VIIES LOENG
Vana-Egiptuse panteon. Peajumalad ja nendega seotud kultused ja müüdid.
Egiptlased austasid sadu jumalaid. Varaste dünastiate tekstides võib kohata ligikaudu kahesaja jumaluse nime, hilisemast ajast pärit Teeba versioon Surnuteraamatust aga annab peaaegu viissada nime, millele tuleb lisada veel kuni kaheksasaja mütoloogilise olendi nimetused. Stadnikovi raamatus, paragrahvis “Ülevaade Egiptuse tähtsamatest jumalatest” antakse kaheksateistkümne tähtsamate jumalate nimestik koos lühikeste annotatsioonidega: Amon, Anubis, Apis, Aton, Atum, Geb, Hathor, Hnum, Horos, Isis, Maat, Min, Month, Nut, Osiris, Seth, Thot, Ra (ei tea, miks mitte Osirise ja Sethi vahel, vaid lõpus... Aga peamine on see, et siin puuduvad: Ptah, Neftis, Šu, Tefnut, Bast, Hapi, Honsu, Mut, Nefertum, Sehmet, Sokar ja teised jumalad ja jumalannad, kes olid vähemalt niisama tähtsad, kui näiteks, Min, kelle kohta kirjutab Stadnikov ainult järgmist: “Min – erekteerunud fallosega mehekujuline viljakus- ja sigivusjumal. Tähtsaim kultuskoht oli Koptoses”. Võib ju lisada, et tema naiseks oli Isis, nende poeg - Horos. Ja üldse: Min on itüfalloslik (ithyfallos) jumal, nagu Priapos Kreeka mütoloogias, satüürid, sileenid, ja isegi Hermes, Apollon ja Zeus!). Raamatu lõpus, nimede registris, annab ta juba umbes poolsada (“Egiptuse jumalad ja jumalannad”). Aga selles registris on nii tähtsamad või Suured jumalad, kui ka väikesed ja üldse vähemtuntud. Ja ikka ei ole selge, miks selles registris puuduvad needsamad Bast, Hapi, Nefertem...
Aga nagu kirjutas Lewis Spence: “Kui juba vanaegiptuse teoloogid ei suutnud luua vähimalgi määral püsivat panteoni ega anda igale jumalale ning jumalannale pühas galaktikas sobivat positsiooni, mis võimaldaks tal valitseda mõnda konkreetset kosmilist või hingelist sfääri, võib küsida, kuidas saaks kaasaegne mütoloog luua korda nii raskestimõistetavate nähtuste hulgas nagu Niiluse orus kummardatud müütilised jumalused”...
Ja kirjutas ta seda peaaegu 100 aastat tagasi. Maal, taeval ning allmaailmal olid oma kindlad jumalad ning peetakse väga tõenäoliseks, et igaüks kolmest jumalate kaaslaskonnast (enneaadist / pesedtist) seostub ühega neist valdadest. Kõikide kaaslaskondade liikmed teisenesid eri ajajärkudel ning eri linnades. Kohalik peajumal- või jumalanna oli alati antud piirkonna juhiks. Nagu juba öeldud, võis ta teise jumalusega ühineda. Näiteks Heliopolises, kus Atum oli kohalik peajumal, liitsid preestrid tema nimele Ra, kutsudes teda palves Atum-Raks. Paljudes noomides austati üht ja sama jumalat. Näiteks kummardati Horost ja Hathorit kuues ning Hnumit kolmes nomostes. Samasugune lugu oli ka jumalate sümbolitega: näiteks, kulli pea kujutab nii Rad kui ka Horost.
R a (R a – A t u m , A m o n –R a , R a – H a r a h t e jne.).
