käsitlevad legendid mõndagi, mis hiina kultuur lõi paljude sajandite kestel paljude põlvkondade vaevaga, nimetatud kümne legendaarse ajajärgu keisri leiutiste ja uuendustena. Huvitavad on legendid ühest üheksanda perioodi keisrist Fu-xi`st, kes olevat jaganud rahva sajaks perekonnaks, korraldades seejuures abielusuhted ja lubades abielluda ainult isikutel, kes kuulusid eri perekondadesse. Selles legendis võib kergesti ära tunda sugukondlikku organisatsiooni, milles suguharu oli endogaamne ja sugukond eksogaamne. Sama keiser olevat ka hoolt kandnud karjakasvatuse eest. Ta olevat õpetanud, kuidas kohelda kuut kodulooma (hobust, härga, siga, lammast, koera ja kana). Üks järgmistest keisritest (Shen Nong /Šen-nung) olevat õpetanud inimestele, kuidas kasvatada riisi, hirssi, herneid ja kanepit, kuidas valmistada veini, ja olevat pannud aluse ka meditsiinile (temale omistatakse kolmsada kuuskümmend retsepti, mis pidid ravima nelisada haigust). Hiinlaste muinasjuttudest on raske välja koorida tõde (nagu üldse muinasjuttudest, rahvaluulest, folkloorist). Aga ka neist juttudest on näha, et juba siis on olnud vihaseid võitlusi põhja- ja lõunasuguharude vahel, kus tihti viimased on jäänud võitjaiks.
Need legendid kajastavad sugukondlikku korda. Sel ajal hulk perekondi ühines kogukonnaks ja säärane kogukond kujunes endast suletud ning sõltumatut majanduslikku üksust, kes elas oma iseseisvat elu ja kelle huvid riivasid äärmiselt vähe teisi naaberkogukondi. Nagu jutustab hilisem traditsioon, moodustasid kuus perekonda ühise esivanemaga rühma, viis rühma aga omakorda ühe jao ja neli jagu kogukonna, mille peaks oli juht.
Üks kümnenda legendaarse perioodi keiser, “Kollane keiser” Huangdi, olevat loonud üksikasjaliselt väljatöötatud maakasutamissüsteemi. Ühe järgmise keisri, Yui/Jüi`le, Shuni ministrile omistatakse suur töö veeuputuste likvideerimise alal ja põhjapanevad sammud niisutussüsteemi rajamiseks. Need muinaslood jutustavad hirmsaist uputusist, millega on seotud kangelase Yui (u.2140-2095), Hiina Noa või õigemini Heraklese, nimi. Jui ajanud ülevoolava vee jälle tagasi jõgedesse, kaevanud kanaleid, ehitanud kaitsetamme, võitnud vetelt suure lagendiku, seda põldudena jagades. Kuid vaevalt etendas põllundus, pealegi veel irrigatsiooniline põllundus, juba sel ajal nii suurt osa. Yui on Xia dünastia rajaja, kuid tema nime ümber põimitud muinaslood tõestavad, et ammu enne teda on Hiina riigile alused pandud.
Nendes alles hilisemal ajal tekkinud legendides avaldub kindel tendents tuletada paljusid ühiskondlikke ja agraarreforme vanimatest aegadest, näidata, et nad on põlise, juba legendaarsete keisrite poolt loodud korra elemendid. Samal ajal aga jutustavad legendid Huangdi´st, et ta oli Karu riigi kuningas, et ta “ei elanud kunagi ühes paigas, vaid liikus kord sinna, kord tänna, sest tal ei olnud alatist eluaset”. Sellest nähtub, et legendides on veel säilinud mälestusi hiina suguharude rändlevast eluviisist ja totemismi jälgi. Selles legendis on ilmselt säilinud kajastusi kunagi tootemina karu austanud suguharu juhtidest. Mõningaid selle ajajärgu keisreid peeti paljude kasulikkude reformide ja korralduste teostajaiks. Huangdi, Yao, Shuni (Šun´i) ja Yui nimed jäid püsima legendides, nende valitsemisaega peeti “kuldajastuks” ja neid endid austati kui vooruse eeskujusid. Selle ajajärgu viimaseks keisriks ja Xia dünastia rajajaks peeti Yui´d. Kuid paljude õpetlaste arvates kuulub ka Xia dünastia (17 keisrit)seni legendaarsete hulka, sest arheoloogid ei ole veel leidnud kirjalikke tõendeid selle kohta (et oli kõige enne olnud Xia dünastia).
