KUUES LOENG
Surnutekultus: matmine ja mumifitseerimine, hauatagune maailm, Osirise kohus.
(S.Stadnikov. V-E kultuurilugu. “Surm ja teisepoolsus vanas Egiptuses”, vt. ka: Horisont, N 7, 1991, lk 1-6).
Ükski rahvas ei ole omistanud surnutekultusele nõnda suurt tähtsust kui egiptlased. Poleks liialdus väita, et egiptlase (eriti – kõrgklassi egiptlase) elu oli pikk ettevalmistus surmaks. Võib öelda ka teisiti: vanad egiptlased nautisid niivõrd elu, et soovisid tunda maiseid lõbusid ka pärast surma. Aga selleks, et elada igavesti, pidid inimese hing ja vaim (ka ja ba) olema ühendatud kehaga ka pärast surma ja sellepärast tuli kehi säilitada. Siit – mumifitseerimise kunst.
Hauad, hauakambrid, mastabad ja püramiidid.
Varaseimasse perioodi kuuluvad matused olid niisugused: laip asetati enne muldasängitamist kägarasse. Vaatamata oma tohutule pindalele oli Egiptus lämbumas surnute hulga kätte, sest laipu maeti ainult kitsastele kultiveeritud maaribadele Niiluse läänekaldal ja deltas (aga varem, peamiselt vaesed inimesed, maeti kõrbesse, kus liiv kuivatas nende kehad). Kui jälgida varaste egiptuse haudade arengut, siis täheldame, et need tehti aja jooksul üha sügavamad, et öösiti ringihulkuvatele šaakalitele mitte pakkuda saagivõimalust. Maetu põlved puudutasid lõuga ja käed olid näo ees. Pea oli pööratud lääne poole. Sellel, et surnud alati läänesuunas viimsele puhkepaigale sängitati, oli oma põhjus, sest läänes, kus päike kadus igal õhtul lubjakiviplatoode või kõrbeluidete taha, oletati sissekäiku allilma. Hilisemal esiajaloolisel perioodil oli surnukeha tihti nii kõvast sisse mähitud, et kõik luud asetsesid üksteise suhtes paralleelselt. Veel hiljem muututi mõnevõrra vabamaks ning asuti surnuid matma täies pikkuses väljasirutatult. Hilisel esiajaloolisel perioodil mähiti surnu linasesse riidesse. Teda ümbritsesid eluks vajalikud asjad, nagu toit ja enesekaitsevahendid, mida võis surnul endal või tema ka’l edaspidi vaja minna. On leitud ka õlut sisaldavaid kahest kivitükist anumaid, erinevaid võideid, ränikivist nuge ning odaotsi, kaelakeesid ja teisi esemeid, mida lahkunu elu jooksul oli tarvitanud. Surnukeha peale asetati amuletid, et need kaitseksid teda nii siin- kui ka sealpoolsuses kurjade vaimude eest. Vana riigi ajastul, mida võib nimetada ka Püramiidide ajastuks, läks moodi uut tüüpi matus. Levis lihtsamat sorti mumifitseerimine. Mõned egiptoloogid arvavad, et see tava sai alguse surnute jumala Osirise kultusest ja mõjutas edaspidi tugevasti egiptuse matusetavasid, usulisi kombeid ja mõtteviisi. Kuid nende kahe perioodi vahel – esiajaloolise ja Püramiidide ajastu – said populaarseks veel muudki hauatüübid. Primitiivselt kaevatud hauad muutusid hiljem täisnurkseteks shahtideks – kambriteks, millel olid hauapanuste säilimiseks kõrvalkambrid. Esimese dünastia vaarao maeti suurde ristkülikukujulisse tellistest hoonesse, kus oli mitu väljastpoolt ligipääsmatut ruumi. Ühte neist ruumidest asetati kuninga keha, teistesse kanti aga hulk ohvriande ja tarberiistu. Lõpuks pidi haud ka väljastpoolt nähtav olema: see varustati piirmüüriga ja täideti ehitusmaterjaliga, nii et tekkis omalaadne pikliku tellise kujuline hauamonument. See kõik oli vaid esiajaloolise matmiskombe viimistletud variant. Väljas liigendasid haudehitist uksekujulised nishid. Arvati, et nende kaudu