SEITSMES LOENG
Egiptuse keel ja kiri. Hieroglüüfide deshifreerimine.
Egiptuse keel jaguneb loomulikult ajaloolistesse järkudesse. Aga mitte täpselt. Need on vanaegiptuse keel, kesk-, uusegiptuse (või teiste traditsiooni järgi, hilisegiptuse) keel, ja demootiline (variant – kopti keel). Meie varaseimad teadmised egiptuse keele kohta pärinevad iidsetest esimese dünastia aegsetest raidkirjadest. Sealt edasi võib keele tõusu ning langust jälgida templitest, mälestistelt ja papüürustelt leitud erinevate kirjutiste järgi kuni 11-12.sajandini meie ajal, millal egiptuse kirjanduses võitis araabia keel, pärast mida eksisteerib kopti keel peamiselt kultuse keelena (viimane “emakeelt” kõnelev kopt elas vist 17.sajandi lõpul). Elavast keelest, mis seisis lahus puhtalt kirjanduslikust, hieroglüüfidest koosnevast raidkirjast, annavad meile kõige tõepärasema pildi säilinud rahvajutud, kirjad ning äridokumendid, kus kirjutajad lähtusid loomulikult kaasaegsest keelevormist, paljastades nõnda keeles toimuvaid muutusi.
Vanaegiptuse keel (32/31 – 22 ss.) oli kasutusel Vana Riigi ajal. Nagu raidkirjadest näha, pakkus ta hilisemale ajajärgule kirjanduslikku eeskuju. Ehkki selle põhijooned säilisid, pidid moodsama kõne muutuvad vormid seda paratamatult mõjutama. Varasemad meile teada-olevad näited on esimese ja teise dünastia aega kuuluvad raidkirjad (steelid, annaalide tahvlikesed, pitserid napi teate või pealkirjaga) mis on siiski liiga lühikesed, et anda täpsemat ülevaadet antud perioodi keelest ja kõnest. Järgneb hulk raidkirju ning mõned kolmanda, neljanda, viienda ja kuuenda dünastia aegses keeles kirja pandud ajaloolised tekstid. Selle ajajärgu kirjutised moodustavad mahukaima osa viienda dünastia lõpul (24.s.) või kuuenda dünastia ajal (24-22 ss.) rajatud püramiididesse jäädvustatud arvukad rituaalsed tekstid ning loitsud.
Keskegiptuse keele kasutamine – 22-14 ss. (esimene vaheperiood: 23 – 21 ss., Keskmine Riik: 21-18 ss.). Allikad: sargatekstid (vanemad – esimesel vaheperioodil, ja nooremad – Keskmise Riigi ajal), “Kahe tee raamat” (teisepoolsuse vanim kartograafiline kirjeldus). Uusegiptuse / hilisegiptuse keel – 14-7 ss. (Uus Riik: 16-11 ss.). Allikad: Surnuteraamat, “Teisepoolsuse juhid” (Päikese öine sõit läbi maailma), rohkete hümnide ja palvete üleskirjutamine.
Demootiline keel – 8/7 s. eKr – 5 s. pKr. Kesk- ja uus/hilisegiptuse keelt kasutati vastavalt Keskmise, Uue ja Hilise Riigi ajal ning need olid üsna lähedal rahva igapäevakeelele. Antud keeltes on tänapäevani säilinud kaheteistkümnendast dünastiast (16-14 ss.) kuni Uue Riigi alguseni loodud kirjutised: jutud, kirjad ja äridokumendid, kõik hieraatilises kirjas papüürusele üles tähendatud. Etioopia ja Saiidide perioodi (8-7, 7-6 ss.) vulgaarset murret tähendati üles demootilises ehk rahvakirjas. See kujunes välja umbes 8. sajandi ja levis laialt kuni 5. sajandini pKr.