Esimene ja vanim kosmilist päritolu jumalus on valguse personifikatsioon — Ra , mis ei tähenda midagi muud kui Päikest. Paistab, et võimas Päikesejumal Ra oli juba väga varajasel ajajärgul egiptuse panteonis juhtkohal. Hilisematel aegadel elanud egiptlaste meelest oli tema nimi mingil määral seotud loomisega. Päikesekummardamine oli Egiptuses iidne tava ning arvata võib, et Ra kultusega segunes terve hulk teisi päikesekummardamise kultusi. Igatahes on kindel, et nii läks kullipäise jumala Horose kultusega. Mõlemat jumalat kujutatakse tavaliselt inimese keha ja kulli peaga, mõnikord on nad üleni kullikujulised. Paistab, et juba iidsest aegadest peale samastati Egiptuses kulli päikesega. Teisest küljest aga, Päikesejumal on seotud maoga (Ra sümboliks on maoga ümbritsetud päikeseketas). Nagu te teate, austati Heliopolises Päikest kui kõrgemat ja vanimat jumalikku olevust (Heliopolises Ra on identne kohaliku jumaluse Atumiga – > Atum-Ra). Paljudes müütides on Ra tulnud taeva ja maa sugulisest ühinemisest (Taevas Geb ja Maa Nut peavad igal ööl sigitama uuesti päikesejumala Ra, kes sünnnib igal hommikul Nuti jalgade vahelt uuesti). See versioon vastab vanemale õpetusele. Heliopolises kuulutati aga, et Päikesel pole isa ega ema. Ta kerkis üles künkalt ning lõi maailma, jumalad ja inimesed, tõi maailmale valguse, elu ja liikumine. Päikesejumal Ra säilitas oma positsiooni kui looja ja kõrgeim valitseja kogu Egiptuse ajaloo vältel, olles lühikest aega kõrvale tõrjutud vaid Ptahi poolt Memfises. Alates neljandast dünastiast (26-25 ss.) kannavad Egiptuse kuningad lisanime “Ra poeg”.
Egiptlastel oli mitu erinevat arusaama sellest, kuidas päike üle taevakaare rändas. Ühe variandi järgi purjetas ta paadi või laevaga üle taevavete. Nii sõitis tõusev päike laevas nimega Manzet (st. “tugevnev”), kuid õhtuse päikese kandis loojumispaika laev Mesektet (st. “nõrgenev”). Mõlemad nimed tähistavad allegooriliselt tõusvat ja loojuvat päikest. Ra muutumatu tee üle taevavõlvi oli loomise ajal paika pannud jumalanna Maat, kes kehastas õiglust ja korda. Rad abistas tema igapäevasel retkel grupp sõbralikke jumalusi, kes juhtisid tema laeva loojuva päikese asupaika. Thot ja Maat olid kindlaks määranud kursi ning Horos oli tüürimees ja komandör. Heliopolises samastati hiljem Horos Ra-Harahtega (“Horisondi Horos”). Kummalgi pool laeva ujusid lootsiametis kalad, kuid kaasjumaluste abist hoolimata ründasid Ra laeva pidevalt kõige jubedamad koletised ja deemonid, kes püüdsid sõiduki edukat kulgu kõikvõimalike takistustega pidurdada. Ra kõige võimsam vastane oli madu Apop, kes kehastas ööpimedust. Kõik surma ja teadmatusega seotud koledused olid kehastanud selles koletislikus maos, kes juhtis oma pesakondi allilma pimeduses nii jumalate kui ka inimeste vastu. Tema kohta on palju teavet Apopi kukutamise raamatus, kus antakse koletise võitmiseks vajalikke loitse ja muid näpunäited, mida Teebas asuvas Amon-Ra templis iga päev retsiteeriti. Neis tekstides viidatakse Apopile kui krokodillile ja maole ning kirjeldatakse, kuidas peab teda sümpateetilise maagia abil odadega läbi torkama ja nugadega pussitama; kuidas tuleb tema pea maha raiuda ja teda nii põletada, et ta tõesti tuleroaks saaks. Õpetused käivad ka tema õelate poolehoidjate kohta. Neid maagilisi toiminguid viidi Teebas läbi päevast päeva ning usuti, et need on päikesejumalale tema rännakul suureks abiks. Apopi puhul on tegemist deemoniga, mida võib kohata peaaegu igas mütoloogias. Ta on koletis, kes iga päev päikesega võitleb ning lõpuks taevakeha alla kugistab. Muidugi, Apop ei söönud Rad ära, aga ta jõi ära kõik vee allilma Niilusest. Ra võitis Apopi ja sundis teda välja oksendama kõik vee. Selle müüdi teise versiooni järgi Ra (suure punaka kassi kujul) tappis ta püha puu jalamil (sükomoor?), lõigates tal pea otsast. Hea näide sellest, missugust kõikehõlmavat tähtsust omas päike egiptlaste usundlikes kujutluses, pakub üks muistne müüt, mis on kirja pandud Vana riigi lõpul “Püramiidide tekstides”. Selles müüdis jutustatakse jumalate omavahelisest võitlusest ja sellest, kuidas võitja sõi võidetut:
“Tema elab igasuguse jumala olemusest, ta sööb aplalt nende sisikonnad, sest nende sisikonnad on täis lummusid... Ta ahmib jumalate südameid... Ta toitub täissöönud sisikondadest, ta kustutab oma nälga nende eluga, südametega, lummudega”.