Shang-Yin. Mõnevõrra parem on olukord Hiina ajaloo järgmise perioodiga, Yini ehk Shangi dünastia ajajärguga, sest esimene dünastia, keda me kindlalt teame, oli Shangi dünastia. Juba eelmise sajandi esimesel poolel (peamiselt 1921st kuni1937-ni ) Henani provintsist avastatud arheoloogilised mälestusmärgid valgustavad seda ajajärku ja me võime saada sellest mõnesuguse pildi. Shang-Yini dünastia hõlmab ajajärku XVI kuni XI sajandini. Esimesele keisrile Chen Tangile (Čeng-Tang) järgnevad 27 sama suguharu valitsejat. Hiina kroonikud ülistavad Chen-Tangi kui tublit valitsejat ja suurt võitjat, kes “hävitas vaenlaste vägesid nagu leekiv tuli”. Shangi aegadest on säilinud palju esemeid ja nende seas kirjutisi pronksnõudel ning ennustusluudel. Riigid võitlesid omavahel maa pärast, kuni Shangi kuningad saavutasid võimu Põhja-Hiinas ja rajasid suured linnad. Yini suguharu elas Huanghe mõlemal kaldal asetseval territooriumil, seal, kus see jõgi jõuab tasandikule. Siit levis ta ida suunas, võib olla mererannikuni.. See territoorium jagunes üksikuteks eraldatud piirkondadeks, mis vaheldusid rajoonidega, kus elasid teised suguharud, kes olid vaenujalal Yini suguharuga. Need piirkonnad jagunesid omakorda vähemateks valdusteks, mis olid üksteisest enam või vähem sõltumatud. Need väikevaldused, mis moodustasid Yini koondise, arvatavasti olid tegelikult peaaegu iseseisvad. Üheks peamiseks põhjuseks, mis sundis neid liituma, oli paratamatu vajadus organiseerida ühist kaitset vaenuliste suguharude vastu. Nende valdkondade valitsejad kandsid mitmesuguseid tiitleid (v a n g, b o, h o u, n a n g, t s e, k u n g,), mis on seoses sugukondliku korraga. Me näeme, et sel ajal on veel säilinud matriarhaadi jälgi. Nii, näiteks v a n g, s.t. ainus+suur, sugukonnapealik, andis võimu edasi mitte isalt pojale, vaid vanemalt vennalt nooremale. Bo – vanasti – “onu”, hiljem – vangi väepealik, piirkonna/piiriala valitseja. Hou - alguses – “vibur”, Shang-Yini ajal - hõimu väepealik. Tse – “poeg” (vangi poeg).Klassiühiskonna kujunemise aeg oli pikk, selle alguse paigutatakse müütiline Xia dünastia ja keisrid Fo xi ja Huangdi. Arheoloogilised leiud ja kirjamälestised tõendavad, et klassiühiskond kindlustus u. XIV.s., Shang-Yini pronksikultuuri ajal (16-11 ss.). Shang-Yini riigi eesotsas oli kuningas (wang), talle kuulus kogu maa. Struve kirjutab, et sel ajajärgul me ei saa veel kõnelda riigist, sest ei ole märgata eristumist klassidesse. <Ei tea, kas saab rääkida klassidest, aga riigist – saab küll!> Samuti ei saa me rääkida sel ajal veel orjusest; tavaks oli, et sõjavangid lihtsalt hävitati. Ainult teatav osa nendest tehti orjadeks. Ühiskonnas etendas peaosa sugukondlik ülikkond, kuid rahvas ei olnud poliitilisest elust siiski veel kõrvaldatud, sest ta võttis osa “suurte ja väikeste” nõukogust. Seega on meil siin tegemist laguneva sugukondliku korraga, milles suuremal või vähemal määral tekib juba orjus. V a n g oli suguharus niihästi ilmaliku kui ka vaimse elu juhtija; tema tõi ohvreid ja temale allus kogu administratsioon. Kuid ta võimu piiras “suurte ja väikeste” nõukogu, juhul aga, kui keisri ja nõukogu vahel tekkisid lahkhelid, siis, nagu näitab muistne pealiskiri, otsiti abi ennustamisest. Nähtavasti erines keisri võim vähe Homerose-aegse kreeka basileuse omast. Me võiksime tema võimu määrata täpsemalt kui suure suguharude koondise juhi võimu. Seega võime teda nimetada “keisriks”, nagu seda teeb hiina traditsioon, ainult tingimisi. Shang-Yini pealinn muutus pidevalt, nii et lõpuks ulatus nende arv kuueni. Üks neist kandis nime Zhengzhou. Selle müüride vahel paiknesid palee- ja kultusehooned. Linnamüür oli ehitatud savitellistes ning oli 7 km pikk ja 9 meetrit kõrge. Väljapoole jäid elamu- ja töörajoonid, kus paiknesid luu-, pottsepa- ja pronksitöökojad.