sai surnud kuninga ka tulla ja minna vastavalt oma soovile. Esmalt paigaldati näilik uks, mis kandis surnu nime ja manavormeleid. Hiljem ehitati selle ukse taha ka vastavad ruumid. Näilikud uksed ehitati alati hauakambri idaseina, seega suunaga läände, selle taha jäävad ruumid ja käigud moodustasid tõelisi labürinte. Ümber hoone ehitati müür ning aeg-ajalt viidi valitseja tarvis nishidesse värskeid ohvriande. Kogu ehitise katteks kuhjati mullast või tellistest vall. Olenevalt surnu tähtsusest ja rikkusest on need haudehitised erineva suurusega. Neid nimetatakse mastabadeks, mis araabia keeles tähendab pinki. Sellised mastabad lasevad endale püstitada 1. ja 2. dünastia (30-28 ss.) vaaraod Abydosesse. Ent alles 3.dünastia ajast kohtame kuningas Dzhoseri (27 s.) haual erinevat tüüpilisest mastabast. See ehitis muutub hiljem erineva suurustega mastabade üksteise peale ehitamise teel astmikpüramiidiks, mille arst ja ehitusmeister Imhotep rajas oma vaaraole. Valitseja nimi maaliti hieroglüüfides väljas asuvale suurele mälestustahvlile, lisamata mingeid andmeid tema elu, isiksuse või tegude kohta. Paljudes varastes kuninglikes matusepaikades on naiste, teenrite ja koerte hauad. Kõik nad tapeti vastavalt noorema kiviaja kombele vaarao haua juures, et nad võiksid teda uues elus saata ning teenida. Hiljem inimohvreid enam ei toodud ning hauaäärsed tapatalgud asendati naiste ja alamate kujude või piltidega kuninglikus hauas. Kõik see oli ainult rikkalikult sisustatud vaaraohaudade puhul, sest tavaline inimene maeti niisama vaeselt, nagu ta oli elanudki, ja sellele vastasid ka tema hauapanused. Esialgsel matmisviisil oli vähe ühist luksusliku balsameerimisriitusega. See pompoosne igavikuks konserveerimine jäi alatiseks ülikute ja vaaraode eesõiguseks. Tavaline egiptlane maeti isegi Uue Riigi lõpus peaaegu samuti nagu tema esivanemad kolm tuhat aastat enne teda. Veel tänapäevalgi leitakse kuumast kõrbeliivast haudu, milles surnud lebavad kägaras vasakul küljel, niinesroguskiga kaetud, ent tänu väikesele õhuniiskusele on ilma mumifitseerimatagi üle aastatuhande hästi säilinud. Surnutekultus oli ometi üks ja seesama: ka kõige vaesemale fellahile olid kaasa pandud savinõud toidu ja joogiga, lihtsad relvad ja kosmeetika-tarbed, nagu näiteks Egiptuses nii hinnatud lauvärv. Kõrgklassi egiptlaste hauasisustus oli peen ja kallis – toolid, anumad, relvad, parukad ja mõnikord isegi kaarikud (vankrid?).
Püramiididest ma hakkan jutustama detailsemalt hiljem. Õigupoolest pole püramiid midagi muud kui hiiglaslik kivikalme, kuhu pole kuhjatud mitte kive või kaljutükke, vaid tohutu suuri graniitplokke. Tihti ei ole hauakamber midagi enamat tühjast võlvlaega ruumist, millesse viiv kitsas käik pärast kuninglikku matust hoolikalt suleti. Snofru oli esimene vaarao, kes 3.dünastia lõpul tahtis endale rajada tõelise püramiidi. Kuid Medumi lähedal alanud ehitus ei jõudnud lõpule, sest Snofru viis oma residentsi põhja poole. Sakkarast põhja pool laskis ta püstitada teise püramiidi. Üheksakümne seitsme meetri kõrguse, murrukohaga kantidel. Snofru järeletulijad Cheops/Hufu (147 meetrit) ja Chephren ehitasid endale püramiidid Giza lähedale. Praegu on kogu Egiptuses 69 suuremat püramiidi. Paljud püramiidid, millele vanades tekstides viidatakse, on kas täiesti kadunud või tundmatuseni muutunud.
