KAHEKSAS LOENG
Arhailine Egiptus (Eeldünastiline ja Varadünastiline ajajärgud).
Nagu ma juba rääkisin esimesel ja teisel loengul, asetsesid alguses Niiluse orus üksikud iseseisvad nomosed ja hiljem — nomoste koalitsioonid või liidud. Kõige vanema aja mälestusmärgid kujutavad nomoste vahel toimunud sõdu. Neil mälestusmärkidel on näha kariloomade äraajamist, kaela seotud ohelikke pidi veetavate vangide voore, jõel ja kaldal toimuvad lahinguid. Neid lahinguid peetakse väga primitiivse relvaga: kiviotsikuga nuiadega, tulekivist nugadega; vibu ja nooli kasutati ainult jahil. Võitlus nomoste vahel toimus kariloomade, orjade ja muude neil nomoseil kasutada olevate väärtuste anastamiseks. Näiteks, kulla pärast, mida Egiptuses oli suurel hulgal tema tihedate sidemete tõttu Nuubiaga. Sõdade tulemusena alistasid tugevamad nomosed endile nõrgemad. See soodustas nomoste ühendamist. Nomosed ühendatakse peamiselt sõdade teel; mitme nomoste koondis haarab lõpuks enda kätte hegemoonia naabernomoste üle. Sel moel ühendati järk-järgult vallutamise, aga osalt ka rahulikul teel Egiptuse nomosed mitmeks suureks üksuseks. See oli arvatavasti neljanda aastatuhande esimesel pool.
Ülem- ja Alam-Egiptuse ühendamine.
Umbes neljanda aastatuhande keskel (teised arvavad, et selle aastatuhande lõpul) kujunes Ülem-Egiptuse nomoste koondis, mille keskuseks oli Hierakonpolis. Lõunanomoste eesotsas seisev Hierakonpolise nomos oli kullis kehastunud Horose-nimelise päikesejumala kultuse keskus (hieraks – jahi-kull, pistrik). Samal ajal kujunes põhjas riik, mille pealinnaks oli Buto, kus samuti austati päikesejumal Horost. Seepärast nimetati hilisemas traditsioonis neljanda aastatuhande teist poolt hõlmavat ajajärku “Horose austajate (või Horose saatjate/teenrite)” perioodiks. Hierakonpolise kuningas muutus väga võimsaks. Ta jumalustati ja talle anti “Ülem-Egiptuse kuninga” (“nisut”) tiitel. Kõrge pudelikujuline valge kroon, mida Hierakonpolise kuningas kandis Ülem-Egiptuse kuningavõimu atribuudina. Ülem- Egiptuse kuningas sai nüüd paarikümne nomose valitsejaks (kokku oli 22 Ü-E nomost).
Ta juhtis suurt riigiaparaati ja pidi muretsema orjade juurdehankimise eest juba võrdlemisi suurte sõjakäikude teel. Irrigatsiooniline majandus kogu Ülem-Egiptuse ulatuses oli tunduvalt keerukam kui üksiku nomose majandus. Sellise keeruka majanduse juhtimine kogu pika kitsa jõeoru ulatuses soodustas samuti riigipea tugeva võimu kujunemist. Võrdlemisi tihe rahvastik vajas suurel hulgal vilja, kuid Niiluse org ei andnud head lõikust kaugeltki mitte iga aasta. Kui jõgi oma veetõusul ei saavutanud küllalt kõrget taset, siis saabusid Egiptuses nood hirmsad nälja-aastad, millest jutustavad egiptuse tekstid ja Piibel, rääkides seitsmest nälja-aastast, aga samuti Egiptuse keskaja araabia ajaloolased. Kui otsustada araabia allikate usutavate kirjelduste järgi, siis oli surevus nälja tagajärjel erakordselt suur: surid välja terved asulad. Lõunariigil tuli viljarikkail aastail koguda suured viljavarud nälja korraks. Selleks oli tarvis luua suuri viljaaitu ja nälja ajal reguleerida nendest vilja väljajagamist. Kõik see, ühest küljest, oli üheks tähtsaimaks nomoste ühendamise ja tsentraliseerimise ning ühe kuninga valitsemise kujunemise põhjuseks, teisest küljest aga tugevdas kuninga võimu.
