ÜHEKSAS LOENG
Vana Riik. III-VI dünastiad (2800 – ~ 2250 / 2778 – 2263 / 2640 - 2155).
Stadnikov ise ei ole kindel, millal lõpeb Vana Riigi ajajärg ja algab Esimene vaheperiood: kas 2255. või 2263. Las olla lihtsalt 28. s. algusest – 23. s. keskpaigani.
Vana Riigi peamised vaaraod: Džoser (III dün., 28.s.), Snofru (III või IV, 28.), Hufu/Cheops (IV, 27), Hafra/Chefren (IV, 26), Sahura (V, 25), Teti, Pepi/Piopi I, Pepi II (VI, 25-23).
Kui tahate võrrelda mitut (vähemalt kahte) Vana Riigi kronoloogiat, siis võtke E.Hornungi kronoloogia ja, näiteks, E.Bikermani kronoloogia: (mõlemad olid publitseeritud 20-30 aastat tagasi). Bikermani kronoloogia järgi valitsesid Vana Riigi kolmanda-kuuenda ajajärgu vaaraod aastatel 2778 - 2263 (Hornungi järgi: 2640 - 2155). Kokku 515/485 aa.
III dünastia: 2778-2723 (Hornungi järgi: 2640-2575), 55/65 aa. – Džoser, Hu (Hunn).
IV dünastia: 2723-2563 (Hornungi järgi: 2575-2465), 160/110 aa. – Snofru, Hufu (Cheops), Dzhedefra, Hafra (Chefren), Menkaura (Mükerinos), Šepseskaf. 6 vaaraod.
V dünastia: 2563-2423 (Hornungi järgi: 2465-2325), 140/140 aa.! – Userkaf, Sahura, Neferirkara, Niuserra, Menkauhor, Dzhedkara Isesi, Unas. Kokku – 8 vaaraod.
VI dünastia: 2423-2263 (Hornungi järgi: 2325-2155), 160/170 aa. – Teti, Pepi I, Merenra, Pepi II (Horn. on veel Userkara, Merenra II ja Nitokris, kokku 7 vaaraod).
Püramiidid. Vana Riik oli püramiidide ajastu. Kolmanda dünastia esimene vaarao (tegelikult on egiptuse keeles vaarao – “insibja” (see tähendab ~ Egiptuse mõlema osade valitseja) Dzhoser võis ette võtta kolossaalse töö oma isiku jäädvustamiseks. Tema arhitekt ja lähim abiline kõigis asjus on Imhotep (hiljem – ravimiskunsti jumal ja Ptahi poeg), tema čati ja ülempreester. Imhotep kavatses luua kuningale grandioosse hauamonumendi. Nagu vaarao seisab määratult kõrgemal kõigist lihtsurelikest ja tähtsate suguvõsade liikmeist, nii peab ka kuninga mausoleum kerkima kõrgelt üle nende haudade. Tohutu suurtest kivirahnudest ehitati esimene püramiid, mis oma vormilt ei olnud päris korrapärane ja on tuntud astmikpüramiidi nimetuse all (Sakkaras, Memfise lähedal, lõuna poole). Sellest ajast peale ehitasid kõik Vana riigi vaaraod endile püramiide, milledest IV dünastia vaaraode Hufu/Cheopsi ja Hafra/Chefreni püramiidid on kõige grandioossemad. Snofru oli esimene vaarao, kes III dünastia lõpul (või IV dünastia alul) tahtis endale rajada tõelise püramiidi. Kui esimesed püramiidid ehitati astmelistena, siis hiljem ehitati püramiidid siledaks lihvitud kaldkülgedega. Varased püramiidid ehitati rohmakalt tahutud ning horisontaalselt asetatud kiviplokkidest, mida hoidis koos peaasjalikult nendi endi raskus, kuid mille vahele pandi ka mörti . Hiljem valmistati ehitise seesmine osa segust, mis koosnes põhiliselt kividest, savist ning savitellistest. Pealt kaeti see lihvitud ja omavahel sobitatud kividega. Kiviraidurid lõikasid kivist blokke ja ülevaatajad tõid kohale tuhandeid töölisi. Käsitöölised töötlesid pehmemaid kive pronksist ja vasest peitlitega. Nad purustasid raskemaid kivirahne doleriidist haamritega ja silusid pinna siledaks kvartsliivaga. Giza suured püramiidid olid algselt kaetud säravvalge lubjakiviga ja võibolla isegi kullaga. Surnukambrid loodi samasuguse hoolega. Tavaliselt asusid need maapinnast madalamal ning neisse pääses püramiidi põhjakülge avaneva käigu kaudu. Enamasti tõkestas sissepääsu üks või mitu kivimürakat, kuid mõnikord suleti käik kiviuksega, mis kinnitus pöördteljele, et preestrid saaksid soovi korral siseneda. Püramiidi sisemuses oli algselt püstkäik, kus asus haud, hilisemais püramiidides viib hauakambrini põiktunnel. Tuntuimad on astmikpüramiid Sakkara lähedal, nn. murdpüramiid Dahšuris (natukene lõuna pool) – see on esimene pärispüramiid, Snofru teine püramiid) ning nn. Suured püramiidid: Cheopsi, Chefreni ja Mykerinose püramiidid Gizas (Sakkarast põhja poole).