M u m i f i t s e e r i m i n e.
Alles 5. dünastia ajal (u.25-24 ss.) saab ülekaalu matmisvorm, mis enim vastab vanade egiptlaste uskumustele ja tõekspidamisele: mumifitseerimine. Esialgu oli see mõeldud vaid Osirisega samastatud vaaraodele, kuid vajadus hoolitseva kaaskonna järgi nõudis ka nende õukondlaste palsameerimist. Nimetatud tava võeti jõukate inimeste poolt üle ning levis kõigisse ühiskonnakihtidesse, kuni lõpuks marineeriti ka vaeseima egiptlaste keha vähemalt naatriumoksiidis. Mumifitseerimine muutus viimistletuks alles Uue Riigi ajal.
Oma “Ajaloos” jutustab Herodotos mitmesugustest mumifitseerimisviisidest:
“Seal on inimesi, kes tegelevad mumifitseerimiskunstiga elukutseliselt. Kui nendele inimestele tuuakse surnukeha, näitavad nad omastele muumiamudeleid, mis on loomutruult värvitud. Nad kinnitavad, et see on täiuslik mumifitseerimismeetod, kui mitte arvestada seda, mida kasutab jumal. Siis näitavad mumifitseerijad omastele teist, vähemväärtuslikku ja odavamat viisi, ning lõpuks kolmandat meetodit, mis maksab kõige vähem. Mumifitseerijad selgitavad kõike ja küsivad siis, millisel viisil tuleb surnut töödelda. Inimesed, kes surnu on toonud, nimetavad hinna, mida nad on valmis maksma, ja lähevad ära. Mumifitseerijad jäävad laibakuuri. Kalleim ja parim balsameerimisviis on järgmine. Esmalt kistakse aju raudkonksuga ninasõõrmete kaudu välja, osaliselt kallatakse ajju ka lahuseid. Siis avatakse etioopia kivist terava noaga kõhuõõs, sisikond ja siseorganid võetakse välja, keha loputatakse seestpoolt palmiviinaga ning hõõrutakse sisse peeneksjahvatatud lõhnaainetega. Seejärel konserveerivad nad keha, lastes sel seitsekümmend päeva liguneda soodalahuses (naatriumsoolade lahuses. – I.A.). Üle seitsmekümne päeva ei tohi laip soodalahuses olla. Selle tähtaja möödudes surnu pestakse ja mähitakse lõuendiribadesse. Nad katavad surnukeha teatud kummilahusega, mida Egiptuses kasutatakse liimi asemel. Seejärel viivad omaksed muumia ära. Vahepeal on nad valmistanud muumiasarga. Muumia asetakse sellesse sarka ning säilitatakse laibakambris püstiasendis. Niisugune on kalleim mumifitseerimisviis. Kes suuri kulusid kardab, valib keskmise viisi. See on järgmine. Laipa ei lõigata lahti, et sisikonda välja võtta. Surnu kõhuõõs täidetakse selle asemel klistiiri abil seedriõliga. Seedriõli pritsitakse sisse päraku kaudu, kuid nii, et see välja joosta ei saaks. Selliselt prepareeritud laip peab määratud aja soodas laagerduma. Seejärel lastakse kehast seedriõli välja. Õlil on nii tugev toime, et see sisikonna ja liha välja uhub. Laibast jäävad järele vaid nahk ja luud. Kui see protseduur on lõppenud, antakse laip sugulastele tagasi. Kolmas mumifitseerimisviis, mida kasutatakse väikese sissetulekuga klientide puhul, on järgmine: kõhuõõs puhastatakse lahtistiga ja soolatakse sisse. Mumifitseerijad asetavad laiba lõpuks seitsmekümneks päevaks soodasse ning lasevad selle seejärel ära viia”.
