NELJAS LOENG

Vana-Egiptuse religioon. Loodusjumalad.

Loomismüüdid (Kosmogoonia ja teogoonia).

On säilinud palju lugusid, millest selgub egiptlaste arusaam maailma, jumalate ja inimeste loomisest. Aga seal oli mitmeid “teoloogilisi” ja “teogoonilisi” süsteeme. Peamised neist on Heliopolise, Memfise, Hermopolise ja Teeba kosmo- ja teogooniad.

H e l i o p o l i s e
k o s m o g o o n i a,
t e o g o o n i a

(Vana Riigi ajastu, III-IV dünastia ajal: ~27-25 sajandid eKr. Allikad: “Püramiidide/ Püramiiditekstid”, “Sarkofaagide /Sargatekstid”, “Surnuteraamat” jt.).

Heliopolise (egiptuse keeles – On, vana Alam-Egiptuse linn) algupärane jumal oli (1) Atum (see arvetavasti tähendab “täiuslik, kõiksus, tervik”), või Tem, maailma looja ja issand. Ta lõi iseenda märjast ürgkaosest, ookeanist (Nun – “jumalate isa”) – tähendab, et maailmal oli vähemalt kaks isa. Ühes tekstis on niisugune Ra palve: “Oo, Nun, kes sa oled esmasündinu jumalate hulgas, kelle poeg ma olen, palun, anna mulle nõu”). Masturbatsiooni kaudu sigitas Atum (arvatavasti, ta jõi oma spermat ja pärast sülitas välja) ürgelemendid (2) Šu (õhujumal) ning (3)Tefnuti (niiskuse jumalanna). Nendest omakorda (loomulikul teel...) tekkisid taevas (4) (Nut) ja maa (5) (Geb). Nuti ja Gebi lapsed: (6) Osiris, (7) Seth, (8) Isis ja (9) Neftis (Nephthys). Hiljem samastus Atumiga Ra (Atum-Ra). Püramiiditekstides räägitakse Atumist: “See kuningas tekkis Nunist, kui ei olnud ei Taevast, ega Maad, kui mitte midagi ei eksisteerinud”. Jumal Atumit ehk Temi, kes oli algselt Heliopolise kohalik jumalus, peeti dünastilisel perioodil üheks Ra esinemisvormiks ja loojuva päikese kehastuseks. Atum oli üks egiptlaste esimesi jumalusi. Teda kujutati purjetamas Ra laevas, kellega teda kui Atum-Ra (või Ra-Atum) varastel aegadel ilmselgelt seostati. Paistab, et ta oli jumal, kelle paljud atribuudid langesid kokku Ra omadega. Egiptuse keeles on “muutus” – “hpr” ja “täiuslik” või “lõpetatus” – “tm”. Mõlemad mõisted “kehastuvad jumalates”. Hepra (Hepera või Hepri, mis tähendab “saav, tekkiv”) ja Atum (“täiuslik”) moodustasid juba varakult ühe kaks-ainsuse, tähistades päikesekulgemise teoloogias hommiku- ja õhtupäikest. Ra ja Isise müüdis lausub Ra: “Hommikul olen ma Hepri (Hepera/Hepra), keskpäeval – Ra ja õhtul Atum (Tem)”, mis näitab, et egiptlaste silmis jagunes päev kolmeks osaks, millest igaüht valitses kindel päikesejumaluse vorm. Üks Atumi esinemisvormidest, mida kummardati, oli madu – päikesejumaluse kohta üpris tavaline kuju, sest paljudes maades sümboliseerib oma saba suus hoidev madu päikeseketast. Üks papüürus sisaldab kaht üleskirjutust, kus täpsustatakse, kuidas tekkis Päike. Ühes loos lausub jumal Ra, et ta võttis Hepra kuju, kellele tavaliselt omistatakse loomisvõimet, = jumal Atum). Teisel kohal räägitakse: “Tervitus sulle, Atum, tervitus sulle, Hepri/Hepera/Hepra, kes sa oled ise-enesest tekkinud! Sa oled sinunimeline kerkinud “küngas”, sa tekkisid oma nimes “Hepri””. Tähendab, et ühest küljest Atum on htooniline jumalus, aga teiseks – päikese jumal... Sellel papüürusel räägib Ra, et ta jätkas üha uute objektide loomist nendest, mida ta juba oli