Gizas asub suur sfinks (vaarao Chefreni sfinks), mis on välja rajatud kaljust. Tal on inimese pea, mõistuse sümbol, ja lõvi keha, jõu sümbol. Koos tähistavad need kuninglikku võimu. Sfinks kehastab valitsejat või päikesejumalat. (On säilinud ka nais-sfinkside ja jäärsfinkside kujutisi. Egiptusest jõudis sfinks Lähis-Ida kaudu Kreekasse). Cheopsi püramiidi kõrgus oli algul 146,6 m ja aluse pikkus 233 m, ta koosneb ligi 2,5 miljonist lubjakiviplokist; nüüdseks on selle tipp ja lubjakiviümbris hävinud. Püramiidi idaidaküljele ehitati lahkunud valitsejale pühendatud tempel, kuhu tema hingele kindla korra järgi ohvriande toodi. Kui ta pärast surma jumaluseks kuulutati, asetati tema kuju spetsiaalselt selle jaoks ettenähtud ruumi. Mõne püramiidi juurde kuulusid nii hauatempel kui ka müüriga äärestatud kaldtee. Püramiidide lähedal on leitud maetud laevu. Nagu te juba teate, laevaga pidi surnu sõitma hauatagusesse maailma või saatma päikesejumalat tema teekonnal. Kuskil 50 aastat tagasi leidsid egiptuse arheoloogid puust jõepaadi, mis oli maetud süvendisse Cheopsi püramiidi lähedusse. Paat oli osadeks võetud, et see paremini ära mahuks. Märgid näitavad, et see on sõitnud vees mõnda aega. See kandis arvatavasti Cheopsi surnukeha mööda Niilust viimsesse puhkepaika. Püramiide ehitati umbes tuhat aastat: kolmandast kuni kaheteiskümnenda dünastiani (28-18 ss.), st. et mitte ainult Vana Riigi ajajärgul, vaid ka Esimese vaheaja perioodil ning Keskmise Riigi ajal. Püramiide on kirjeldanud antiigiajas muu seas Herodotos (5.s.).
Antiikmaailm arvas püramiide inimkäte poolt loodud seitsme maailmaime hulka. Väljend “maailmaime” ei ole päris korrektne; see tuleneb kreekakeelse algkuju hepta theamata tes oikumenes (‘asutatud maailma seitse huviväärsust’) ladinakeelest tõlkest septem miracula mundi. Vanima teada loendi järgi (2.s. eKr.) kuuluvad seitsme maailmaime hulka:
1)Babüloni müürid, ehitatud Babüloonia kuninga Nebukadnetsar II (7-6 ss.) poolt;
2) Semiramise rippuvad aiad Babülonis (põhjendamatult Semiramisele omistatud: Semiramis või Šammuramat – Assüüria kuninganna, kuninga Šamšiadad V Babüloonia pärit naine, valitses 9.s. Tegelikult on rippaiad pärit alles Nebukadnetsar II valitsemisajast 7.-6.s. Tema naise nimi oli Amitis, Meedia kuninga (Küaksares/Küaxares) tütar. Nagu jutustas legend, tundis see naine Babüloonia tasandikul igatsust oma kodumaa mägede järele, ja seepärast lõi Nebukadnetsar II oma lossis “rippuvad aiad” – pargi, mis rajanes terrassile, mille aluseks olid lossi aitade võlvid);
3)Artemise tempel Efesoses;
4)Pheidiase loodud kullast ja elevandiluust Zeusi kuju Olümpias;
5)Halikarnassose mausoleum Kaarias (Väike Aasia edelas);
6)Rhodose koloss (Heliose kuju);
7)Farose saare tuletorn Aleksandrias.