Nagu teada, on paljudel nn. primitiivseil (arhailistel) rahvastel samasugused põhjendused inimsöömiseks. Võitja sööb surmatud vaenlase mitte niivõrd nälja kustutamiseks, kuivõrd selleks, et, süües vaenlase südame või maksa, omandada langenu vaprust ja jõudu, mida see omas elavana. Muistne müüt sellest, kuidas võitja jumal sööb oma löödud vaenlased, mõtestati lahti kui jutustus tähtede hukkumisest kõikevõitva ja kõikeneelava päikese kiirtes:
“Kustuvad tähed, eksleb Amburi tähtkuju, värisevad Lõukoera tähtkuju luud... nad näevad Päikest hiilgavana, hingestatuna, nagu jumalat, kes elab oma isadest ja saab toitu oma emadelt... Tema jõud kätkeb horisondis, nagu Atumil (õhtupäikesel), kes tema sünnitas, aga sünnitas ta enesest tugevamana... Päike keedab nendest toitu oma õhtupadades... Suured neist lähevad tema hommikulauale, keskmised nendest tema õhtulauale, väikesed tema öölauale... Taevaelanikud on loovutatud Päikesele”.
Seega hävitas kõikeneelav Päike kõik taevatähed. Päikese kõrval paistis silma ainult Kuu, aja reguleerija (jumal Thot), ja Siirius, täht, millest sõltus Niiluse veetõus, Egiptuse kogu heaolu läte. Siirius ilmus Egiptuses esmakordselt horisondile üheksateistkümnendal juulil, s.o. hetkel, mil algas veetõus. Seepärast pühendati Siirius, mis etendas nii tähtsat osa, Ra lapselapsetütrele (teise variandi järgi – tema tütrele) – viljakus jumalanna Isis-Hathorile, kes andis maale kõik maised hüved. Isis on viljakuse ja emaduse jumalanna, Hathor aga – armastuse, tantsu ja taevajumalanna. Mõlemad osalevad väga tihti müütides koos Raga.
Rad ehk Amon-Rad austati kõikjal üle maa pidustustel, mis kestsid üle kuu, ajal, kui põllumaa oli üle ujutatud ja talupojad ei saanud töötada.
Osirise kultus ja müüt
Sureva ja taaselustuva jumala kultus õilmitses Egiptuses eriti lopsakalt. Sureva ja taaselustuva looduse jumal on viljatera kehastus, “viljatera jumal” aga, rääkides ühe egiptuse teksti sõnadega, ta
“annab kogu maailma kõrsvilja ja toidu. Tema toob küllasust ja ilmutab end vee kujul. Kõik hingavad, südamed hõiskavad, kõhud rõõmustavad, kõik palvetavad, kõik ülistavad tema ilu. Magus on meie armastus tema vastu, tema meeldivus ringleb südameis. Suur on kõigi armastus tema vastu”.
Sureva ja taaselustuva looduse jumalat – viljatera – , hiljem aga ka veejumalat austati jumal Osirisena. Ükski Egiptuse panteoni jumalaist ei olnud nii populaarne, nii lähedane kõigi nomoste usundile kui jumal Osiris. Osirise müüt ja tema kuju, nii nagu seda tunti hilisematel sajanditel, kujunes välja ajajärgul, mil Põhja- ja Lõuna-Egiptuse vahel puhkes julm võitlus Niiluse oru ühendamise pärast. Selles võitluses hakkas põhjanomoste ülemkiht tähtsustama delta tsentraalse nomose kohaliku jumalat (Busirise nomose jumalat). Seda jumalat hakati nimetama Osiriseks. On võimalik, et see nimi tähendas “silma paik”, s.o. jumal, kellel puhkasid inimeste silmad. Osirise nime vanimat ja lihtsaimat vormi jäädvustati kahe hieroglüüfiga, mis kujutavad trooni ja silma. Siiski ei ütle need sümbolid nime tähenduse kohta kuigi palju. Isegi hilisemal ajal elanud egiptlased ei tundnud nimetatud hieroglüüfide päritolu. Nende arvates tähendasid sümbolid “silma jõudu” – see tähendab Ra jõudu. Osirise müüdis rõhutati tema kui kuninga tegevust inimeste seas ja siis tema kuninglikku positsiooni surnute-maailmas.