loonud, kusjuures loodu väljus tema suust: “Taevast”, ütleb ta, “polnud olemas ning maa polnud veel tekkinud, maised loomad ja roomajad polnud veel sündinud, ning mina tõin nad välja Nunist, kus nad tardumuses viibisid”. See lubab arvata, et Hepri vormis universumi elu mateeriast, mis pärines Nuni märjast sügavikust. Ürgne küngas oli elu alguseks, maailma loomiseks Nunist. Hepri sõnab: “Ma ei leidnud kohta, kus seista, ma panin omaenda südamele nõiduse. Ma võtsin aluseks Maati. Ma lõin iga kuju. Ma olin ihuüksi. Ma ei olnud veel endast eraldanud jumal Shud ega sülitanud välja jumalanna Tefnutit. Minuga koos ei töötanud ainsatki olendit”. (Maat – naisekujuline korra, korrapära, seaduse, tõe, õigluse ja õiguslikkuse kehastus. Teda peeti jumal-demiurgi Ra tütreks, kes maailmaloomise kestel kehastus siinpoolses maailmas). Jumal lisab, et tema südamest tekkis hulk olendeid. Kuid päike, mis oli Nuni silm, püsis “varjus Šu ning Tefnuti taga”. Alles hulk aega hiljem kerkisid need kaks olendit, kes olid Nuni lapsed, vetesügavusest ja tõid kaasa oma isa silma. Siin on näha, et silma kujul esinev Päike on teatud määral seotud veega. Kui Hepri/Hepra (või Atum-Ra) oli ohtrasti nutnud, võrsusid tema pisaratest mehed ja naised. Seejärel lõi jumal teise silma, mis oli tõenäoliselt Kuu. Pärast seda lõi ta taimed ja roomajad, samal ajal kui Shust ja Tefnutist sündisid Geb, Nut, Osiris, Isis, Seth ning Neftis. Huvitav, et viimased neli jumalat ei olnud Heliopolise jumalasteks (näiteks, Osiris oli seotud põhja Busirisega, Isis – lõuna saare Philaega). Tundub, et vähemalt loo lõpuosa on küll preestrite sepitsetud. Siiski leidub loomismüüdist veel üks versioon, mille taga on ilmselgelt olnud Osirise kummardajad. Selle algul ütleb Hepra/Hepri/Hepera, et ta on õigupoolest Osiris ning ürgaine looja. Antud juhul on Osirise kultuse pooldajad loomislegendi lihtsalt üle võtnud ja oma maitse järgi ümber teinud. Selles versioonis väidab Osiris, et alguses oli ainult tema. Tema tõi Nuni tardunud sügavusest esile jumaliku hinge, mis tähendab, et ta hingestas ürgsügaviku. Seejarel kattub müüt sõna-sõnalt Hepra/Atumi loomislooga. Heliopolise kosmogoonia järgi on Osiris vaid maailma looja (Atumi) lapselapsepoeg, teda lülitati Heliopolise üheksaainsusesse Vana Riigi lõpul, aga juba kolmanda aastatuhande aluseks tugevdas Osiris Egiptuses oma mõju (algul Memfises, kus temas jätkub seni sealmail kummardatud Sokar/Seker (surmajumal), hiljem Abydoses, kus ta asub seni “läänepoolsetest esimesena” austatud ja allilma valitsenud surnutejumala kohale. Sellepärast on vaja temast jutustada juba praegu. Osiris on pärit Dedust (kreeka keeles – Busiris), kus teda kummardama hakati – oletatavasti kui hämarast eelajaloost pärit kuningat, kelle surma ümber põimus terve müüt. Tema kultusekeskused asusid Abydoses ja Philaes. Kodulinnas Dedus kujutatakse Osirist kapiteelile toetuva sambana. Sümbol, mis hieroglüüfkirjas tähendab “kestma”. Surm “kestab”. Kui Osirist ka piltlikult kujutati, siis rohelise näoga muumiana. Sest ta elab ja haljendab. Peas on tal vaaraokroon, käes aga võimusümbolina karjakepp ja lehvik.(Osirise kultusest ja müüdist – hiljem).