Hiljem asendati osa neist teistega, mille hulka kuulusid Sarvede altar (Deelosel), Kyrose palee, Egiptuse Teeba, sealsed Memnoni kolossid (Memnon – kreeka mütoloogias Eose ja Etioopia kuninga Tithonose poeg, ta võttis osa Trooja sõjast ja langes võitluses Achilleuse vastu. Kaht Egiptuses Teebas asuvat liivakiviskulptuuri, mis kujutavad istuvat vaaraod Amenhotep III-t (14.s.), nimetati antiikajal Memnoni kolossideks. Üks neist oli maavärina tagajärjel purunenud ning helises päikesetõusu ajal. Arvati, et Memnon tervitab nõnda oma ema, koidujumalannat), Zeusi tempel (Kyzikoses, Väike Aasia loode osas), Pharose saare tuletorn, Asklepiose kuju Epidauroses (Peloponnesoses) ja Pheidiase loodud Athena Parthenos (Ateena Akropoli). Ning muidugi Paabeli torn! Torni hakati ehitama II aastatuhandel, aga lõpliku kuju sai see Nebukadnetsar II valitsemisajal, 6.s.
Seitsme maailmaimede paradigmadest kõige levinum on järgmine:
1)Püramiidid,
2) Semiramise rippaiad;
3)Artemise tempel (6. s.);
4) Zeusi kuju (5.s.);
5)Halikarnassose mausoleum (4.s.);
6)Rhodose koloss (3.s.);
7)Farose tuletorn (3.s.).
Püramiidid on vanim maailmaime, nagu te näete, ja seisavad esimesel kohal. Selline tähelepanu püramiidide vastu oli täiesti õigustatud, sest kõigist neist “seitsmest imest” on ainuüksi püramiidid jäänud püsima meie päevini. Kuni tänapäevani võivad mööda Niilust sõitvad reisijad lõuna pool Kairot näha kaugel läänes kõrve piiril noid kõrgele kerkivaid kolosse, mis meenutavad pigemini looduse loomingut kui inimese kätetööd.
Enam kui sada aastat tegelevad kogu maailma teadlased ainsa veel säilinud maailmaime fenomeniga – püramiididega. Sest alates esimestest täpsetest mõõtmistest ja uuringutest 19.sajandi lõpul ei usu enam ainuski ekspert, et need omalaadsed monumentaalehitised oleksid püstitatud juhuslikult sellele kohale ja juhuslikult sellisel arhitektuurilisel kujul. Näiteks arvavad teadlased, et kolme Suure püramiidi (Cheopsi, Chefreni ja Mykerinose püramiidid Giza lähedal) paigutus Maal vastab täielikult Orioni vööle taevalaotuses. Ehitised asuvad ühes reas ja väikseim on pisut kaugemal vasakul, täpselt nii, nagu on paigutatud kolm tähte tähtkujus. Nagu juba öeldud, Snofru oli esimene vaarao, kes tahtis endale rajada mitte astmelise, vaid tõelise püramiidi. Kuid Medumi lähedal (Sakkarast ja Dahšurist lõuna poole) alanud ehitus ei jõudnud lõpule, sest Snofru viis oma residentsi põhja poole. Sakkarast põhja pool, Dahšuris, laskis ta püstitada teise püramiidi. Üheksakümne seitsme meetri kõrguse, murrukohaga kantidel. Snofru järeltulijad, IV dünastia vaarao Cheops ehitas endale püramiidi Giza lähedale, Džedefra/Dadefra/Dedfre (valitses Cheopsi ja Chefreni vahel) – Abu Roashi (Gizast põhja poole), ent Chefren ja Mykerinos – taas Giza lähedale. V. dünastia ajal kerkisid Sahura ja tema järeltulijad püramiidid Abusiris (Medumi lõuna poolel), VI. dünastia ajal aga Sakkara lähedale. Praegu on kogu Egiptuses kuuskümmend üheksa suuremat püramiidi.
