Vana-Egiptuse religioon. Animism, fetishism, totemism. Loomadekultus.

Nagu teistes Vana Idamaade kultuurides (Sumeris, Akkadis, Babüloonias, Assüürias, Foiniikias, Süürias jne.), nii mõjutas ka Egiptuses religioon Egiptuse ühiskonna kõiki nähtusi, vajutades teatava pitseri kõigile kultuurielu külgedele. Elementaarsed usundlikud kujutlused, mis olid kujunenud ühes ürgkogukondade tekkimisega, tegid Egiptuse mitmesajandilise ajaloo kestel läbi muutusi, komplitseerusid ja muutusid üksikasjalisemaks. Vanade egiptlaste religioon arenes sedasama teed pidi, mis teistelgi vanaaja rahvastel. Tänu arvukatele tõenditele on selge, et ka nemad läbisid animismi või animatismi all tuntud faasi. Selle uskumuse kohaselt on pea iga universumis leiduv objekt hingestatud ning omab isiksust, nagu inimene isegi.

(Animism - Taylor, tema vastu - Marett: preanimism, animatism – animismi1 faas, Frazer jt. Animatus - elav).

Juba inimkonna arenemise esimesel etapil kujunes välja usk hinge, selle salapärase anima olemasolusse, millesse usuvad ka kõige vähem arenenud rahvad. Niisugune nähtus nagu uni ning unes aset leidvad kummalised seiklused viisid varase inimühiskonna järeldusele, et inimesel on kaks ego. Sellestsamast mõttest sündiski oletus, et teise ego eksistents jätkub ka pärast surma. Animistlikus faasis inimene mitte ainult ei usu inimhinge eksistentsi, vaid näeb ka igas loodusobjektis elusolendeid. Nõnda arvatakse, et kõik puud, taimed, loomad, linnud, kalad, kivid, jõgi, päike, tuul jne. on võimelised ratsionaalselt mõtlema ja rääkima. Egiptlased uskusid, et inimesel on hing (ba või bai), ja elujõud (ka) - see on surnu teisik, kes sündis ilma koos temaga. Hing-ba on midagi jumalatesarnast, mis on inimeses juba tema eluajal ning vabaneb kehast alles pärast tema surma. Hinge-ba (“ilmutamine, väljandamine”) sümboliseeris inimpeaga lind, kes lendas pärast inimese surma ära. Kujutlus hingest kui linnust on (või oli) väga levinud nn. primitiivrahvaste seas. Neile on lind alati mõistetamatu, kuna ta omab maagilist lennuvõimet; ta lendab taevas, kus elavad jumalad. Lindudest lähtudes jõuab religioosne teadvus mõtteni tiivulisest vaimust või jumalast, taevasest saadikust. Seetõttu on kõikides mütoloogilistes süsteemides rohkesti üleloomulikke tiivulisi olendeid. Primitiivrahvad loodavad, et kui inimene vabaneb surelikust kestast, võib temagi tiibade abil taevavalda pääseda. Egiptuses levinud mõtteviis sarnaneb paljude kaugete maade uskumustega. Aga see usk pole kusagil olnud nii tugev ja pikaajaline kui Niiluse orus. Ükski rahvas ei ole omistanud surnukultusele nõnda suurt tähtsust kui egiptlased.