Atumi ilmumiskujuks peeti skarabeust. Teda kujutati mehe- ja maokujulisena. Demiurg Atum seisis Heliopolise üheksainsuse (enneaadi) eesotsas.

Püramiiditekstides mainitakse korduvalt gruppe, mis kõik koosnevad üheksast jumalast. Ühte neist kaaslaskondadest ehk enneaadidest nimetati Suureks, teist Väikeseks. Püramiiditekstides nimetatakse veel kaheksateistkümnest jumalast koosnevat gruppi. Kõiki kolme kaaslaskonda kujutavad kakskümmend seitse ritta asetatud sümbolit, mis tähistavad sõna neter (jumal). Neter oli sõna, millega egiptlased tähistasid nii jumalust kui mistahes muud üleloomulikku olendit. Enamiku egüptoloogide sõnul meenutab neterit tähistav hieroglüüf pika puust varrega kirvest. Kui öeldakse, et jumalate kaaslaskonnad koosnevad üheksast jumalast, tuleneb see nende nimetusest pesedt, mis tähendab “üheksa”. Tegelikult koosneb Väike kaaslaskond üheteistkümnest jumalast, ehkki algselt oli neid üheksa. Kohalikku kaaslaskonda, näiteks Heliopolise omasse, võis ühel või teisel viisil kaasata mõne teise noomi jumala. Seega sai võõras jumal kas asendada kohalikku jumalat või eksisteerida temaga kõrvuti. Võõrad jumalad võisid sulandada pesedt’i juhti. Kui kaaslaskonda võeti vastu uus jumal, haarati ühes ka kõik teised temaga seotud jumalused, ehkki nende nimed ei pääsenud grupi algsete liikmete kõrvale. Viienda dünastia ajaks (25-24 ss.) olid eelnimetatud kolm jumalate kaaslaskoda täiesti välja kujunenud. Pole põhjust kahelda, et Egiptuse teoloogia oli selle panteoni moodustamise eest tänu võlgu Heliopolises valitsenud preestritekastile. Esimene enneaad või Heliopolise pesedt on Suurte Jumalate enneaad. Ühes viienda dünastiaaegses tekstis loetletakse Väikese kaaslaskonna jumalate nimed, aga üldiselt on nad vähetähtsad. Kolmanda kaaslaskonna jumalaid mainiti harva ja nende nimed on teadmata.

M e m p h i s e
t e o l o o g i l i n e
s ü s t e e m.

(Vana Riigi ajastul, V-VI dünastia ajal:

~25-22 sajandid eKr. Allikad – need samad, aga seal on vähem infot Memfise teoloogiast, peamine allikas - “Memfise teoloogiline traktaat”).