Tuntud egüptoloog Richard Lepsius (1810-1884) oli seisukohal, et vaaraod panid kohe oma valitsusaja alguses oma hauaehitisele nurgakivi, suurendades seda seejärel pidevalt, otsekui aastaringe puul. See teooria on aga vajanud unustusse nagu mõned teisedki. Püramiidid on ehitised, mille lõplik tulemus oli täpselt välja arvestatud juba nurgakivi panekuks. See, et enamiku püramiidide ehitusplaanid aja jooksul muutusid, ei tähenda siin midagi. Erilisi mõistatusi pakub meile Cheopsi püramiid, mille konstruktsiooni muudeti tema kahekümneaastase ehitusaja jooksul kolmel korral. Täpselt säilitati vaid selle geograafiline suunitlus. Kui Egiptuse valitsus laskis 1925.aastal Cheopsi püramiidi suunitluse esmakordselt moodsate instrumentidega määrata, hämmastas tulemus eriteadlasi sedavõrd, et kõiki mõõtmisi korrati veel mitu korda. Ruudukujulise ehitise külje suurim kõrvalekalle oli vaid üks kaheteistkümnendik kraadist ning seda püramiidi põhjast läände kulgeval püramiidi idaküljel: see kõikus 5 kuni 30 ühikuni nullkraadist loetuna. Seejuures oli egiptlastele kompass väidetavalt tundmata. Tänaseni ei suuda ükski inimene seletada, kuidas oli võimalik 1 300 000 kuni kuusteist tonni kaaluvat graniitplokki nii täpselt üksteise kõrvale ja peale paigutada, et kahesaja kolmekümne meetrise põhjaserva ulatuses ei ületa viga murdosa millimeetrist ning kivipaneelid püramiidi välisküljel on nii tihedad, et nende ühenduskohtadest ei mahu juuksekarvgi läbi. Optilisi põhjendusi selleks pole, sest isegi sentimeetrine kõrvalekalle pole nii võimsa püramiidi puhul märgatav.
Kõikide mõõtmiste aluseks on egiptuse küünar, mis koosneb seitsmest käelaiusest (üks käelaius on neli sõrme). Üks sõrm vastab mõõdule 1,9 sentimeetrit, üks käelaius 7,5 sentimeetrile, üks küünar 52,5 sentimeetrile. Mõõdeti küünarpuudega, millest mõningad on meieni säilinud, ja mõõduköitega. Mõlemad mõõduvahendid on meile mõistatus, sest sadade küünarpuude järjestikku asetamine annab märgatava vea. Samuti mõõtmine pikkade mõõduköite abil, sest needki alluvad temperatuuri- ja õhuniiskuse muutustele, seega on venivad mõisted. Kuidas siis suutsid vanad egiptlased selliste ebatäiuslike abivahenditega sooritada sedavõrd täpseid mõõtmisi? Meieni on jõudnud aga see, kuidas nad püramiidiehitusel sellise müütilise nurgatäpsuse saavutasid. Londonis Briti Muuseumis säilitatav Rhindi papüürus annab mõõtmisnäiteid, millest nähtub, et trigonomeetrilised funktsioonid olid tundud juba kaks tuhat aastat enne Kristust. Papüürus sisaldab mitmesuguste püramiidide arvutusülesandeid, millest võime järeldada, et nurgamõõtmine oli tundmata veel vähemalt Kolmanda riigini (s.o. Uue Riigini). Püramiidi nõlva kaldenurka ei toodud mitte kraadides, vaid sentimeetrites, kusjuures anti ülemise kivi nihe alumise suhtes. Püramiidi nurk 5 ¼ käelaiust tähendab niisiis, et teine kivirida pidi esimese suhtes olema 5 ¼ käelaiuses nihkes, s.o. 39,3 sentimeetrit tagapool. Mõõtetäpsuse huvides kasutasid egiptlased murde nagu ¼, 1/5 , 1/25. Kui vaatleme püramiidide arvutusi, mida meile vahendab Rhindi papüürus, torkab silma et nii püramiidi kõrgus kui alus on antud täisarvulistena, nõlva kaldenurk aga osaliselt üsna keerulistes murdarvudes. Pole kahtlust, et egiptuse püramiidid – välja arvatud kõige esimesed ehitised – pole kaugeltki juhuslikud vormid, vaid geomeetrilised kujundid, mille rajamine arvutati täpselt välja. Kuidas aga jõuti just püramiidi vormini? Egiptuse iluideaalile ei vasta püramiidi vorm kindlasti mitte. Vaatlejale on alati nähtavad üks või kaks pinda, mis lisaks mõjuvad veel perspektiivi tõttu eksitavalt. Ka materjali kokkuhoiust ei saa sellise massiivse ehitise puhul juttugi olla. Jäävad veel vaid kaks teooriat, miks need ehitised on rajatud püramiidivormis. Tegemist on kas sümboolse arhitektuuriga või siis puht funktsionalistliku arhitektuuriga. On mõistetav, kui vaaraode püramiidides nähakse sümboolseid taevatreppe (nagu seletavad populaarsed raamatud, uskumise järgi pidi vaarao astuma mööda tohutut treppi päikeseni, seepärast – astmikpüramiidid; hiljem ehitati püramiidid siledaks lihvitud kaldkülgedega, nii et vaarao sai neid mööda taevani tõusta, - kuidas? skateboardiga?), kuid selline seletus oleks liiga lihtne. Eelkõige osutuksid siis arvukad uurimistulemused puhtale juhuslikkusele tuginevaks. Ning see on ometi liialt ebatõenäoline.