Hing-ba oli kõikidel. Egiptuse (ning ka teiste maade) haudadest pärit esemed on mõnikord lõhutud, vabastamaks nende “hingi”, et need võiksid asjade omaniku juurde jõuda. Ba’d ei tohi segada ka’ga. Ba – hing, mis võttis omaniku surma järel tavaliselt linnu kuju. Kui matusetseremoonia viidi läbi korralikult, suutis hing võtta mistahes kuju. Päeval ta lahkus hauda ja rändas nii taevas kui ka allmaailmas. Ka on omalaadne kaitsevaim, mis annab inimesele elu, õnne, tervise, rõõmu ja eluea. Selle vasteks on heebrea mõiste “vaim”, mis erineb “hingest”. Teised uurijad arvavad, et ka on inimese keha teisik. Arvututel seinamaalingutel ja reljeefidel esineb topeltkujutisi, üks täpselt teise taga, ühesuguses poosis, sarnases väljanägemises. Teine kujutis on iga kord ka. Kui inimene suri, lahkus ka tema kehast, kuid ei lakanud selle vastu huvi tundmast. Mõnikord ta isegi äratas keha jälle ellu. Mitte inimese hing (ba), vaid ka oli vastutav surmajärgse elu ees. Keha balsameeriti eelkõige kad silmas pidades, et see oleks igal ajal kasutatav. Just ka pärast olid egiptlaste hauad nii hästi varustatud toidu, joogi ja kõige eluks vajalikuga - isegi mugavustega. Jumalad, vaaraod ja lihtrahvas – kõigil on oma ka. Jumalatel ja vaaraodel oli mitu ba’d ja ka’d. Vaaraodel oli erilised nimed nende ka’de jaoks. Vaaraode kad tähistati sageli koguni eriatribuutide ja pärisnimedega.

Olid ka teised isiksuse elemendid, näiteks ah (“viirastus” või “kummitus”) ja rin (“vägevus”, “võimsus”).

Egiptlaste religioosses mõtlemises leidus rohkesti ka fetishismi (<prantsuse fétichisme < fétiche < portugaalia feitico – amulett, võlumine, nõidumine). Paljusid jumalaid kujutatakse fetišitega, millest nad on ise arvatavasti välja kasvanud. Fetišism on termin, mida kasutatakse nii suurte kui ka väikeste objektide puhul. Need objektid võivad olla looduslikud või kunstlikud, ning usutakse, et nad omavad teadvust, tahet ja üleloomulikke omadusi. Fetišismijäänustena võib vaadelda ka amulette, mida kandsid kõik egiptlased, nii elavad kui ka surnud. Kõik amuletid on põhimõtteliselt fetišid ja tihti kinnitatakse, et nad toovad õnne. Paljud amuletid esindavad jumalusi. Näiteks sümboliseerib “pandla” märk (pannal – prjazhka) Isise kaitset; Horost esindab püha silma kujutis. Fetiš on teatud määral selle omaniku teener – vaim, mis on meelitatud materiaalsesse objekti, kus ta peab täitma kas üksikisiku või kogukonna käske. Isiklik või hõimule kuuluv tootem (tootem < inglise totem < indiaanlaste sõnad “tema suguhõim/sugukond”) on aga omaniku patroon ja kaitsja; teda kujutatakse tihti kas looma või taimena. Totemismi võib defineerida kui üksikisiku- või hõimupoolset äratundmist, et neil on müstiline side ümbritsevate üleloomulike jõudude või vaimudega, kellega alguses kohanetakse ja keda seejärel oma huvides ära kasutatakse. Üksikud ühiskonnarühmad loevad oma päritolu totemistlikust esivanemast – mõnest loomast, taimest, mäest jne. – ja kannavad selle nimetust, mis on hiljem kandub üle patriarhaalseile sugukondadele. Paljude egiptuse jumaluste totemistliku olemuse kohta on märksa veenvamaid tõendeid. Näiteks on selge, et kassipealine jumal Bast, keda kummardati kui kassi, oli algselt kasstootem. Krokodillis kehastus jumal Sobek (või Sebek) , kes elas Krokodilopolise lähedal asuvas järves. Kulli pea kujutab ni Ra’d kui ka Horost, iibise pea aga Thot(h)i. Anubisel on šaakali pea.

Hiljem, Arhailises/Eeldünastilises ja Varase dünastia aegses Egiptuses, religioossed uskumused arenevad muistsetelt animistlikelt uskumustelt polüteismile. Kujutised teise dünastiaeelse ajajärgu maalitud nõudel jutustavad meile, et igal suguharul ja üksikkoondisel on oma kujutav embleem, mis ulatus tagasi vanadele totemistlikele kujutlustele. Nõude maalinguil me leiame standarte, mis kujutavad elevanti, pistrikku, harpuuni, ristamisi asetatud nooli, päikest, puuoksi, ja rea muid embleeme. Peaaegu kõik need standardid on hiljem Egiptuse riigi administratiivsete provintside – nomoste – embleemideks. Usundliku ideoloogia ajal muutub endine, üksikkollektiivi kõigile liikmeile ühine tootem esivanemaks ainult juhile, kes ainuüksi tuletab oma päritolu sellest esivanemast. Kultusesemeks olev loomtootem teeb läbi inimesestumisprotsessi (antropomorfisatsiooni). Selle protsessi tulemuseks on pärastise Egiptuse panteoni jumaluste – poolinimeste-poolloomade – nii omapärased kujutised, kusjuures iga jumaluse peaaegu kohustuslikuks kaaslaseks on temale pühendatud loom.