Kui nomoste poliitiline ühinemine tugevdades Ra ja Osirise isikus üleegiptusliku tähtsusega jumalate kultust, siis teiselt poolt kerkis Ptahi isikus Vana Riigi ajastul esikohale kogu Egiptuse panteonis nomosejumala kultus. Ptah, nagu te juba teate, oli Memfise nomose jumal. Memfise nomos (esimene Alam-Egiptuse nomos) omas suurt tähtsust Egiptuse ühendamisel: mitme sajandi kestel etendas Memfis väljapaistvat osa Lõuna-Egiptuse võitluses Põhja-Egiptuse vastu. Vana Riigi ajastul kerkis esikohale Ptah (kiilaspäine skeptriga mees kõvera habemega) ja võttis endale universumi looja osa, tõrjudes tagaplaanile kõik teised jumalad. Ptah lõi südames tekkinud mõtte ja keeles väljendatud sõna abil maailmakorra. Ptahi säärast peaosa tunnistab kuulus “Memfise teoloogiline traktaat”, milles kõik Egiptuse jumalad on suure Ptahi, maailmalooja, eri avaldusteks. Memfise preestrite teos illustreerib ühe nomose või linna ülemvõimu mõju müütide kujunemisele ja usundlikule ideoloogiale. See traktaat annab tunnistust ka abstraktse mõtlemise arenemisest Egiptuse preesterkonnas, kes töötas välja selle müüdi õige abstraktsel kujul. Ptah lõi iseendast oma 8 hüpostaasi: “Ptah oma trooni peal”, “Ptah-Nun, kes lõi Atumi”, “Ptah-Naunet, kes sünnitas Atumi”, “Ptah – enneaadi süda ja keel”(see tähendab: Horos jaThot), + veel neli, kelle nimed ei ole säilinud. Ptah oli veel kõikide käsitööliikide jumal. Varastel aegadel peeti teda ilmselt loojaks, kuid võimalik, et teda aeti segi ühega egiptuse esimesest looja-võimetega jumalustest. Ühes püramiiditekstis (24 s.) viidatakse talle kui “töökoja” omanikule. See näib tähendavat, et nimelt Ptah lõi uued laevad, milles surnute hinged pidid Duatis (surnute riigis, allilmas) elama. Tavaliselt kujutatakse Ptahi kiilaspäise ja kõvera habemega mehena; tema kaelas ripub õnne sümbol Menat (?), tema käes on skepter, ta kannab rõivaid, mis liibuvad tihedalt kehale nagu surilina (Ptahi kujutatakse ka muumiana). “Surnuteraamatust” saame teada, et ta oli osav metallitöötleja, meisterlik arhitekt ja küige universumis asuva vormija. Asjaolu, et kreeklasid samastasid teda Hephaistosega, aga roomlased – Vulkanosega, aitab meil suuresti tema atribuute mõista. Ptah oli see, kes viis koos Hnumiga ellu Thoti käsud universumi loomise osas. (Hnum/Hnemu iidne kultus oli Elefantine linnas. Arvatavasti oli Hnum predünastiliste egiptlaste jumal. Tema nimi tähendab “ehitajat” või “vormijat”, ning just tema valmistas potikedral esimese inimese, tegi esimese muna, millest tuli päike, lõi jumalate kehad ja hoidis neid korras. Tema sümboliks oli lamedasarveline jäär. Tavaliselt kujutati teda jäärapealise mehena, kes kannab valget krooni, mõnikord ka ketast. Algselt ta oli jõejumal, keda peeti nagu Hapitki Niiluse ja iga-aastase üleujutuse jumalaks). Hnumi hooleks jäi loomade