Ainult linnulennult on võimalik näha egiptuse püramiidide kõiki tahke. Seega näib, et nende hauamälestiste ehitusel on mänginud oma osa Päike, valgus, kiired või kosmilised jõud. Selle, et Päike on seotud püramiididega, tõestas inglise teadlane dr. Brown Landone, kes tegeles püramiidide arhitektuuriga kakskümmend kaks aastat: Cheopsi püramiidi alusserva pikkus on 365,24 küünart ning täpselt sama palju päevi on meie päikeseaastas! Kas see on juhuslik kokkusattumine? Teie teate, et iga vaarao oli päikesejumal Ra poja inkarnatsioon. Niisis kuulusid usk ja Päike (või vaarao ja Päike) vanade egiptlaste puhul tihedalt kokku. Kui vaadelda astronoomia algaastaid, siis näeme, et Päike ja Kuu olid oma vahelduva rütmi ja nähtava mõjuga Maal toimuvale need taevakehad, mis viisid inimese esialgu astroloogilistele mõtetele. Kui Päike hommikuti lillede õiekarikad avas ning Kuu need karikad õhtuti taas sulges, oletati selle taga jumalikku võimu, mis võis samamoodi määrata ka inimese töid ja toiminguid. Päike ja Kuu olid esimesed taevakehad, mis vanadele egiptlastele mingit süsteemi tähendasid. Öise taeva vaatlemisel lisandus neile veel viis tähte, mis liikusid nagu Päike ja Kuu ning muutsid oma heledust ja värvi. Need olid Saturn, Marss, Merkuur, Veenus ja Jupiter. Seitse tähte olid seega esimesed jumalad (Ra, Thot, ? ? ?, Horos, ?). Selge, et püramiidi ehitusel olid astronoomilised pidepunktid mänginud üpris olulist osa. Kas saab see olla juhus, et teatud kindlad tähed paistsid kindlatel aegadel piki allapoole suunduvat kaldkäiku kuningakambrisse? Üks püramiidideuurija on arvamusel, et püramiidikäigud on rajatud Siiriuse vaatlemiseks (jumal Seth). Selle teadlase väitel oli pika ja pimeda käigu lõpust võimalik vaadelda Siiriust koguni päise päeva ajal. Cheopsi püramiidi päikese- ja varju-uuringud näitavad, et esimese poolaasta jooksul asub püramiidi põhjapoolne kolmnurk täielikult varjus. Teisel poolaastal, kui päike tõuseb kirdest ja loojub loodesse, paistab see siiski ka põhjaküljele. Eriti huvitav on aga seejuures selgesti eristatav üleminekuaeg, mil see püramiidi külg asub pooleldi päikese käes ja pooleldi varjus. See fenomen kordub kaks korda aastas ja nimelt 14 päeva enne kevadist ning 14 päeva pärast sügisest pööripäeva. Antiikajal, kui püramiidi ümbritses veel läikima poleeritud kattekiht, torkas see silma palju selgemini kui tänapäeval.
Vana Riigi välispoliitika.