Kopti keel on egiptuse keele viimane esinemiskuju (araabia keeles “El Kubt” – Egiptus või egiptlane). Kopti keelt kirjutati kreeka tähestiku tähtedega ning see on ühtlasi ainus egiptuse keele arengujärk, kus ortograafia annab hääldusest selge pildi. Et väljendada egiptuse keelele omaseid häälikuid, lisati kreeka kirjatähtedele kuus demootilist kirjast pärit tähte. See, koos kreeka transkriptsiooniga egiptuse nimedest ja sõnadest, on siiani ainus võimalus mõista mingilgi määral egiptuse keele õiget vokalisatsiooni. Säärase jätkuva teadmatuse üks põhjusi on asjaolu, et egiptuse kirjasüsteem annab üksnes sõnade konsonantidest koosneva karkassi, jätab tihti välja semikonsonandid (poolkonsonandid) ning ei märgi kunagi ära sõnasiseseid täishäälikumuutusi.
K i r i . Egiptuse iidne kirjasüsteem näib kõigi olemasolevate tõendite põhjal olevat puhtalt kohalikku päritolu. Nii selle tõus, arenemine kui ka lõplik väljasuremine on jälgitavad eelkõige Niiluse orus, kuigi see jõudis kaheksateistkümnenda dünastia ajal
Hieroglüüfid (hieros – “püha”, glypho – “sisse lõikama”, termini autor, kui ma ei eksi – Clemens Aleksandriast, 1-2 ss.: “grammata hieroglyfika”, eristamiseks “grammata hieratika” – papüürusel kursiiviga kirjutatud tekstid) on vanaegiptuse piltkiri, oli kasutusel III aastatuhande algusest eKr ligikaudu kolmanda sajandi alguseni pKr. Algselt tähistas iga pilt tervet sõna, hiljem loodi märke ka silpide ja konsonantide jaoks; vokaale ei tähistatud. Argitarbeks tekkisid lihtsustatud hieroglüüfidega kirjad: hieraatiline kiri (hieratikos – “preesterlik”), mida kasutatakse peamiselt usutekstide kirjapanekuks, ja demootiline (demos – “rahvas”), milles kirjutati peamiselt rahvakeelsed tekstid. Hellenismi ajal kujunes kreeka tähestikust ja sellele lisatud mõnest demootilist märgist kopti kiri (sai nime ristiusuliste egiptlaste – koptide – järgi).
Hieroglüüfkiri kujutas endast algselt lihtsalt piltkirja, ent esimese dünastia aegsetel raidkirjadel, mis on varaseimad meile teadaolevad tekstid, on see juba muutunud keerukamaks. Kiri tegi läbi mõningaid muutusi, kuid selle lõplik kuju jäi põhimõtteliselt samaks neljandast dünastiast kuni oma hääbumiseni 4.sajandil m.a.j.
Vana-Egiptuse kiri on nn. sõnalis-silbiline kiri. On kahte sorti kirjamärke: foneetilisi, mis tähistavad häälikuid, ja ideograafilisi, mis tähistavad mõisteid. Foneetilised kirjamärgid jagunevad omakorda kaheks, alfabeetilisteks ja süllaabilisteks (silbilisteks). Ideograafilised kirjamärgid kujutavad kõnesolevat objekti pildi abil ning järgnevad foneetiliselt ülestähendatud sõnadele kui “determinatiivid” või objekti esindavad sümbolid. Ka neid on kahte tüüpi: üldised, mis määratlevad liiki, ja spetsiifilised, mis määratlevad konkreetset objekti. Teksti paigutuses ei ole mingeid kindlaid reegleid. Seda loetakse kas paremalt vasakule, vasakult paremale või tulpade kaupa, alustades sellest küljest, mille poole on suunatud linnu- või loomakujuliste kirjamärkide pead. Õigupoolest peaks tekst kulgema horisontaalselt ning paremalt vasakule. Raidkirjades lähevad märgiread vasakult paremale või paigutatakse tulpadesse vist dekoratiivsetel kaalutlustel. Kasutusel oli umbes viissada kirjamärki.