Ülem-Egiptuse riigi kohta öeldu kehtib üldiselt ka Alam-Egiptuse riigi kohta. Tuleb ainult meeles pidada, et Alam-Egiptuse kuninga võim põhja nomarhide seas ei olnud nii täielik. Alam-Egiptuse ühendumus ei olnud nii kindel kui Lõuna-Egiptuse oma. Lõunas tsentraliseeris ainuke jõemagistraal mitte ainult irrigatsioonimajanduse, vaid võimaldas ka sõjaväge igal hetkel kiiresti toimetada sellesse või teise ülestõusnud nomosesse.
Põhjas aga säilitasid nomosed, asetsedes Niiluse harudel ja olles üks-teisest lahutatud läbipääsmatute soodega, tunduvalt suurema iseseisvuse.
Põhjakeskuseks oli Buto nomos. Siin avaldusid tugevad Liibüa mõjud. Isegi tiitel, mida kandis Põhja-Egiptuse kuningas (“biti /bisti ”), on seotud kuninga muistse liibüa nimetusega “batta”. Tema kroon meenutas pika sangaga ämbrit. Põhjariigi värviks oli punane, Lõunariigi värviks aga valge. Seepärast nimetati Lõunariigi krooni “valgeks” ja Põhjakrooni “punaseks”. Põhja-Egiptus, mis ühendati võib-olla mõne sajandi võrra varem kui Lõuna-Egiptus, jõudis luua ka mõnevõrra kõrgema kultuuri. Siin kujunes kultuur, mis, otsustades aineliste mälestusmärkide järgi, oli ühine kogu idapoolsele Vahemere alale. See kultuuri ühtsus avaldub usundis (Osirise kultus), rakenduskunstis, kunstis, relvades (iselaadi nuiad), olustikus (õlu, kabemängulauad) jne. Põhja- ja Lõuna-Egiptuse kokkupuuteis vaheldusid sõjad rahuliku kooselu perioodidega, mil Põhja-Egiptuse tsivilisatsioon avaldas oma mõju Lõuna-Egiptusele.
Võitlus Ülem- ja Alam-Egiptuse vahel juhtiva osa pärast riigi ühendamisel arenes ägedalt, kusjuures ülekaal kaldus Lõuna-Egiptusele. Lõunanomoste tugevamini liitunud koondis sai võitu Põhja-Egiptuse nõrgemast koondisest. Mõlema maa ühinemise dikteeris vajadus luua kogu Niiluse oru mastaabis grandioosne irrigatsioonimajandus. Peale selle dikteeris ühinemise ka paratamatus liita üheks tervikuks spetsiifilisi erijooni omavad Põhja- ja Lõuna-Egiptuse majandused. Lõunas, kus org kujutas endast kitsast riba, kasutati peaaegu kõik kõlblikud viljakad maad madalatel nurmedel ära põllu jaoks, ja mis puutub karjamaadesse, siis neid oli väga vähe. Põhjas aga oli põllumaa kõrval küllalt maid, mida võis kasutada karjamaaks. Põhja-Egiptuse mõningais osades oli karjakasvatus koguni elanikkonna peamiseks tegevusalaks. Seepärast oli Lõuna-Egiptuse täielikuks majanduslikuks heaoluks vajalik ühendada ta Põhja-Egiptuse karjakasvatusrajoonidega.
Järgnevatel aegadel hakati Egiptuses praktiseerima omapärast karjakasvatamise viisi. See seisnes selles, et teatavaks aastaajaks kariloomad aeti või veeti lotjadel Ülem-Egiptusest Alam-Egiptuse karjamaadele. Seda kinnitavad kujutised ja tekstid. Niihästi kujutavad mälestusmärgid kui ka neid selgitavad raidkirjad, mis jäädvustasid Põhja- ja Lõuna-Egiptuse verise võitluse tähtsamaid etappe, annavad tunnistust mõlemate poolte suurtest ohvritest. Arvatavasti IV aastatuhande lõpul õnnestus Lõunariigil Egiptus ühendada.