Vana Egiptus pretendeeris valitsevale positsioonile teda ümbritsevas maailmas. Ja tõepoolest saavutas Egiptus tol ajal suure võimsuse, mille poolest ta eraldus “viletsate”, nagu räägitakse raidkirjas, asiaatide, neegrite ja liibüalaste barbarlikest suguharudest, kes Egiptust ümbritsesid, suutes talle pakkuda ainult tööjõudu ja kariloomi. Naaberbarbareid võis Egiptuse kuningas tabada isegi “kaigast tõstmata”, “ilma vibu pingutamata surmata neid nooltega”. See on, muidugi hüperbooliseeritud info, aga mitte eriti. Nagu ma jutustasin esimesel loengul, Egiptuses olid olemas majanduse arendamiseks vajalikud toorained; puudus ainult metall, mida leidus Egiptuse naaberaladel: Nuubias ja Araabia kõrbes (Punase mere lähedal) – kulda, Siinai poolsaarel – vaske jne. Neis piirkonnis elunesid alles barbaarsusstaadiumis olevad suguharud. Nad ei saanud olla Egiptusele võrdväärseks vastaseks. Seepärast ei olnud kulla hankimiseks Nuubiast või vase hankimiseks Siinai poolsaarelt vaja mingisugust organiseeritud kaubandust ja kaubaagente, kes oleksid vedanud Egiptuse teravilja Siinai poolsaarele, et seda vahetada vase vastu; selle tooraine hankimiseks jätkus mõnest relvastatud ekspeditsioonist (aga ikka relvastatud!) või pigem röövretkest... Semiidid või neegrid ei suutnud vastu panna hästi relvastatud ja organiseeritud Egiptuse lahinguüksusele, ja egiptlased võisid röövida mitte ainult nende maa-ala toorained, vaid ka neid endid ja nende kariloomi. Vana Riigi raidkirjad kubisevad sõjavangide võtmise ja kariloomade anastamise teateist. Nii loeme “Annaalidest”, et kuningas Snofru (III/IV dün.) viis ära 7000 nuubialast ja 200 000 karilooma. Ta sõdis edukalt ka Siinai poolsaarel, tema valitsemise ajal ühendati vasekaevanduste rajoon lõplikult Egiptusega . Nende vallutuste auks Siinail hakati Snofrut hiljem pidama kogu selle piirkonna kaitsejumalaks. Vallutuste kindlustamiseks ehitas Snofru kaitseliini nimetusega “Snofru maja” aga samuti kindlustused Kirde Deltas, mida hiljem hakati nimetama “Vürsti müürid”. Aktiivne sõjaline tegevus Siinai poolsaarel jätkus ka IV dünastia vaaraode valitsusajal (27.s.). Lõuna sõjakäigud: Džoser ja teised III.-VI.dünastia vaaraod käisid regulaarsetel sõjakäikudel Niilusest lõuna pool, ajades kokku tuhandeid vange, kes muudeti orjadeks. Lõunas käisid mitte ainult sõjalised, vaid ka kaubandusliku ekspeditsioonid, tuues sealt lõhnaaineid, eebenipuud, viirukit, teravilja, pantrinahku, elevandiluud.
Lääne ja kirde sõjakäigud olid peamiselt V. –VI. dünastia ajal, aga juba Snofru valitsemisajal saabusid Büblosest 40 laeva seedripuudega. Vaarao Sahura (V. d.) jutustab õnnestunud retkest liibüalaste vastu, mis lõppes rohke arvu vangide ja kariloomade saamisega. VI dünastia algul tungis Egiptuse väejuht Unas koguni Lõuna-Palestiinasse, laastas kogu maa, tappis kümneid tuhanded inimesed ja võttis palju vange. Röövretkedest sellesse piirkonda teadustavad isegi nomarhide hauakambrid, nagu näiteks kujutised Herakleopolise nomarhi Anti hauakambris, kes jäädvustas mingisuguse Palestiina linna vallutamise. Vana Riigi vaaraod ei piirdunud ainult maismaaretkedega. Nad organiseerisid mereekspeditsioone. Sahura kirjutas oma mausoleumi seintel suurte merelaevade kojusaabumist pärast võidukat röövretke Foiniikia rannale. Laevad on täis vange ja muud saaki. Juba mainitud Unas toimetas sõjaväe laevadel üle mere, et rüüstata Aasia rannikul mingisugust piirkonda, mida nimetati “Antiloobi ninaks”. Egiptuse merelaevade nimetamine “Büblose laevadeks” ja “Kreeta laevadeks” viitab sellele, et Egiptuse mereekspeditsioonid ulatusid sageli kaugele põhja. Isegi eksootilist Punti, kuskil Aafrika idarannikul, ohustasid Egiptuse lahingulaevad. Vähemalt viib Sahura templi kujutistel jumala ette vangivõetud liibüalaste ja aasialaste kõrval samuti ka puntlasi.