Selles sfääris vastas tema positsioon Ra omale, kes valitses elavate ilmas. Osirise päritolu on äärmiselt ebaselge. Kirjalike tekstide põhjal pole võimalik välja selgitada, kus või millal teda kummardama hakati. Igatahes on selge, et Osirise kultus on märksa vanem kui mistahes tekst. Pärast seda, kui Lõuna-Egiptus oli võitnud Põhja-Egiptuse, s.t. Varadünastilisel ajajärgul, olid kultuse varasemad keskused Abydosess ja Mendes. Viienda dünastia ajal oli Abüdos Osirise kultuse keskus. Kuid Püramiiditekstides vihjatakse, et juba enne seda püstitati paljudes Osirise pühamuid. Osirise kultus säilitas oma tähtsuse järgnevate aastatuhandete kestel ja mõjutas kristluse kujunemist. Osirise müüdi sisu on peajoontes järgmine. Taeva ja maa, Nuti ja Gebi lasteks olid jumal Osiris ja tema õde ning naine Isis, aga samuti Osirise noorem vend jumal Seth ja selle õde ning naine Neftis. Osirise legendi allikaks on Plutarchos (De Iside et Osiride). Egiptuse kirjalikest tekstidest pole leitud selle loo terviklikku versiooni, ehkki need kinnitavad kreeka autorite jutustusi. Legend on selline. Taevajumalanna Nut (Rhea) oli Ra (Heliose) abikaasa. Kuid jumalannat armastas ka Geb (Kronos), kelle tunnetele too vastas. Saanud teada oma naise truudusetusest, läks Ra marru. Ta pani Nutile needuse, öeldes, et jumalanna laps ei saa sündida mitte ainsalgi kuul ega aastal. Võimsa Ra needust ei saanud tühistada, sest ta oli kõigi jumalate valitseja. Oma hädas pöördus Nut jumal Thoti (kreeka Hermes) poole, kes teda samuti armastas. Thot leidis tänu oma kavalusele pääsetee. Ta läks kuujumalanna Selene juurde (Egiptuses on kuu alati meessoost), kelle valgus võistles päikese enda kiirgusega, ja kutsus ta malet mängima (Frazer kirjutab, et kabet). Panused olid kõrged. Selene mängis oma valguse peale – seitsmekümnenda osa peale igast oma valgusvihust – ja kaotas. Seepärast kahaneb ja kuhtubki kuuvalgus teatud ajal, ja kuujumalanna polnudki enam päikesele rivaaliks. Selenelt võidetud valgusest tegi Thot veel viis päeva ja lisas need aastale (see koosnes tol ajal kolmesaja kuuekümnest päevast), nii et need ei kuulunud ei läinud ega tuleva aasta ega ka ühegi kuu juurde. Nende viie päeval saigi Nut oma viie lapsega maha. Esimesel päeval sündis Osiris, teisel päeval Horos-vanem, kolmandal Seth, neljandal Isis ja viiendal Neftis. Osirise sünni ajal lausus vali hääl, mis kõlas üle kogu maailma: “On sündinud terve maa valitseja!”. Aja jooksul täitusid Osirise kohta käivad ennustused ning temast kujunes võimas ja tark kuningas, kelle valitsuse ajal saavutas Egiptus seninägematu õitsengu. Ka tema otsustas paljude teiste “jumal-kangelaste” kombel oma rahvast tsiviliseerida. Enne elasid inimesed nagu metslased: sõid inimliha ja saatsid korda muid barbaarsusi. Tema andis rahvale seadustiku, õpetas neid maad harima ning selgitas, millised riitused sobivad jumalate kummardamiseks. Pannud Egiptuses maksma seaduse ja korra, rändas Osiris kaugetesse maadesse, et jätkata seal inimeste tsiviliseerimist. Ta oli nii õrn ja hea ning jagas barbaritele teadmisi sedavõrd meeldival moel, et viimased jumaldasid koguni maapinda, millel ta kõndis. Osiris oli nii hea, et teda nimetati “Un-Nofer”, s.o. “hea” (siit – nimi Onufrij). Kuid tema vend jumal Seth oli kurjusjumal. Seth kadestas oma vanemat venda ja otsustas ta kavalusega hukutada. Seth tõi jumalate koosolekule hästi valmistatud ja rikkalikult kaunistatud kasti ja tegi jumalaile ettepaneku sellesse kordamööda sisse heita. Seth lubas kasti kinkida sellele, kellele see on paras. Kast osutus parajaks Osirisele, sest ta oli tema mõõtude järgi valmistatud. Aga niipea kui Osiris kasti heitis, sulgesid Seth ja tema abilised kiiresti kasti ja viskasid selle Niilusesse. Jõe lained kandsid puusärgi merre, kus ta jõudis välja Foiniikia rannikule muistse linna Büblose kohale, kus austati jumal Adonist, kes oli väga sarnane Osirisega. Oma mehele truu jumalannana Isis otsib puusärki Osirise laibaga. Lõpuks leiab ta selle Bübloses, kus lained selle tamariskipõõsasse heitsid. Põõsast kasvas imeväel võimas puu, mille tüves peitus Osirise kirst. Selle maa kuningat hämmastas puu kõrgus ja ilu. Ta andis käsu, et puu maha lõigataks ja selle tüvest tema palee katusele tugisammas tehtaks. Kirst Osirise kehaga jäi aga selle samba sisse. Ja edasi jutustatakse sellest, kuidas Isis leidis selle, kuidas ta lõikas puutüve lõhki ja võttis sealt välja kirstu ning pöördus tagasi Egiptusesse. Sellest lugege ise (kas Frazeri või Lewis Spenseri raamatust). Ja sellest, kuidas Seth leidis kirstu ja rebis Osirise surnukeha raevukalt neljateistkümneks tükiks, et need seejärel üle kogu maa laiali loopida; kuidas Isis võttis papüürusvartest paadi ning asus taas oma abikaasa säilmed otsima; kuidas ta leidis kõik Osirise kehatükid (välja arvatud tema genitaalid). Kõikjal, kus Isis leidis surnukehatüki, mattis ta selle maha ning ehitas sinna peale pühakoja. Seepärast ongi Egiptuses nii palju Osirise haudu.