Varadünastiline ajajärk. 3000-2800. I-II dünastiad. (Vt.: Stadnikov, Hornung)
Uue riigi ajastusse tagasiulatuv traditsioon peab esimeseks kuningaks, kes ühendas Egiptuse mõlemad osad, kuningas Menest. Menes oli I dünastia esimene kuningas, st. esimese dünastia asutaja (aasta 3200 paiku, või 3100, või 3000 paiku). Varem arvati teisiti: nn.Berliini koolkonna “miinimumkronoloogia” järgi toimus Menese vallutus aastal 3400. Professor Petrie pidas aga tõenäoliseks aastaarve 5500... Aga see oli sada aastat tagasi. Vaarao Menesega toimus lõplik üleminek esiajaloost ajalukku. Teda ei saa pidada ajalooliseks isikuks tänapäeva tähenduses, kuid egiptlastele oli ta ideaalne ajaloo alguspunkt, mida jaotati terve rea riikide, dünastiate ja kuningate valitsemisaastate järgi.
Ühe teooria järgi on võimalik, et Menese trooninimeks oli Narmer, mis on säilinud tolle aja mälestusmärkidel. Üks neist mälestusmärkidest on suur kiviplaat (tahvelkivi, kiltkivi), mis on pühendatud võitluse lõpptulemuse otsustanud viimasele lahingule (“Narmeri plaat”), teine aga on votiivnuiavarb (“votivus” – pidulikult lubatud, toodud), millele on jäädvustatud Põhja-Egiptusest võetud tohutu saak. Liialdatud arvud jutustavad 400 000 sarvlooma, 1 420 000 väikelooma ja 120 000 vangi saamisest. On võimalik, et rohkearvulised vangid kasutati ära suurtel irrigatsioonitöödel, mida hilisem traditsioon omistab Menesele. Tulevase Memfise linna kohale, mis oli Ülem-Egiptuse põhjapoolseim punkt, lõi ta suure kindluse, Lõuna-Egiptuse kantsi Põhja-Egiptuse vastu. Menes nimetas selle kindluse “Valgeks müüriks”, s.o. Ülem-Egiptuse müüriks. Siit võis igal hetkel paisata relvastatud jõud põhja, juhul kui see oleks püüdnud vabaneda lõuna ikkest. Egiptuse pealinn jäi aga ühendatud riigi olemasolu esimestel sajanditel endiselt Lõuna-Egiptusesse, kusjuures ühinemismomendist peale kanti ta Hierakonpolisest üle Abüdosesse. Abüdos valiti pealinnaks tema asendi pärast: ta asetses ligikaudu Ülem-Egiptuse keskel. Siin ehitasid ühendatud Egiptuse esimesed vaaraod mausoleume, siin tekkis hiljem sureva ja taaselustuva jumala Osirise kultus. Üle viia pealinn kaugemale põhja, Memfisesse, ühendatud Egiptuse südamesse, oli esialgu ohtlik, sest Põhja-Egiptus ei olnud veel lõplikult alistatud.
Kuningavõimu kindlustamiseks põhjas loodi seal ülemegiptlaste sõduriasulad, mis pidid olema toetuspunktideks alistatud Põhja-Egiptuses. Need sõdurid asustati mitte madal-, vaid kõrgpõldudele, et mitte muuta enda vastu vaenulikeks külakogukondi, kellele kuulus madalpõldude ala. Säärane abinõu oli hädavajalik, sest Lõuna-Egiptuse poolt relva jõul alistatud ja ekspluateeritav Põhja-Egiptus kandis vastumeelselt oma rasket iket. Korduvalt puhkesid suured ülestõusud. Me teame neist isegi nende väheste allikate põhjal, mis on säilinud tollest kaugest ajajärgust. Juhtus isegi, et pealinn tuli uuesti tagasi viia Hierakonpolisesse. Ülestõusude summutamine oli tavaliselt seotud suurte ohvritega: nõnda võeti ühe ülestõusu ajal vangi 47 000 põhjalast. Muidugi on see arv liialdatud, nagu vangide arv Narmeri votiivnuialgi. Kuid pole kahtlust, et neis sõdades ja ülestõusudes vangivõetute arv oli küllaltki suur, ja neid oli täiesti võimalik ära kasutada tolle ühtse irrigatsioonisüsteemi ehitamiseks, mis tuli luua pärast Egiptuse ühendamist kogu Niiluse jõevoolu ulatuses alates merest kuni Elefantine saareni päris lõunas.