On vaja lisada, et palsameerivad preestrid, kes eemaldasid aju, südame, kopsud, maksa, mao ja sisikonna, asetasid need eraldi nelja väikesesse kivinõusse, kanoopidesse, mis kaeti kaitsejumala pea kujulise kaanega. Uue Riigi ajastul kujutasid need Horose nelja poega (või tema nelja abilist): inimpealist Mestit (või Amset), ahvipealist Hapit, šaakalipäist Tuamutefi ja kullipealist Gebhsennufi. Need olid vaimud, kes valvasid põhja-, lõuna-, ida- ja läänekaart. Hiljem asetati need hauda muumia kõrvale. Keha peale ja sisse asetati igasuguseid amulette; südame asemele pandi rinda kivist põrnikas skarabeus, millele oli kirjutatud maagiline valem.
M a t u s e t s e r e m o o n i a.
Matusetseremoonia oli suursugune ja muljetavaldav. Kui mumifitseerimine oli lõpetatud, asetati muumia kirstu, mis hilisematel aegadel kujutas Osirist, sest lahkunu pidi sarnanema temaga. Mõnikord oli ühest kirstust vähe. See mahutati teise, pisut suuremasse, ja see teine omakorda kolmandasse. Vanas Riigis oli selleks esialgu kaunistusteta puu- või kivisarkofaag, hiljem kaeti see hieroglüüfide ja maalingutega: peente ning rõõmsavärviliste piltidega jumalustest, amulettidest ja sümbolitest; mõnikord kujutati ka matusestseene. Matusetoredust kroonis kirstukaanele nikerdatud lahkunu nägu. Traditsioonilisi surimaski kohal hiilgas kas kullatud või odavamas värvitoonis lühike parukas, milletaolist kandsid ka elavad egiptlased. Üldiselt polnud mask surnu näoga kuigi sarnane. Muumiasarga peatsit ehtisid kaks silma – vaateava ka jaoks. Sama eesmärki teenisid võltsuksed külgedel. Sargad kaeti hiljem üha rikkalikumalt surnuvormelite, niinimetatud õnnistustega. Et surnule pidi kaasa andma võimalikult palju õnnistusi ja sargal enam selleks ruumi ei jätkunud, oldi sunnitud need papüürusele kirjutama ja sarka asetama: see ongi nn. surnuraamat. Kirjad palusid jumalatelt abi. Anubis, Osiris, Nut ja Isis, eelkõige aga neli Horose last pidid lahkunut kaitsma. Viimased olid need, kes olid avanud Osirise suu, et too taas süüa ja kõnelda saaks. Ning samuti pidid Horose pojad surnut hoidma nälja ja janu eest. Kui muumia oli sarka suletud ja maa alla või kaljusse raiatud hauakamber valmis, peeti iga kord maha matuse riitus. Kes rikkam, oli juba oma eluajal nii korraldanud, et tema muumia maeti Osirise pühasse linna Abydosesse. Võis lasta endale aga Abydoses rajada ka butafoorse hauakambri või püstitada hauakivi. Mõnikord juhtus, et surnukehi tuli transportida mööda vett. Siis koosnes matuserongkäik eredavärvilistest paatidest. Tavapärane oli lihtsalt muumiad Niilust mööda Abydosesse tuua, seal nendega Osirisele ohvritoomises osaleda ning need siis kodukohta matta. Matuserongkäik algas iga kord Niiluse läänekaldalt, kus muumiasark asetati lamedale laevale, mille keskosas oli baldahhiin ja mis oli rikkalikult lilledega ehitud. Kummalgi pool sarka istusid karjudes ja kaeveldes surnu paljastatud rindadega lesk ja tütred, samal ajal kui õlgadele laotatud leopardinahaga surnupreester muumiat viirukisuitsuga ümbritses. Laeva ees, millel asus muumia, sõitis väiksemal laeval üks surnu meessoost sugulastest, kes valjusti hüüdis tüürimehele: “Pööra läände, õiglaste maa pole. Naised laeval nutavad väga. Rahus lääne poole. Tule rahus, sa ülistatu. Kui päev on saanud igavikuks, näeme sind taas. Vaata, sa lähed sellele maale, mis inimesed segab”.