Hieraatilist kirja kasutati alates V dünastiast (25-24 ss.). See oli üsna lähedane hieroglüüfkirjale, kuid Keskmise Riigi ajaks sarnasus kadus. Kahekümne kuuenda dünastia ajal (7-6 ss.) valitsenud kaubanduslik ajajärk tõi igapäevakasutusse demootilise kirjavormi ning sellest peale kasutati hieraatilist kirja papüürustel olevate religioossete ja traditsiooniliste tekstide ümberkirjutamiseks. Mõne aja pärast oskasid hieraatilist kirja lugeda üksnes õpetlased, sest alati, kui ptolemaioste ajastul avalikku kohta paigutatud steelile mõni kuninglik määrus jäädvustati, tehti seda ka demootilises kirjas.
Vana-Egiptuse hieroglüüfilisi raidkirju tunti Euroopas ammust ajast. Juba Rooma keisrid vedasid oma pealinna ilustamiseks Egiptusest välja monumentaalseid mälestusmärke. Hieroglüüfidega kaetud egiptuse obeliskid seisid Rooma ja Konstantinoopoli väljakuil, kuid raidkirjade lugemine oli unustatud: neljanda sajandi lõpul pKr suri egiptlane Horapollon, kes veel tundis egiptuse keelt ja kirjutas hieroglüüfide üle traktaadi. Ta pidas egiptuse kirjamärke ideograafilisteks; see oli aga ainult teatava määrani õige tolle hilisaja kohta, mil elas Horapollon, kuid hiljem viis see seisukoht uurijad egiptuse hieroglüüfide iseloomu tõlgendamisel valeteele.
Hieroglüüfide lugemise esimesed katsed kuuluvad seitsmeteistkümne sajandi õpetatud sinoloogile jesuiit Athanasius Kircherile. Toetudes oma hiina keele tundmisele ja Horapolloni traktaadile, pidas Kircher kõiki egiptuse kirjamärke ideogrammideks. Ta püüdis raidkirjadest välja lugeda filosoofilisi sententse, sest ikka veel olid elus klassikaliste autorite traditsioonid, kes nägid Egiptuses kõrge tarkuse maad. Nii näiteks tõlkis Kircher ühelt raidkirjalt kahekümne kuuenda dünastia vaarao Uah-ib-re nime (Uahibra – Psammetih I, 7 s.), omistades märkidele sümboolse tähenduse, järgmisel viisil: “Jumaliku Osirise heateod tuleb saavutada pühalike tseremooniate ja rea geeniuste kaudu, et oleksid saavutatud Niiluse heateod”. Muidugi olid sellised fantastilised tõlked kaugel teaduslikest tõlgetest. Ka Kircheri meetodit ennast ei saa pidada teaduslikuks, sest seda meetodit kasutades võis hieroglüüfe lugeda igaüks, andes neile mis tahes tähenduse. Kuid ikkagi juhtis Kircher õpetlaste tähelepanu Egiptuse muinsustele, äratas nende vastu huvi. Ta rõhutas kopti keele uurimise vajadust, sest see keel on vana-egiptuse keele otsene järeltulija, ning asus esimesena seda uurima.