vormimine, samal ajal kui Ptahi ülesandeks oli maa ja taeva loomine. Ptah valmistas võimsa metallplaadi, millest pidi saama taevariigi põrand ja taevalaotuse katus; ühtlasi lõi ta seda ülalhoidvad toed. Nagu näha, on ta pidevalt seotud teiste jumalatega: ta võtab kindlatel eesmärkidel üle teiste jumaluste atribuute või omadusi. Ptah-Sokar/Sekerina esindab ta loova väe ja pimeduse ehk kaose liitu: Ptah-Sokar on tõepoolest Osirise vorm, kui too esineb öise päikese või surnud päikesejumalana. Sokarit kujutatakse kullipäise mehe muumiana, kusjuures tema keha meenutab Ptahi oma. Sama Ptah sulas hiljem ühte pistrikupäise surnutejumala Sokariga, ning kui Osiris sai allilma jumalaks, tekkis kolmikjumalus Ptah-Sokar-Osiris. Ptah oli seotud ka jumalaga, keda tunti Tatenen/ Teneni nime all (“Tatenen” tähendab “tõusev maa” – jälle seesama ürgne küngas!). Harilikult kujutati teda inimesena, kes kannab peas jaanalinnusulgedega krooni. Teda on joonistatud ka potikedra taga, millel ta vormib maailma. Teistel joonistel hoiab ta kõverat mõõka. Tatenenina esineva Ptahi mõõk vastab neile kirvestele, mis on kogu maailmas loojavõimetega jumaluste atribuudiks. Tõenäoliselt oli Tatenen ürgne loov jumal, keda sel põhjusel kõrvutati Ptahiga. Ptahi naine oli Sehmet/Sahmet (sõja, põua, haiguste ja tervistamise jumalanna),nende poeg oli Nefertem.Sehmetil oli emalõvi pea, nagu jumalanna Bastil. Teised Ptahi naise variandid – jumalannad : Bast, Tefnut, Maat, Hathor (nendest – järgmisel loengul). Nefertem – oli kas Ptahi ja Sehmeti või Ptahi ja Basti poeg. Teda on joonistatud kui suletuttidega kroonitud meest, kes mõnikord seisab ka lõvi seljas. Mõnedel maalidel on tal lõvi pea ning muumia keha. Varastel aegadel sümboliseeris teda lootoseõis, ta oli hea lõhna, aroomi jumal (nagu öeldakse Püramiiditekstis, “ta on lootoseõis Ra nina juures”). Ta oli kolmas liige Memfise triaadis, mis koosnes temast, Ptahist ja Sehmetiks. Mõnikord selle triaadi kolmandaks liikmeks, Ptahi pojaks peeti Imhotepit/Iemhetep, kes oli vaarao Džoseri (III dünastia, 28/27 s.) jumaldatud čati ja esimene ülempreester (Helioopolises, mitte Memfises), kelle nimi me teame. Tema nimi tähendab “tule rahus” ning see anti talle seetõttu, et teda peeti inimkonnale ravikunsti toojaks. Teda kujutatakse, nagu tema isa Ptahigi, kolbakujulise- peakattega. Imhotepi ees on avatud papüüruserull, mis sümboliseerib tema kui õpetatuse ja teadmiste jumala loomust. Egiptlaste seas oli ta siiski populaarseim just ravikunsti jumalana. Hilisematel aegadel võttis ta üle Thoti koha, saades jumalate kirjutajaks, ning lõi maagilise väega sõnad, mis kaitsesid surnuid Duatis nende vaenlaste eest. Teda seostati ka matusega, mis tähendab ehk seda, et arstid võisid palsameerimiskunstiga teatud määral seotud olla. Selline oli Ptahi perekond.