Usundis kuulub väga väljapaistev koht suure naisjumala kultusele. Tema kultusega seoses olevad rituaalsed tantsud, milles tsentraalne koht kuulub alasti naisele, on suurel hulgal esindatud nõude maalinguil, aga samuti statuettide näol naistest, kes on iseloomulikes rituaalsetes poosides. On huvitav märkida, et mõnikord on tegevuskohaks kultuslodi (kultuslodjast – hiljem). Jumalanna kultus on põhiliselt seotud põllundusega ja on oma iseloomult nähtavasti orgiastlik. Sellele osutavad fallosefiguurid, mis sageli piiravad nende keskel tantsivad naist. Emajumalanna kultus arvatavasti seguneb juba sureva ja taaselustuva looduse jumalanna kultusega. Hiljem etendas surev ja taaselustuv loodus jumal Osirisena, karjapidajate jumalusena, väga tähtsat osa Egiptuse surnukultuses ja kujutlustes hauatagusest maailmast.

Vana-Egiptuse kõigi ajajärkude usundile on iseloomulik nii fetišismi ilmsete jälgede säilimine, kui ka loomadekultus, mis eriti lopsakalt õitses Egiptuses. Loomade austamine kasvas pidevalt kuni Pärsia valitsemisajani. Nagu jutustab Herodotos, leinati sel ajal perekonnas kassi surma rohkem kui poja surma. Algselt kummardasid egiptlased peaaegu kõiki neile tuntud loomi. Nende hulka kuulusid kassid ja lõvid, koerad ja šaakalid, ahvid ja elevandid, jõehobud ja krokodillid, kitsed ja veised, konnad ja kilpkonnad, öökullid ja haigrud (capli), maod ja kalad, sitikad ja kärbsed. Liialdamata võib öelda, et kõiki Egiptuses leiduvaid loomi, linde, roomajaid ja putukaid peeti ühel või teisel määral pühaks, kui mitte ühes, siis teises nomoses. Ometi oli üksikute loomade kummardamisel ka oma väike erinevus: ühed loomad olid pühad, teisi peeti jumalateks. Ühtede eest hoolitseti ja neid hoiti, teiste poole palvetati. Siiski oli vaid ü k s härg – Apis, keda austati kui jumalat (tema kultuse keskus – Memfis, Ptahi linn), ainult üks jumalik kass Bubastises (jumalanna Basti linn), ainult üks jäär Karnakis – Amon, ainult üks krokodill Krokodilopolises (Fajumis) – Sobek/Sebek (kreeka keeles - jumal Suhos). Ent kõik nende liigikaaslased lõikasid sõbraliku kohtlemise pealt kasu. Üks loom igast liigist pidi olema kõrgeim. Peale selle kehastas see jumalik loom üksikute piirkondade jumalaid: Apis on Ptahi uuestisündinud elu, Teeba jäär - taassündinud Amon, krokodill aga jumal Sobeki inkorporatsioon. Igas templis oli neist pühadeist loomadest elus esindaja. Iga templis austatav loom oli ametlike uskumuste järgi selle või teise jumala hinge kandja; iga niisugune loom pidi omama teatavaid tunnuseid, näiteks pidi härg Apis olema must ja valge laiguga otsaesisel. Neid pühi loomi leinati, kui nad surid, ja otsiti neile asemikke. Kui leiti uus Apis, siis peeti püha kogu maal. Kes sellise looma tappis, olgu siis enda kaitseks või kogemata, see sooritas kuriteo, mida karistati surmanuhtlusega. Juhul, kui see loom pidi minema hädatapmisele, toodi talle eelnevalt rikkalikke ohvreid. Tappa tuli valutult, sest loom sündis pärast surma uuesti ja võis tuua oma liigikaaslaste kaudu inimestele häda. Kummardatud loomades nähti ka surnud, ent uuestisündinud sugulasi. Mõned teadlased arvavad, et üksnes nii võib mõista sodoomiat, mida egiptlased harrastasid jumalike loomadega. Herodotos teatab näiteks ühest naisest, kes tegi seda jääraga kõigi silme all. Isegi pühadele Apis-härgadele anti aeg-ajalt ette mõni naine.