R o s e t t e ´i k i v i .Tõeliselt teadusliku aluse sai hieroglüüfide deshifreerimine alles siis, kui uurijad said oma kasutusele Rosette’i bilingvilise kivi (kaksikkeelse – vana-egiptuse ja vana-kreeka – raidkirja). 1798. aastal sõitis Napoleon oma sõduritega Egiptusse. See oli sõjaretk, aga Napoleon vedas endaga Egiptusesse kaasa tervet hulka teadlasi (ajaloolasi, arheolooge) ja kunstnikke. See oli teaduslik komisjon. Õpetlased suutsid palju korda saata; nende töö tulemused on kirjas mitmeköitelises raamatus “Description de l’’Egypte”. Lisaks kogusid nad suure hulga muinasesemeid, mis jõudsid 1801.aastal Inglismaa valdusse, muude asjade seas ka kuulus Rosette’i kivi, mis sai võtmeks egiptuse hieroglüüfkirja lahendamisel. Rosette on küla Alam-Egiptuses, Aleksandria lähedal, praegu – linn Rashid. 1799.a. leidsid prantsuse sõdurid sellel linna juures kaeviku kaevamisel suure raidkirjadega basaldist kiviplaadi. Kivi ülemises osas oli hieroglüüfiline tekst, sellest allpool seisis raidkiri demootilises kirjas ja päris all asetses kreekakeelne raidkiri. Raidkiri koosnes neljateistkümnest hieroglüüfireast, kolmekümne kahest demootilise kirja reast ja viiekümne neljast kreekakeelsest kirjareast. Kreeka tekstist selgus, et Rosette’i kivi kuulub Ptolemaios V (Epiphanese) aega (3-2 ss.eKr) ja sisaldab preestrite pühenduse vaaraole (196 a.). Viies Ptolemaios oli just saanud kuningaks ja nautis ülimat armastust, sest oli mõistnud preestritele seni puudunud maksud, avanud templite kassadele uued sissetulekuallikad ning kindlustatud templid eriliste kaitseabinõudega sõja puhuks. Ptolemaios V tegi jumalikustatud Apisele ja Mnevis-härjale suuremaid kingitusi, kui Egiptuse kuningatel oli seni tavaks olnud. Kõik see andis preestritele põhjust lasta talle välja raiuda mainitud kivi pealkirjaga:
“Igavesti elav Ptolemaios, keda armastab Ptah, Epiphanese (epifanes – kuulus, nimekas), Eucharistose (õnnistusrikas) jumal, kuningas Ptolemaiose ja kuninganna Arsinoe ning Philopatori jumalate poeg, kes on palju head teinud templitele ja nende elanikele ning kõigile, kes on tema valitsemise all, mil ta on jumal ning jumalanna poeg, kes on võrdne Horosega, Isise ja Osirise pojaga, kes tema isa kaitses”.
Rosette’i kivi asub 1801 aastast Londonis Briti muuseumis. Kogu õpetatud maailm taipas kohe Rpsette’i kivi määratut tähtsust. Kuid kõik katsed lugeda egiptuse hieroglüüfe ebaõnnestusid. Selle ülesande lahendamine õnnestus noorel prantsuse õpetlasel Champollionil 1822.aastal. Jean-François Champollion (1790-1832) oli üheteistaastane, kui ta otsustas Rosette’i kivil olevad tundmatud kirjamärgid deshifreerida (1801). Ta oli haruldaselt andekas ja tundis hulga keeli: peale klassikaliste keelte uuris ta vanaheebrea, araabia ja kopti keelt. Kui Champollion 1807.aastal seitsmeteistaastaselt kooli lõpetas ja Teaduste Akadeemiasse astus, tegeles ta kopti keele, hieraatika arengu ja sellest lähtuva demootikaga. Ta avastas kopti keeltega võrdlemisel, et hieroglüüfid andsid edasi kaheksat isikulist asesõna, mis vastasid analoogilistele häälikumärkidele. Sellest võis järeldada, et hieroglüüfid ei koosne üksnes sümbolitest. Champollion loetles Rosette’i kivil 486 kreeka sõna, ent 1419 hieroglüüfi. Vaaraode nimed ja ka teised pärisnimed pidid oletatavasti kõlama kolmes keeles ühtmoodi. Champollion alustas