H e r m o p o l i s e
k o s m o-,
t e o g o o n i a.

( Esimene vaheperiood, 23-21 ss., VIII-X dünastiad. Allikad: Vanemad sargateksid jt.). Hermopolise religioossest süsteemist on vähem teada, sest peamised allikad on hilisaegsed, ja pärinevad peamiselt mitte Hermopolisest, vaid teistest religioossetest keskustest. “Püramiiditekstides” viidatakse kaheksale jumalale kui universumi loojatele ja vormijatele. Jumal Nun ning tema abikaasa Naunet olid kas ürgse ookeani või taevalaotuse ja sealt langeva vihma jumalused. Huh (Hu/Hehu) ja Hauhet (Hehut) kehastavad kas lõpmatut ruumi või tuld, Kuk (Kekui) ning Kauket (Kekuit) aga – pimedust, mis lasus ürgsete vete kohal. Amon ja Amaunet – nähtamatu. Teiste allikate järgi viimane paar – Kehr ja Kehret. Paistab, et Kehr ja Kehret kehastasid samuti kaoseööd. Mõni neist jumalaist on konna peaga (mees-jumalad), mõnel on aga mao pea (jumalannadel).

Hermopolise kosmogoonia järgi tekkis ürgsest ookeanist küngas (seal, kus hiljem asutati Hermopolis), selle künka peal oli ilmunud imeline lootos, milles oli sündinud jumal-laps. Sellega lõppes maailma ja päikese loomine. Jumal-laps sigitas teisi jumalusi ja inimesi. Oli ka teine Hermopolise versioon: iibisekujuline Thot pani ürgookeanist (Nun) tõusnud esikünkale (hiljem siin asetses Hermopolis) jumaliku muna, millest koorus välja esijumal (hilisema arusaamise järgi – jumal Ra), kes pärast lõi teised jumalad.

Hermopolis austati Thoti peajumalana. Ei ole selge, millal, mispärast ja kuidas Thot sai Hermopolise oktoaadi peajumalaks. Thot on iibise- või paavianikujuline tarkuse, kirja-, arvutus-, seaduste ja tekstide jumal. Ta oli ka kuujumal, kuusilm, s.t. ajaarvamise jumal. Thot esines jumalate saadikuna ning arvatavasti sellepärast samastasid kreeklased ta Hermesiga (seepärast – Hermopolis, egiptlased nimetasid linna ~ “Hmun”, mis tähendab 8, sest seal oli 8 peajumalat, oktoaad). Thoti kujutati ka iibise peaga inimesena. Et aga iibisel on pikk nokk, siis egiptlased nimetasid jumal Thoti “Suureninaliseks”

Tähtsamaid linde, keda egiptlased kummardasid, oligi iibis. Teda seostati Thoti ja kuuga ning varasemal ajajärgul oli tema kultuse keskuseks Hermopolise linn. Üks lõik Herodotose kirjatööst avaldab selle linnuga seotud kujutluste kohta palju huvitavaid üksikasju. Herodotos ütleb, et külastas üks Buto linna (Buto linn - Põhja-Egiptuses, Deltas) asuvat kohta Araabias, et saada rohkem teada tiivuliste madude kohta, keda läänetuul Egiptusesse toob. Arvati, et iibis tapab neid nagu teisigi selle maa roomajaid. Jõudnud pärale, nägi ta “niisugusel hulgal madude selgroogusid ja roideid, et seda oli võitmatu kirjeldada: roietest oli moodustanud palju hunnikuid, millest mõned olid suured, teised väikesed, mõned aga keskmise suurusega. Koht, kus luud vedeldavad, asub järskude mägede vahelise kitsa mäekuru sissekäigu juures, mis avaneb avarale tasandikule, mis on ühenduses Egiptuse suure tasandikuga. Räägitakse, et kevaditi lendavad tiivulised maod Araabiast Egiptuse poole, kuid selles mäekurus satuvad nad vastamisi iibisenimeliste lindudega, kes tõkestavad nende edasipääsu ja teevad neile lõpu peale. Araablased kinnitavad, ja egiptlased ise möönavad, et just selle tõttu austavad egiptlased iibiseid nii väga. Iibis on sügavmusta värvi, sookure jalgadega lind; tal on tugevasti konksus nokk kui rukkiräägul. Säärane ongi madudega võitleva musta iibise kirjeldus”.

T e e b a
t e o l o o g i l i n e
s ü s t e e m.

(Keskmine Riik: 21-18 ss., XI-XIII dünastiad; Teine vaheperiood: 18-16 ss., XV-VI dünastiad; Uus Riik: 16-11 ss., XVIII-XX dünastiad. Peamised allikad: Nooremad sargatekstid, Surnuteraamat jt.).

Keskmise Riigi ajal sai valitseva dünastia peajumalaks Amon-Ra, kes Uue Riigi ajal tõusis Egiptuse maailmariigi jumalate kuningaks. Atoni kultus, mida Amenhotep IV (Ehnaton, 14 s.) püüdis tema asemele vägivaldselt kehtestada, oli küll otsustav samm range monoteistliku jumalamõiste suunas, jäi aga oma äärmise ühekülgsuse tõttu egiptlastele vastuvõetamatuks.