Nagu üks saksa teadlane Alfred Wiedemann kirjutas oma töös “Der Tierkult der alten Ägypter” (1912,“Vanade egiptlaste loomakultus”), peeti eramajades madusid ja väikesi neljajalgseid majajumalatena. Nood elasid kabelikujulistes puurides ning neile toodi ohvriande ja kingitusi. Korraldati isegi protsessioone, mille käigus usklike hulgad austasid loomi, näiteks Apis-härgi. Neid protsessioone, mis olid uskliku rahvamassi austusobjekt, saatsid hümne laulvad noorukid. Wiedemann kirjutab:

“ Surnud püha looma toimetamiseks viimsesse puhkepaika korraldati kulukaid matuseid. Kui loom oli eriti austusväärne, kujunes tema hauakamber omaette ehitiseks. Loom, kellele see au kuulus, puhkas ise hauapanusest ümbritsetuna kabelialuses kaljukoopas. Üksikhaudadest sagedamini maeti aga loomi suurtesse rajatistesse, kus igaüks sai endale hauakambri eri osa ja seega ka eluaseme oma surematule hingele. Uusrajatistest meelsamini püstitati aga kunstivaesel ja vähem kulukal viisil massihauakambreid. Selleks kasutati meeleldi looduslikke mäestikukoopaid või ka vanu hauakambreid, kust hauaröövlid olid riisunud nende kunagiste omanike panused ning surnukehadki olid hävinud. Neis on leitud loomakorjuseid sadade ja tuhandete kaupa. Enamasti sisaldus hauarajatises seejuures mingi kindel loomaliik, olenevalt piirkonna uskumustest, nadu näiteks aastasadade eest rüüstatud iibiste haudade puhul Sakkara lähedal, Monfaluti lähedal asuvas krokodillide hiigelhauas või Teeba ahvidehauas. Teistes kohtades toodi ümbruskonnas või kaugemalgi lõpnud pühad loomad kokku ja maeti nende erinevatele liikidele vaatamata ühte hauda või vähemalt ühisele maaaladele”.

Vanade egiptlaste puhul pärineb loomade jumalikustamine ajast, mil inimene oli ümbritseva maailma suhtes veel abitu. Inimese jõuetusest võitluses loodusega tekkinud religioossete uskumuste vanimatest vormidest võib kaljujooniste põhjal jälgida maagilisi talitusi, tõenäoliselt ka totemistlikke kujutlusi. Maagilised talitused on tihedas seoses tootmisega. See oli aeg, kui kiviaja inimesed maalisid kaljuseintele looma, mida nad lootsid maha lüüa. Hilisem loomakummardamine võis olla totemismi jäänuk, kuid tõenäoliselt oli see lihtsalt sümboolne tegevus. Isegi kui totemistlikud riitused ning uskumused kaotavad oma esialgse tähenduse, võib tootemloom säilitada oma loomse kuju. On öeldud, et mitte ainult üksikuid loomi, vaid kõiki vastava liigi esindajaid peeti konkreetsetes nomostes pühaks. Nende kohta kirjutas prof. Wiedemann: “Loomi ei jumalustatud, pigem arvati, et nad on jumalate erilised soosikud”. Aga see oli juba hiljem.

Loodusjumalad.