Vastavalt surnu sugulaste tähtsusele ja hulgale osales protsessioonis rohkem või vähem laevu. Neli härga vedasid lamedapõhjalise laeva, millel asus muumiasark, teisel kaldal veest välja ja lohistasid selle matmispaika, “et ta seltsiks isade ja emadega ning et surnuteriigi valitsejad ütleksid talle tere tulemast”. Paistab, et haua ääres läbi viidud tseremoonia, mis sümboliseeris Ra-Osirise öist rännakut, oli lausa teatraalne. Retsiteeriti kohustuslike palveid ja suitsutati viirukit. Lahkunu sugulased kaeblesid valjusti, abiks elukutselised leinalised, kes itkesid läbilõikavalt, kui rongkäik lähenes pikkamisi hauale ehk mastabale, millest sai muumia viimne puhkepaik. Matuserituaali tähtsaim isik oli preester, keda kutsuti semiks. Kui matuserong saabus, lebas sem nagu muumiagi sidemetesse mähitult hauas. Kolm meest pidid semi äratama, et too juhiks pikalevenivat tseremooniat. Kui jõuti pika haudehitise ukseni, võeti surnukeha kirstust ning jumal Anubist sümboliseeriva šaakalimaskiga preester tõstis ta mastaba seina najale püsti. Seejärel asus sem läbi viima tähtsat suu ja silmade avamise rituaali. Paljude maagiliste loitsude ning märkide saatel avati konksu abil surnu suu (teiste allikate järgi kasutas preester selleks oma väikest sõrme). Selle tavaga seoses loodi ka teos pealkirjaga “Suu avamise raamat”. “Suu avamine” oli kõige tähtsam matusetseremoonia osa muumia ettevalmistamisel. Lahkunu perekond luges palveid, samal ajal kui preester piserdas vett ja kasutas erilisi instrumente, et puudutada muumia suud: roosakast ränikivist konksu, hallikasrohelisest kivist nuga, vaase, väikesi kivist nuge, võideid, õlisid jpm. Ilma selle rituaalita ei saanud surnu teises ilmas süüa, juua, rääkida ega liikuda. Viimaks lasti kirst koos muumiaga pika köie abil hauda, kus hauakaevajad selle vastu võtsid.
Hauatagune elu ja Osirise kohus.
Hauatagust maailma kujutlesid egiptlased endile Ialu pühade väljade näol (Iaru/Jalu – õiglaste/vagade väljad), kust voolab läbi maa-alune Niilus, mida mööda sõidavad oma laevades päikesejumal Ra ja teised taevatähed. Nagu Niilus oli Egiptuses ainukeseks teeks, nii liiguvad ka taevatähed, päike ja kuu mööda maa-alust Niilust. Vastavalt öötundide arvule oli kogu allilm jaotatud kaheteistkümnesse ossa. Sattunud Ialu väljade ühte ossa, võis surnu iga ööpäev ühe tunni jooksul palest palgesse näha päikesejumal Rad ja koos teiste surnutega tõmmata tema laeva köit. Seal, Ialu väljadel, tegeles surnu samade asjadega, millega ta oli harjunud oma elus: haris põldu, külvas nisu, lõikas ja peksis vilja. Kuid kõige raskemat tööd – põldude niisutamist – ei olnud tarvis teha: hauatagustel põldudel on lõpmata palju kanaleid ja nisu kasvab seal kõrgemaks inimestest. Inimesed võisid vabaneda töödest Ialu väljadel. Siin tuli appi maagia. Valmistati väikesed inimkujukesed, kel oli viljakott seljas ja kõblas käes. Kujukestele kirjutati maagilised valemid, mis panid nad surnu asemel tööle. Need kujukesed olid tema toitjad, nad asusid surnu kutsel põldudel tööle; sellerärast nimetati neid “ušebtideks” (või ušaubti/ušabtiu/šabti), s.o. vastajaks. Need kujutasid mitmesuguste elukutsete esindajaid. Et sealpoolses maailmas tööst vabaneda, oli vaja omada suurel hulgal sääraseid ušebtisid. Nende arv ulatus mõnikord kümnetesse ja isegi sadadesse. Nad mahutati erilistesse kastidesse ja asetati samuti hauakambrisse. Vaesemad