Amon – loomis-ja viljakusjumal, sõnasõnalt “nähtamatu”, “varjatud”. Ehkki paistab, et jumal Amonit mainiti teiste egiptuse jumaluste seas juba viienda dünastia ajal (25-24 ss.), mil temale viidati kui ühele ürgjumalale, saavutasid tema kummardajad kogu Egiptust hõlmava tohutu võimu alles hilisemal ajajärgul: Amoni austati Teebas alates XI dünastiast, esimene peakultuspaik oli Karnak. Kui Ra ning Osiris välja arvata, oli Amoni kummardamine Niiluse orus laiemalt levinud kui ühegi teise jumala kultus. Preesterkond käsitles teda nähtamatu, kõikjal viibiva eluandva esijumalana. Amonile pühendatud kiituslauludes ja teistes kirjutistes iseloomustatakse teda kui “oma laste eest varjatut” ning “jumalate ja inimeste eest varjatut”. Amoni algupäritolu on selgusetu, võimalik, et ta oli algselt tuule- ja õhujumal (teda nimetati sageli õhujumal Shu “hingeks”). Amonit kujutati paljudes eri vormides: troonil istuva inimesena, konna pea ja inimese kehaga, mao peaga, ahvi ja lõvina. Kõige sagedamini joonistati teda habetunud mehena, kes kannab peas kahte pikka ning sirget sulge, mis olid värvitud kas punaseks ja roheliseks või punaseks või siniseks. Amoni pühad loomad on jäär ja hani. Enamasti kujutati Amonit inimkujulisena, sulekroon peas ja sinise kehaga (taeva värv). Ta oli rõivastatud linasesse tuunikasse, kandis käevõrusid ja kaelakeed ning tema rüü tagaosast rippus loomasaba, mis osutas jumala iidsele päritolule. Hiljem, kui ta segunes Raga, sai ta endale kulli pea. Ptolemaioste ajajärgul (4-1 ss. EKr) tehtud kujukestel on tal habetunud mehe pea, põrnika keha, kulli tiivad ning lõvipäka- ja küüntega inimjalad. Kõik see muidugi sümboliseerib vaid tema mitmekülgset olemust: teda peeti kõige võimsamaks jumalaks ja kujutati nii, et temas kajastusid kõik olemasolevad atribuudid. Amonis pidi olema liitunud kogu jumalate kaaslaskond ehk pesedt, ja tõepoolest, tema kultust võib nimetada üheks tõsisemaks muinasaegseks katseks luua monoteistlikku süsteemi, ainujumala kultus.Tema kultuse ja võimuletuleku vägevaks keskuseks oli Teeba linn. Kaheteiskümnenda dünastia ajal ehitati sinna tema auks tempel. Sel ajajärgul oli ta vaid kohalik jumal, aga kui Teeba ülikud võimule tulid ja Egiptuse üle valitsema hakkasid, kasvas nii nende kui ka Amoni prestiiž, ning temast sai Ülem-Egiptuse peajumal. Preestrid kasutasid poliitilise olukorra muutust ning suutsid Amonit kavalalt Ra ja tema teiste esinemisvormidega samastada, omistades kõik päikesejumala atribuudid Amonile. Kuid lisaks väitsid preestrid, et ehkki Amon hõlmas endas nende kõikide tunnusjooni, oli ta neist siiski palju võimsam ja ülevam. Kui Egiptust tabasid rasked ajad ja hüksoslased maa vallutasid, elas Amon tänu oma preestritele tormi üle ning sai egiptlaste peajumalaks. Koos oma abikaasa Muti (teda nimetati tihti “Päikese silmaks”, “maailma emaks”) ja poja Honsuga (kuujumal) moodustas Amon Teeba jumaliku triaadi. Amonil oli oma enneaad, nagu Heliopolise Aton-Ral. Selle enneaadi koosseis oli samasugune, nagu Heliopolise oma, aga nende jumalate seas oli veel jumalanna Hathor ja jumal Horos. See oli Suur Karnaki pesedt.

Tagasi