Egiptuse usund ei jäänud peatuma nomoste usundi staadiumil, kus antud piirkonna peremeesteks olevate jumalate kultus oli tihedasti seotud muistsete fetišistlike kujutlustega. Tekkisid ka kogu Egiptuse jumalad, kes kehastasid looduse põhijõudude: taeva-, maa- ja veejumalad. Hetkel, mil see looduse põhijõudude kultus välja kujunes, polnud Egiptuse seiskuvas ühiskonnas veel kadunud matriarhaadi igandid.

(Tuleb märkida, et matriarhaadi igandid olid Egiptuses väga püsivad. Matriarhaadi tugevate igandite tõttu nimetati lapsi endist viisi ema nime järgi – selle või teise naise pojaks, mõnikord aga tolle mehe ja tolle naise pojaks. Kui me patriarhaalse perekonna ajastul kujunenud juudi seadustekogust loeme: “Austa oma isa ja ema”, siis egiptuse moraalikoodeksis öeldakse: “Austa oma ema, kes sind toitis kolm aastat rinnaga, kes ei põlastanud sinu määrdunud mähkmeid. Ära tee talle liiga: kui ta tõstab oma käed jumala poole, võtab jumal teda kuulda”. Suurt osa etendas Egiptuses ema isa. Samuti ka isa ema. Suurt tähtsust omab ka ema vend. Müüt Sethi ja Horose võitluses on säilinud tunnistuse sellest ajajärgust, mil vend oli naisele pojast lähedasem. Egiptuse perekonnas oli naine tsentrumiks ja teda nimetati “maja valitsejannaks”. Egiptuses esines ka hoopis hilisemal ajal abielu, kus naine võis niisama vabalt lahkuda mehest nagu mees naisest. Samal ajal ei leia me egiptuse keeles seda suguluse keerukat terminoloogiat, mis on nii iseloomulik kõrgesti arenenud patriarhaalsele korrale. Olid sõnad ainult kõige lihtsamate sugulusvahekordade tähistamiseks: “isa” ja “ema”, “poeg” ja “vend”. “Tütar” ja “õde” kuuluvad suhteliselt hilisemasse aega, sest niihästi “tütar” kui ka “õde” olid ainult naissoo lõpuga femiinsed täiendused sõnadele “poeg” ja “vend”. Kõiki teisi sugulusastmeid väljendati kirjeldavalt terminite liitmise teel: vanaisa – ema isa või isa isa; lapselaps – poja poeg või tütre poeg; onu – ema vend; lell – isa vend jne. Samuti ei olnud erilist sõna “esivanema” jaoks. Seda asendati sõnaga “isa”. Kõik see viitab asjaolule, et siin kujunes struktureeritud perekond ja ühiskond juba õige vanal ajal, mil patriarhaalsest korrust ei olnud veel kadunud matriarhaadi jäljed. )

Seepärast (“feministliku” ideoloogia pärast...) kujutlesid egiptlased taevajumalust, keda peeti maajumalusest tähtsamaks, jumalannana, kujutades teda kas naisena või lehmana. Kuid maad nad ei pidanud naisprintsiibiks (nagu näiteks slaavlased – “emake maa”, ja üldse – teistes paganlikes mütoloogias prevaleerib ettekujutus maa-emast), vaid meheks. Taevajumalannat nimetati egiptuse keeli Nutiks, ja maajumalat Gebiks. Nagu Mesopotaamias, Vana Kreekas, Vana Hiinas jne., nii tunti ka Egiptuses müüti, mille järgi universum oli alguses, kui taevas ja maa ei olnud veel eraldunud, kaootilises seisukorras. Siis aga astus nende vahele õhujumal Shu. Egiptuse vanimate mütoloogiliste vaadete järgi on kõik teised jumalad – taeva ja maa, Nuti ja Gebi lapsed. Taeva ja maa kõrval austati ka märja ürgkaose (Nunit). Et Egiptuses oli ainult üks jõgi, mis niisutas põlde, siis hakati veejumalat, kes tegi maa viljakaks, austama Niiluse jumalana (Hapi), kogu maa heaolu tagava jõe jumalana. Matriarhaadi jäljed avaldusid selleski, et Niilust kujutati poolenisti mehena, poolenisti naisena.

Tagasi