Kaubandus. Vana Riigi ajastul eksisteeris peamiselt sisekaubandus, sest Egiptuses oli kõik ressursid, ja mida ei olnud, seda lihtsalt rööviti... siin peituski põhjus, miks Egiptuse tootlike jõudude võrdlemisi suure kasvu juures vahetus ei etendanud kuigi suurt osa. Kaubaagente, kes oleksid juhtinud seda kaubandust ja kes olid nii tähtsad Babüloonias, Egiptus kuni Keskmise Riigi lõpuni ei tundnud, sest nende järele ei olnud vajadust.
Sisepoliitika. “Püramiidide ajastu” oli, muidugi, Egiptuse suurima õitsengu ajaks, aga aastakümneid kestev kolossaalsete püramiidide ehitamine pidi lõpuks nomoste ülemkihis ja rahvamassides välja kutsuma tugeva rahulolematuse VI dünastia kuningate vastu. Meenutagem, et näiteks Cheopsi püramiidi ehitamisel kasutati vabu egiptlasi suurel hulgal (see ei tähenda, et orjad olid sellest tööst vabastatud): 100 000 inimest iga aasta (ehitati 20 aastat – 2 miljonit! + 10 aastat – tee valmistamine: kivimurdudest püramiidini).
Talupoegade ja orjade säärasesse ärakasutamisse suhtus nomoste elanikkond arvatavasti äärmiselt vaenuliselt, sest selle tõttu kisti inimmassid eemale nende otsestest kohustustest: niisutusvõrgu ehitamisest ja maaharimisest. Sel intensiivsel ehitustegevuse ajajärgul lakkasid arvatavasti ka sõjalised röövretked. Asi läks lõpuks niikaugele, et nomoseid valdas rahulolematus säärase režiimi vastu ja tulemuseks olid teatavad poliitilised muutused. IV dünastia lõppes pärast kuningate sagedat vahetumist lõpuks võimuhaaramisega järgmise, V dünastia poolt. Selle dünastia teiseks kuningaks oli väljapaistev isik Sahura. Keskmisesse riiki tagasiulatuv traditsioon, mida lahutab püramiidi ajastust ligikaudu tuhat aastat, sisaldab ajaloolise legendi või muinasjutu viienda dünastia vaaraode päritolust (“Vaarao Cheops ja võlurid”). Legendis jutustatakse järgmist. Kuningas Cheopsil tekib soov kuulda jutustusi muistsetest suurtest tarkadest. Talle jutustatakse muinasjutte, siis aga teatab üks tema poegadest talle, et Egiptuses elab inimene, kes teab rohkem kui kõik muistsed targad kokku. Kuningas Cheops laseb selle targa enese juurde kutsuda ja see ennustab talle, et tema dünastia asendab teine, mis pärineb päikesejumal Rast, kes abiellus oma ülempreestri naisega. Kuningas satub suurde ärevusse ja kiusab mõnda aega taga oma arvatavaid alaealisi võistlejaid. Kuid mingil viisil pääsevad need siiski ja saavad lõpuks kuningateks. Sellest Westcari papüürusele kirjutatud muinasjutust võib aimata, et nomosed, kes polnud rahul jõudude liigse kasutamisega ehitustöödeks, millel polnud midagi ühist nomoste majandusega, tagandasid dünastia ja Egiptuse troon siirdus V dünastiale, kelle esivanemad olid võib-olla sugulussuhteis eelnenud dünastia kuningatega. Täites ülikkonna nõudmisi, ei ekspluateeri uus dünastia riigi tööjõudu nii tugevasti. Ja tõesti arendavad selle dünastia vaaraod Sahura, Neferirkara, Niuserra jt. vähem intensiivselt nende surnutekultusele pühendatud ehituspoliitikat. V dünastia püramiidid on mõõtmeid tunduvalt väiksemad, kuid kuningad ehitavad peale püramiidide ka templeid jumalaile, sealhulgas nomoste jumalailegi, peamiselt aga päikesejumalale – Egiptuse peajumalale. Säärane tempel koosnes väga suurest õuest, mida piirasid kõrged müürid. Pühamu keskmise osa moodustas seitsekümmend ja enam meetrit kõrge grandioosne obelisk, mis oli valmistatud valge lubjakivi võimsatest rahnudest. Lumivalged obeliskid kõrgusid Egiptuse sinise taeva taustal ja kogu see läänes kõrve äärel asetsev templite ahelik jättis tugeva mulje (iga V dünastia kuningas ehitas templi). Templit kuningalinnaga ühendava pika kaetud koridori seinad olid kaunistatud reljeefidega, mis kujutasid looduse elu ja inimeste tegevust kõikeelustava päikese kiirte all. Siin asetsesid tohutu suured ohvrialtarid, millel toodi veriohvreid, kusjuures suurtel pühadel tapeti terved karjad loomi.