Millega tegeles Shang-Yini elanikud? Nende maa oli mägede, kõrbete ja meredega piiratud ja seetõttu puudus side ülejäänud maailmaga. Neil kujunes oma elurütm ja nad nimetasid oma maad Keskseks kuningriigiks (Čžun go), kuna nende arvates asus see maailma keskpunktis. ÜLDINE AJALUGU. Asudes kaugel teistest kultuurimaist, surutud oma loomulikesse piiresse ookeani, Tiibeti kõrgmaa ja Gobi kõrve vahele, nagu mõnda kindlusse, võttes enda alla territooriumi alad, mille loodusvarad võimaldavad sõltumatut elamist teiste maade varadest, on Hiina nagu loodud omapärase kultuuri arendamiseks. Sarnane on ta olnud ajaloo algaastail ja samasuguseks oli ta jäänud eelmise sajandi alguseni. Shang-Yini talupojad harisid maad puust ja kivist tööriistadega, kasvatasid vilja kõigil, ja käsitöölised valmistasid pronksist, siidist, nefriidist, savist ja teistest materjalidest tööriistu, relvi, rõivad, ehteid ja majapidamisriistu. Talupojad kasvatasid riisi ja hirssi, koduloomadest koeri ja sigu. Kodusea luid on leitud juba Põhja-Hiina neoliitilistest asulatest. See näitab, et tolle aja majanduses pidi karjakasvatus etendama väljapaistvat osa. Et ka Yini ajajärgul kuulus karjakasvatusele domineeriv koht, seda kinnitavad Honani provintsist leitud luud, mille hulgas on rohkesti ka lehmade ja oinaste sarvi. On teada, et on esinenud suurel hulgal loomade ohverdamist. Vang ise valis härgi, kes olid määratud esivanematele ohverdamiseks. Kuninglik pere elas müüridega kaitstud lossis koos nõunike ja ennustajatega. Kui kuningas suri, maeti ta maa-alustesse hauakambritesse, ohverdati teenreid ja loomi temaga koos taevaminemiseks. Sõdurid, vangid ja talupojad ehitasid müüri, et takistada vallutajaid põhjast, ja Siiditeed mööda tulid Hiinasse kaupmehed läänest U. 1500. a. eKr Hiinas kasutatakse kirja (esimesed kirjutised – XIV s.). Hiina kiri on arvatavasti III a-tuhandest pärinevast piltkirjast arenenud silbiline hieroglüüfkiri. Rohkem kui 60 000 hieroglüüfist. (Läänemets, M. Hieroglüüfika lühikursus. I-V. – Sõnumitooja. Nr.1-10, 1989. Sem.rmtkg.: Ki.S. II-4518. Watts, A. Hiina kirjakeel. I-II. Ibid, Nr.19-22)
Ka jahipidamine oli rahvale toidu hankimisel suureks toeks. Muistse Hiina territooriumil oli külluses metsloomi ja metslinde. Pealiskirjad jutustavad jahist tiigritele, hirvedele, hobustele, sokkudele ja metssigadele. Karjakasvatuse kõrval areneb ka põlluharimine, mis Huanghe oru viljakate põldude tingimusis muutub pikkamööda üha tähtsamaks.