Juba pärast Osirise surma sünnitab Isis poeg Horose (sigitus toimub juba surnud mehega: Isis lendas kulli – kanakulli – kujul tema keha peale). See oli Horos-noorem. Kartes Sethi intriige, sünnitas Isis poja delta padrikuis ja tal õnnestus väike Horos üles kasvatada. Kujutis Isisest, kes hoiab kätel väikest Horost ja toidab teda rinnaga, oli Egiptuse usundis eriti populaarne ja leidis jäädvustamist loendamatuis kujukestes ja reljeefides. Kui Horos sai täisealiseks, astus ta võitlusse oma isa kurja vaenlasega. Võitlus kestis väga kaua; mõlemad näitasid vapruse imetegusid. Asi läks isegi niikaugele, et Seth, keda kimbutas Horos, palub abi Isiselt, kes peab teda kui samast emast sündinud venda aitama “võõra” inimese, oma poja! vastu. Müüdi sellest episoodist näeme, kuivõrd tugevad olid Egiptuses matriarhaadi igandid. Lõpuks siiski võidab Horos ja Osirise õigused ennistatakse; Horos kui tema järeltulija astub troonile elavate riigis, Osiris aga saab surnute kuningas. Niisugune on Osirise müüt oma põhijoontes. Sellest müüdist on säilinud hulk teisendeid, mis nähtavasti on pärit jumala eri austamiskeskustest.
Osirise kultus rikastus Keskmise riigi ajastul sel teel, et temasse lülitati, seoses Isise nutuga lahkunud Osirise pärast, nood leinalaulud, milles egiptuse lesed nutsid taga oma surnud mehi. Ühel papüürusel on säilinud Isise ja Neftise itkulaul surnud venna Osirise üle:
“Tule, Osiris, oma koju... Oo, kaunis noormees, tule ja vaata mind: ma olen ju sinu õde, keda sa armastad. Ära lahku minu juurest. Un-nofer, tule kohe oma koju tagasi. Ma ei näe sind ja minu süda leinab ning minu silmad otsivad sind. Ma tahan sind nii väga silmitseda. Võin ma väsida sinule vaatamast? Magus on sind näha... Tule oma õe, tule oma naise, tule oma abikaasa juurde. Mina olen su õde samast emast, ära lahku minust. Jumalad ja inimesed vaatavad sinu poole ja nutavad sinu järele. Ma hüüan sinu poole ja itken taevani, sina aga ei kuule minu häält, kuigi olen sinu õde, keda sa armastasid maa peal ja peale kelle sa pole armastanud ühtegi teist, oo, minu vend...”
Need kutsed kuulusid templites mängitavate müsteeriumide koosseisu ja neid laulis Isise osa etendav naispreester. Müüt surevast ja taaselustuvast jumalast Osirisest oli populaarne mitte ainult Egiptuses eneses, vaid ka Foiniikias Büblose linnas, kuhu, nagu jutustab legend, lained olid kandnud Osirise puusärgi. Juba Vana Riigi kuningad rikastasid ohvriandidega Büblose templit. Isegi Rooma valitsemisajal peeti Egiptuses ja Bübloses Osirise kannatustele pühendatud üldist püha. Egiptuses visati merre papüüruskera, mis kujutas Osirise pead, ja merevood kandsid selle Foiniikia rannale, kus ta pidulikult vastu võeti. Osirise kultus etendas Egiptuses erakordselt tähtsat osa selle tõttu, et ta sai siin surnutekultuse aluseks.