inimesed, kes ei jaksanud omandada vajalikku hulka ušebtisid, rahuldasid mõttega, et Ialu põldudel töötada on siiski kergem, kui siin maailmas. Egiptlased uskusid, et surnud jumala ülestõusmine tagas surnud inimese ülestõusmine. Nii leiame me juba püramiiditekstides väga selgest väljendatud mõtte jumala ja inimese saatuse seosest: “Kui elab Osiris, siis ka tema (s.o. surnu) saab elama. Kui ei surnud Osiris, siis ei sure ka tema. Kui ei hukkunud Osiris, siis ei hukku ka tema”. Egiptuse uskumuste kohaselt tähendas hauatagune elu mitte ainult hinge, vaid ka ihu ülestõusmist. Egiptuse tekstidest loeme: “Sa elad uuesti ja sinu hing ei lahku sinu ihust... Sulle antakse sinu silmad, et näha, ja sinu kõrvad, et kuulda kõnet. Sinu huuled räägivad, sinu jalad sammuvad, sinu käed liiguvad sinu jaoks. Sinu ihu kasvab ja sa tunned ennast tervena kõigis oma liikmeis. Sul on sinu süda. Sa tõused taevasse ja saad roogasid surnutejumalalt ja ohvreid nekropoli valitsejalt”. Juba varasel ajal oli levinud Egiptuses usk Osirise saatuse ülekandumisest kuninga saatusele. Kui Osiris suri ja uuesti elustus, siis sureb ja elustub uuesti ka kuningas. Elades oli ta, nagu Osiris, kuningas elavate üle, pärast surma aga sai ta, samuti nagu Osiriski, kuningaks surnute üle, aga tema järeltulija, otsekui Horos, astus tema troonile. Kuningate surnutekultus leidis oma kirjaliku avalduse juba “Püramiiditekstides”. Need tekstid kirjutati V dünastia lõpu ja VI dünastia alguse kuningate püramiidide seintele. Keskmise Riigile ülemineku ajal hakkas ühes nomoste kohaliku ülikkonna ja “tugevate väikeste” kasvamisega laialdaselt levima usk Osirise ja inimese saatuse samasusest, ja hauatagusest elust rääkiv kirjandus hakkas siirduma kuninga püramiidide seintelt ülikate puusarkofaagide külgedele. Hiljem, kui Uues Riigis esile kerkib “väikeste” (nemhu) kiht, kandub surnute eest hoolitsemise rituaal üle ka nendele. Teatavais tingimusis võis iga egiptlane saada Osirise taoliseks. Tekstid kantakse papüürusrullidele, mis pandi hauakambrisse kaasa. Kujutlus Osirise kohtust peegeldus Uues Riigis omapäraselt niinimetatud “Surnute raamatus”. See raamat sisaldab kuni kakssada eri peatükki, mis osutavad arvukaiks valemeiks ja palveiks ning loitsudeks nende takistuste vastu, millele võib sattuda surnu oma teekonnal jumalate kohtu ette. Mitmed nendest peatükkidest ulatavad tagasi “Püramiiditekstidesse” ja “Sargatekstidesse”. “Surnute raamatu” abiga ületab surnu kõik takistused ja jõuab “Mõlemapoolse tõe” saali, kus troonil istub Osiris ise. Tema kõrval on 42 nuga viibutavat deemonit. Nende nimed on Tulisilm, Varjuõgija, Verejooja jmt. Igaüks neist märgib ühte 42 võimalikust patust. Surnu asi on tõendada, et ta pole teinud ühtki pattu. Siis ei ründa teda ka ükski 42 deemonist. Surnult võeti rinnust süda ja asetati saalis seisvale kaalule. Selle kaalu teise kaussi asetati tõe sümbol, jumalanna Maati kujuke või selle sümbol – jaanalinnusulg. Inimese teod ei tohtinud olla sulest raskemad. Kaalub – jumal Anubis. Õigeksmõistmise korral omandas surnu õiguse astuda Ialu pühadele väljadele, kui ta aga oli patune, siis sõi tema koletis Ammi, kes varitses oma ohvrit (Anubis viskas kõlbmatud südamed Ammitile, “surnute õgijale”, kes istus kaalude juures ja ootas patuseid südameid). Sellisel juhul kaotas inimene jäädavalt võimaluse jätkata elu, isegi hauataguses maailmas.