Huanghe alamjooksu vesikonda, mis oli põlluharimiseks eriti soodus, ründasid juba ammusest ajast väga sageli vaenulikud suguharud. Pealkirjad jutustavad meile mõnevõrra sellest, et ka Yini suguharu sõdurid teostasid omalt poolt sõjaretki mägismaadel elunevate rändsuguharude vastu. Yini suguharu seisukohalt olid need barbarite suguharud. Nende mõned suguharunimetused kannavad totemismi jälgi. Sõjaretked olid oma iseloomult röövkäigud. Alatist armeed veel ei tuntud, sõjavägi värvati vajadust mööda ja lasti pärast sõjaretke koju. Sõjaväe organisatsioonist teame me väga vähe, kuid jalaväe kõrval, mis oli relvastatud mõõkade, vibude, kirveste ja kilpidega, olid olemas ka sõjavankrimehed. Kõige kardetavamaks vaenlaseks oli Hsun-nu [sünnu] rahvas (arvatavasti pärastised hunnid). Shangide dünastia peab hiljem vihaseid võitlusi barbaritega, kes sunnivad keisrit vahetama residentsi ja hädaohtlikust Shangist üle viima riigi keskkoha Yini (Jenši) – Henani.
Yini suguharu naabrusesse, Huanghe lisajõe Weihe orgu hakkas II aasta keskel asunduma Zhou suguharu. “Laulude raamatusse” (“Shi-jing`i”) kogutud laulud jutustavad legendaarsest Hou-tse`st (Vürst hirsiterast), kes viis Zhou suguharu läänepoolseist mägedest Wei jõe orgu. See oli peamiselt karjakasvatusega tegelev rändsuguharu. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid ja sigu. Erilise tähtsuse omandas siin hobusekasvatus. See asjaolu, et zhoulastel oli hobuse jaoks kakskümmend kaks erinevat nimetust, räägib selgesti, missugust tähtsat osa etendas nende juures hobusekasvatus. <Sapir-Whorfi hüpotees! Tegelikult, vastupidi. Meil on: hobune = loshadj, ratsu = konj, täkk=zherebec, ruun=merin – ja kõik...> Karjakasvatuse kõrval säilitas oma tähtsuse ka küttimine. Põlluharimine oli juhuslikku laadi. Siirdudes kohalt kohale, puhastasid zhoulased külviks maapinna põõsapadrikust, kui aga saak oli korjatud, liikusid uutele kohtadele. Suguharupeaks oli “kung”. Tema juures oli sugukonna ülikkonna esindajatest koosnev vanematenõukogu. Ülikkond hakkab kogukonnas esile kerkima. Asudes elama Wei orgu, sattus Zhou suguharu looduslikesse tingimustesse, mis soodustasid zhoulaste püsivat paikseksmuutumist. Peale steppide ja metsade oli siin häid põlde maaharimiseks, jõgedes külluses kalu ja mägedes metalli. Põlluharimine hakkab zhoulaste majapidamises pikkamööda vallutama esikohta. Juhti (kungi) peeti suguharu majanduse, ms. ka põlluharimise juhtijaks. Ühes “Shijingi” laulus jutustatakse Houtsest: “Ta jagas rahvale imetoredat teri ... ja rahvas hakkas neid hulganisti külvama”. Juht võttis osa lõikuspüha pidulikust talitusest ja näiteks “Bambusannaalid” jutustavad, et “kuningas maitses suve neljandal kuul esimesena nisu (esimesi viljapäid)”. Zhou suguharu liikus mööda Weihet pikkamööda ida poole ja hõivas põlluharimiseks soodsad maad. Zhou keskuseks saab Hao linn (praegu Siang). XIII sajandil hakkab Zhou tungima Yini valduste piiridesse. Et kaitsta oma piire vaenuliste barbarlike suguharude vastu, pöördus Yini vang sageli Zhou kungi poole, kes sõdis nomaadide vastu ja sai selle eest Yini keisrilt autasu (Yini vang andis Zhou valitsejale tiitli “si bo” – Lääne valitseja. Esimeseks si boks sai Tse Li, kelle naine oli Yinist. Tema