Vana-Egiptuse kirjandus. Periodisatsioon.
Esimene Egiptuse kirjanduse ajaloo autor – vene teadlane B.Turaev (“Egiptuse kirjandus”, M. 1920/SPb 2000). Tema kirjanduse periodiseering:
1)Arhailine periood (Varane ja Vana riigid, I-VI dünastiad, s.o. 3000 – 2250 aa.),
2)Klassikaline p. (Esimene vaheper., Keskmine ja Uus riigid, VII-XVIII dünastiad, 2250- 1085. Turaevil oli oma Egiptuse ajaloo – mitte ainult kirjanduse - periodiseering ).
3)Uue Egiptuse epohh, 4)”Restauratsiooni”aeg (Saissi periood), 5)Kreeka-Rooma aeg.
Teine, kaasaegne periodiseering (viimased 30 aastat):
Vana riik (III aastatuhand) – Vana riigi kirjandus (Vanaegiptuse keeles)
Keskmine riik (21.-17. ss.) – Keskmise riigi kirjandus (Keskegiptuse/“klassikalises” k.)
Uus riik (16.-9.ss.) – Uue riigi kirjandus (Uusegiptuse keeles)
Hilis-Egiptus (8.s. eKr – 3.s. pKr.) – Demootiline kirjandus (demootilises keeles).
“Püramiiditekstid” on Egiptuse vanimad pikad kirjanduse tekstid (nn. Annaalidest ma juba rääkisin). Püramiiditekstid on ka vanimad ulatuslikud religioossed kirjad inimkonna ajaloos. Need tekstid kirjutati V dünastia lõpu ja VI dünastia alguse kuningate püramiidide seintele. Nagu kirjutab Stadnikov:
“V-VI dünastia (alates vaarao Unasest umb.2355-2155 eKr) kuningate hauakambritesse sisseraiutud raidkirjadel oli mitu eesmärki: 1) vahendada surnud jumal-valitsejale vajalikke teadmisi teispoolsusest (esmajärjekorras taevast ja allilmast) ning salajastest asjadest; 2) rohkearvulise loitse võib vaadelda kaitsemaagiana surnut ähvardavate ohtude eest; 3) hieroglüüfide sõnum tagas surnule maagilise väe kaudu siinpoolsuses saavutatud positsiooni; 4) vastavate lõikude kaudu igavikustati matuserituaali igikestus”.
For example: “ Taevas on rahul, maa on rõõmus, sest nad olid kuulnud, et (kuningas) asetas Maati (korra lumalanna) korratuse asemele”; “Unase eluaeg on igavik, tema piir on lõppematus. Kui ta (seda) tahab, (siis) ta (seda) teeb, kui ei taha, (siis) ta )seda) ei tee. Kes asub silmapiiril lõppematult igavesti”; “Kõik Egiptuse ja meresaarte jumalad anku sulle osaks piiritut igavikku ning lõputut lõppematust” jne., vt. 225-234 llk.
Kuigi “Püramiiditekstid” olid pühendatud kuningate surnukultusele, leiti nende hulgas terve rida tekste, milles peegelduvad mitte ainult surnukultuse uskumused, vaid ka müüdid. Ühest niisugusest müüdist oli juba juttu, müüdist, mis pajatab kõigi tähtede neelamisest päikese poolt. Surnud kuningas oli siin selleks päikeseks, kes neelas taevatähed, s.o. kõik päikesejumala funktsioonid kanti temale üle; sel viisil müüdid jumalaist ja hümnid olid ümberlülitatavad kuningakultusele. “Püramiiditekstides” on säilinud ka kunsthümne, nagu näiteks jumalanna Nuti hümn. Juba Vana riigi raidkirjades, näiteks Unase hauakambris, esineb kõrvalekaldumisi ilukirjanduslikku laadi. Muinasjuttude esimesi üleskirjutisi tunneme alles Keskmisest riigist, kuid on kindel, et kui neid hakati üles kirjutama, olid nad läbi teinud pika teekonna suulises edasiandes. Pole juhuslik, et Keskmise riigi muinasjutud juhivad kuulaja Dzhoseri, Snofru või Cheopsi aega, kellede nimed olid juba muutunud legendaarseiks.