lugemist kuningate nimedest, mida oli kõige kergem määrata, sest need piirati ovaalse raamiga, kartushshiga. Champollion järeldas õieti, et selline nimi nagu Ptolemaios peab olema kirjutatud tähtmärkidega, sest see oli Egiptusele võõrnimi. Champollion vastandas Ptolemaiose nime esimese tähe P – esimesele hieroglüüfile, T – teisele hieroglüüfile, O – kolmandale hieroglüüfile, L – lõvi kujutusele, M – viiendale hieroglüüfile. E jaoks ei leidnud ta ekvivalenti, sest viiele kreeka tähele vastas ainult neli hieroglüüfi. Näis, et egiptlased kirjutasid mitte “Ptolemaios”, vaid “Ptolmais”, st. mõned täishäälikud olid egiptuse kirjas märkimata, nagu semiidi keelte kirjas. Inglise loodusuurija Thomas Young deshifreeris samuti sagedasima korduse tõttu tekstis nime Ptolemaios aastal1818. Kuid seni kui asi seisnes ainult ühe nime deshifreerimises, võis alati kahelda lugemise täpsuses. Siin tuli Champollionile appi õnnelik juhus. Filai saarelt leiti 1815.a. teine raidkiri, millel oli peale Ptolemaiose nime ka Kleopatra nimi. Champollion lasi valmistada jooniskoopiad obeliskist, mille kreeka kirjeldustest ta luges välja Kleopatra nime sagedase kordumise, määras tähed L, P ja T, mis tulid ette ka nimes Ptolemaios, ja saj sellega teada, et sümbolid ei tähistagi üksikuid sõnu, vaid hoopis vokaale. L-i ees olev sümbol sõnas “Kleopatra” pidi seega olema kas K või C. Kui Champollion sai 14 septembril 1822 Egiptusest mitu vaaraokartushshi, deshifreeris ta kaks neist hoobilt: Ramses ja Thutmosis. Kopti keele tundmine võimaldas tal lugeda mõned egiptusekeelsed sõnad. 27. septembril 1822 teatas Champollion oma avastusest Pariisi Akadeemias. Seda päeva loetakse uue teaduse, egüptoloogia sünnipäevaks. Champollioni nimetati egüptoloogia professoriks ja saadeti 1828. Aastal teaduse teenistusse Egiptusesse. Tema ja itaalia professor Ippolito Rosselini juhatasid seal teadusekspeditsiooni. Champollion suri pärast Egiptusest naasmist. Tema teosed: Précis du système hieroglyphique de anciens Égyptiens... Paris, 1824. Esimene egiptuse keele grammatika ilmus 1836. Egiptuse keele sõnastik – 1841.
Champollioni töö otsesteks jätkajateks olid Richard Lepsius ja Heinrich Brugsch. R.Lepsius tegi kindlaks egiptuse kirjas peale tähtmärkide ja determinatiivide ka kaksik- ja kolmikkonsonantide märgid. Ta tegeles egiptuse kronoloogia, ajaloo ja kunstilooga. H.Brugsch, kes alustas demootilise kirja lugemist ja koostas tolle aja kohta hea egiptuse keele sõnastiku, avaldas suurel hulgal teatmeraamatuid, mis sisaldasid kokkuvõtteid tol ajal tuntud materjalist. Egiptuse keele alal on teinud palju prantslased Emmanuel de Rougé ja Francois Chabas, kes tegelesid hieraatikaga. Egiptuse hieroglüüfide esimese täiusliku nimestiku (või loetelu) koostas Samuel Birch (Inglismaa). Teised kuulsad egüptoloogid: sakslased A.Erman (avaldas egiptuse keele grammatika ja hiljem Uue Riigi keele grammatika, ta oli Berliini egüptoloogide programmi juhiks: “Thesaurus lingue Aegypticae” ), ja K.Sethe, , inglased A.Gardiner ja W.Petrie Flinders. Prantslane Francois Mariette rajas Kairo Muuseumi (19.s. keskpaiku), selle muuseumi direktor Gaston Maspéro, venelased: V.S.Golenischev (Kairo egüptoloogija kateedri rajaja), B.A.Turaev, tema õpilane V.V.Struve, I.G.Livshic (Champollioni ja egiptuse kirja deshifreerimise ajaloo monograafia autor).