oli tapetud. Tema poeg Chang oli anti-Yini hõimude koalitsiooni initsiaatoriks). “Bambusannalid” jutustavad, et Zhou kungile kingiti maid, kallist nefriiti ja orje. Zhou suguharu siirdumine paiksele põllumajandusele, mis võimaldas suuri rikkuse kuhjumisi, ja Yini vangilt saadavad kingid põhjustasid Zhou suguharus sugukondliku aristokraatia terava eraldumise rahvamassidest. Alatised sõjad nõrgestasid sel ajajärgul Yini riigi, sisevastuolud temas teravnesid. “Shijingi” legend jutustab: “Nimekad ja sugukonna eesotsas seisjad teostavad üks teise järel kuritarvitusi ega rakenda süüdlaste vastu kohaseid abinõusid. Vang püüab koguda üha suuremaid ja suuremaid varusid ja äratab sellega enda vastu viha”. Barbarite pealetungid jätkuvad. Algavad rahutused. Viimane Shangide dünastia keiser Šousin /Tšou-sini kurnab rahvast suure maksukoormaga, vasallid lähevad üle mässajate poole, keda juhatab Wu-Wang [u van] (so. sõjakas), Zhou hõimu juht või pealik. Kasutades Yini riigi nõrkust, organiseeris Wu Wang suure armee, läks üle Huanghe ja põrkas Mu-ö orus kokku Yini viimase keisri armeega. Nomaadide toetusel lööb Wu Wang (1027.a.eKr) Šousini sõjaväed puruks ja keiser tapab enda meeleheitel. Nagu jutustav legend, põgenes Tšusin oma pealinna, kus ta, sulgedes enda lossi “Hirvetorni”, põles ära koos oma aaretega. Niivisi XI.s. purustas Shang-Yini riigi Zhou hõim. Wu Wang jääb Zhou dünastia rajajaks, kelle valitsemisel riik uuesti õitseaja üle elab. Lääne-Zhou riik hõlmas suurema osa Põhja-Hiinat. Ida-Zhou riigi ajal (VIII.-III. ss.) keskvõim nõrgenes ja käis kohalike valitsejate võitlus. Eriti äge oli see V.-III.ss., maa oli siis tegelikult jagunenud 5-7 riigiks (Zhanguo ehk võitlevate riikide aeg).VI.-V.ss. võeti üldiselt kasutusele raud. Teiste andmete järgi, Hiinas kasutatakse tööriistade valmistamiseks esmakordselt rauda, ja rauaaja algus Hiinas – u.650 eKr. Hakkas kujunema maaeraomandus (vormistati IV.s. Quini riigis Shang Yangi reformidega). Tekkisid hiina traditsioonilise ideoloogia põhivoolud: konfutsionism (zhu-jia), taoism (dao-jia), legism (fa-jia), motism (mo-jia, Mo Di) ja “nominalism” (min-jia) + yin-yang-jia. Keisrid lasevad kaevada kanaleid, ehitavad tamme ja kuivatavad soid, et elanikkude juurekasvu tõsta. Harimiseks võetud maa jagatakse vana harjumuse järele väikesteks kvadraatideks, mis omakorda jaotati 9 ühesuuruseks osaks. 8 osa antakse põllumeestele, üheksas osa haritakse ühisel jõul ja on valitsejate omandus, kes seal kasvanud vilja kohe tarvitavad või hiigelmagasiaitades alal hoiavad ikalduse või uputuse puhuks. Valitsuse dekreetidega reguleeriti kalapüügi- ja jahiõigus ja ka ühise karjamaa tarvitamine. Areneb siidikasvatus. Maad katab teedevõrk, õitseb kaubandus. Suuremail teesõlmil korraldab valitsus järjekindlalt turgu, annab välja turukorra, kaubavahetuse ja teisi määrusi. Seatakse sisse üldine sõjaväekohustus meestele 16-65 a. vanuseni. Asutatakse koole ja ülikoole. (ENE Koole oli Hiinas juba II a.t. V.sajandist eKr mõjutas haridust Kong Fuzi õpetus. Koolis õpetati u.10 õppeaasta vältel hieroglüüfkirja, eetikat, muusikat, kalligraafiat ja filosoofiat.) U.112 eKr avatakse nn. Siiditee Hiina ja Kesk-Aasia vahel.U.105 Hiinas leiutakse paber.