Kuningad, Egiptuse ühendajad, võtsid maksu kõigis nomostes nii vallas- kui ka kinnisvaralt. Õige maksustamise huvides teostati iga kahe aasta tagant üleskirjutus – “kulla ja põldude arvutus”. Terminiga “kuld” tähistati kogu hinnalist vallasvara. Varanduse loendamist peeti nii tähtsaks asjaks, et kuningate aastaid dateeriti selliste loenduste järgi. Kuninga teiseks tuluallikaks olid röövkäigud, mida teostati ümberkaudsete barbarite maa-aladele. Mõnikord suundusid kaubanduslikud ekspeditsioonid isegi kaugesse Foiniikiasse (Büblosesse) ja võib-olla ka Kreetale. Röövkäigud ja kaubandus tõid Egiptusesse metalli, mis oli ikka veel väga haruldane. Nüüd hakkab kivi ja puu kõrval sagedamini esinema vask. Kuid nüüdki on see veel niivõrd haruldane, et aastakirjetes, mis märkisid kõige tähtsamaid sündmusi, jäädvustatakse ka kuninga vaskkuju valmistamine.
Nagu ma juba jutustasin, egiptlastel olid väljakujunenud ajalookirjutamise vormid. Ajaliselt kõige vanemad on nn. Annaalid (pärinevad kolmanda aastatuhande algusest), kus arvutati (õigemini nimetati) aastaid, vastavalt tähtsamatele sündmustele, mis konkreetset aastat eelnevast ja järgnevast eristasid. Esimesed annaalid kirjutati tahvlikestel (hiljem – papüürustel). Säärased “annaalitahvlikesed” (hilisema “Palermo kivi” eelkäijad), on pärit kuningas Aha /Ahi (I.dünastia, ~ 2950) valitsemise ajast. Nad sisaldavad ülinappe, paljutähenduslikke hieroglüüfilisi pealkirju, mida on osaliselt täiendatud piltkujutistega. See asjaolu teeb tahvlikestel olevate tekstide tõlgendamise väga raskeks. Kuningas Aha “Neiti tahvlil” võib siiski kindlaks teha järgmised sündmused: esimeses registris teatakse kultuslodja valmimisest ja jumalanna Neitile (sõjajumalanna, kultusekeskus – linn Sais Deltas) pühendatud pühamu ehitamisest; teises registris räägitakse püha härja kultusjooksust ning sem-preestri neljal korral läbiviidud ohvritseremooniast; kolmandas registris alustatakse kolme laeva ehitamist; neljandas registris on mainitud toodangu nimi ja päritolu. Kuningas Aha teised tahvlikesed nimetavad “Nuubialaste löömist”, “(Jumal) Anubise (kuju) löömist”, “Ülem- ja Alam-Egiptuse maksude vastuvõttu” jne. Hilisemate kuningate puhul mainitakse ka valitseja uuenemispidu (sed – uue kuninga kroonimiste tseremoonia), aga need Sed-pidustuste tekstid kirjutatakse juba Keskmise Riigi ajal (21-18 ss.). Esimese dünastia neljanda vaarao Deweni /Deni valitsusajast pärineb teade “Ida löömise esimene kord”, mille all on mõeldud Siinai poolsaarel elavaid rändhõime. Egiptuse aktiivne välispoliitika, nagu arvab Stadnikov, on seotut egiptlaste suhtumisega ümbritsevasse Universumisse (meil on kosmos, teil aga – barbaritel! – kaos...): “Egiptlaste arusaamade järgi kuulus jumal-kuninga kohustuste hulka ka maailmakorra kaitsmine välisvaenlaste vastu. See sakraalne heitlus ei lõppenud kunagi, sest maailmaväline sfäär kuulus vältimatu korrelaadina korrapärastatud maailma juurde. Üks esimesi vaenlast lööva vaarao kujutisi pärineb juba IV aastatuhande lõpust. Kord taandudes tagaplaanile, kord esile tõustes saab see ikonograafiline motiiv vaarao kujutamisel üheks tähtsamaks. Egiptuse kaitsmise püüdega seostub soov võimaluse korral “laiendada” tsivilisatsiooni uutele aladele. Seda tingisid kaubanduslikud huvid ja kariloomade ning tooraine vajadus”. Sõjakäikudest Aasiasse jutustavad peamiselt ikonograafilised allikad. Eriti olulised on Egiptuse kirdepiiril asuva Siinai poolsaare kuningaraidkirjad ja reljeefid, mis loodi sõjalis-töönduslike ekspeditsioonide ülemate käsul. Enamasti ei kajasta nad ekspeditsioonide käigus toiminud sündmusi, vaid annavad nappide ja stereotüüpsete ütlustega teada rohkearvuliste vaenlaste hävitamisest. Eraldi ikonograafilist analüüsi vääriksid need Siinail olevad reljeefid, millel kujutatakse kinniseotud asiaadi hukkamist. Vang surmatakse traditsioonilisel viisil – kuningas virutab kirve või nuiaga vastu vaenlase pead. Kronoloogiliselt vanimad meieni jõudnud kirjamärgid on need, mis räägivad vaaraode Skorpioni ja Narmeri (IV a.-tuh.) Liibüa-sõjakäikudest. Nii kujutatakse kuningas Skorpioni paletil Liibüast võidetud sõjasaaki. Narmeri elevandiluust silindril nimetatakse “Liibüa purustamist”. I. dünastia esimene valitseja Horos-Aha (või Menes-Aha) mainib ühel oma tahvlikestest “Nuubia purustamist”. Sama kuninga valitsemise ajal asetleidnud “Aasia põrmustamisest” räägib nn Palermo kivi (pärineb 5. dünastiast). Abüdosest pärit elevandiluust tahvlikesel, nagu ma juba ütlesin, teatab 1 dünastia viies kuningas Den/Dene/Dewen “Ida purukslöömise esimesest korrast” (tegemist on aasta nimetusega). Samas kujutatakse asiaadi pead lömastavat kuningat. Kuninga ees seisval standardil on koerakujulise (või shaakalipäise) jumala Upuauti (maailma jumalus, “Teede avaja”) kujutis. See 13. Ülem-Egiptuse noomi jumal kehastas vaarao sõjalist võimsust, tema atribuudid olid sõjanui ja vibu. Protsessioonidel kanti jumala kujutist või sümbolit kuninga ees. Üks kaasaegne uurija (M.Wright) märgib, et kuningas Deni tahvlikesel kujutatakse tapetavat asiaati põlvitavana vaarao ees liivaterakestega märgitud pinnal, Egiptuse isevalitseja seisab aga tähistamata, viljakal maa-alal. Võib-olla leiab siin kajastust mingit konkreetne kokkupõrge Siinai nomaadidega Egiptuse piiril. Geopoliitilisel tasandil oli Siinai egiptlaste ja asiaatide kohtumispaik. Kõik see on vaid välispoliitika. Sisepoliitikas situatsioon oli selline:
Pärast rohkeid ülestõuse, mis suruti maha suure julmusega, leppis Põhja-Egiptus lõpuks oma saatusega ja Egiptus oli püsivalt ühendatud. See oli teise dünastia viimase vaarao Hasehemui valitsusajal. Selle ühendumise väliseks oli pealinna üleviimine Abüdosest Memfisesse. See üleviimine toimus juba III dünastia ajal.