KAHETEISTKÜMNES LOENG
Hilis-Egiptus (1085-332). XXI-XXX dünastiad.
Teine periodisatsioon:
Kolmas vaheperiood (1070-712), XXI-XXIV d. (Võim jaotus vaaraode ja ülempreestrite vahel);
Hilis-Egiptus (712-341), XXV-XXX d.;
Ptolemaioste periood (305-31),
Rooma periood (30 eKr – 395 pKr).
Juba XX d. ajajärgul, troonil kiiresti vahetuvate Ramseste ajal, tugevnes tunduvalt Teeba Amoni preesterkond ja pärast Ramses XI/XII surma saab Egiptuse lõunaosa kuningaks Teeba ülempreester Herihor. Deltas, Tanise linnas, tõusis oma valitseja Nesubanebdžed, kes pretendeerides võimutäiusele, pidas ennast Egiptuse kuningaks. Manetho arvab Tanise vaaraod XXI dünastiasse. Põhja-Egiptuse kuninga ja Teeba kuninga vahel kujunesid sõbralikud ja isegi hõimlussuhted. XXI dünastia Egiptus ei omanud enam valdusi Aasias ega Nuubias. Aasia provintsid läksid kaduma juba XX dünastia algul, selle dünastia lõpul aga muutub iseseisvaks ka Nuubia, kus hiljem tekkis võimas Etioopia riik.
Liibüa periood (950-730). Liibüalaste dünastiad XXII – XXIV (Bubastiidid).
Uue riigi lõppjärgus hakkavad olulist osa etendama liibüalased. Egiptlased tõrjusid juba varem korduvalt tagasi oma läänenaabrite rünnakuid, kes sageli tungisid Egiptuse piiridesse ja isegi Teebasse. XIX d. aegadest peale ilmus palju liibüalasi ka Egiptuse sõjaväkke. Mõned neist olid armees kõrgetel kohtadel ja omasid suuri maatükke. Üks sellistest nimekaist liibüa suguvõsadest omas suurt autoriteeti XXI d. nõrkade vaaraode õukonnas. Lõpuks kuulutas üks neist liibüalastest, nimega Šešonk, enda Egiptuse kuningaks. Et oma võimu kindlustada, naitis ta ühe oma poegadest Tanise viimase kuninga tütrega, teise poja aga määras Teeba Amoni ülempreestriks. Seega sai Šešonk I (950. aasta paiku - 920) XXII ehk liibüa dünastia esimeseks vaaraoks. Tal tuli relvadega maha suruda rida ülestõuse, mis puhkesid Egiptuses ja selle naaberoaasides, ning diplomaatia abil ühendada Egiptuse laialivalguvad nomosed. Egiptus sai mõneks ajaks küllaltki kindla võimu ja ületas isegi oma piirid, püüdes mõjustada sündmuste arenemist Palestiinas. Šešonk I pidas sõbralikke suhteid ka Saalomoniga, andes talle naiseks oma tütre. Kuid Saalomoni tublisti suurenenud riik kujutas endast ohtu Egiptusele; seepärast toetas Šešonk I Iisraeli rahulolematust Saalomoni poliitikaga, kes rõhus Iisraeli Juuda huvides. Pärast Saalomoni surma teostas Šešonk Iisraeli liitlasena sõjakäigu Juuda vastu: ta laastas Juudat ja, vallutanud Jerusalemma, röövis paljaks selle templi. Raidkirjades Teeba templi seintel esitab Šešonk vallutatud linnade pika loetelu. See Egiptuse tugevnemine oli siiski väga lühiajaline.
Kaubanduse õitseng. Preesterkonna kasv ja muutumine peaaegu suletuks kastiks. Kuningavõimu nõrgenemine.
Bubastiidid (XXII-XXIV d.):
Šešonk I-V, Osorkon I-III, Petubastis, Bokhoris jt. (kokku: 12 või 13 vaaraod). Petubastis rajas Deltas XXIII dünastia (817-730), mis valitses paralleelselt koos XXII-ga. Šešonk I järglased, XXII ja XXIV (730-715) d-a vaaraod, olid tegelikult üksikvaldkondade valitsejad, kuigi nimetasid endid “Ülem- ja Alam-Egiptuse kuningateks”. Seda Egiptuse ajaloo perioodi nimetasid kreeklased “dodekarhiaks”, rõhutades sellega, et maad valitses üheaeglaselt hulk kuningaid.
Etioopia periood (8 - 7 ss. ~715-664), Etioopia dünastia (XXV d.).
Nuubia/Etioopia pealinn oli Napata – Niiluse neljanda kärestiku juures. Siin asetses Amoni tempel, mille olid ehitanud juba Uue Riigi vaaraod. Nuubia kuningad laenasid Egiptuselt kogu tema kultuuri, usundi ja kirja ning moodustasid Egiptuse eeskujul valitsetava riigi. Nad pidasid endid egiptlaste järeltulijaiks ja Egiptuse vaaraode seaduslikeks pärijaiks. 8 sajandi lõpul teostas
Etioopia kuninga poeg Pianhi sõjakäigu Egiptuse vastu. Meie ajani on säilinud Pianhi suur raidkiri, milles ta põhjalikult kirjeldab seda sõjakäiku. Egiptuse vallutas ta võrdlemisi kergesti, ainult vahel avaldasid talle vastupanu üksikute valdkondade valitsejad, näiteks Hermopolise nomos, Memfis ja mõned Delta nomosed. Kõige enam valmistas talle tüli Tanise (teiste andmete järgi – Saisi) valitseja Tefnaht (XXIV dünastia rajaja, 730-723; teine ja viimane selle d. vaarao – Bokhoris/Bocchoris: ~722-715), kes valitses Deltas ja Ülem-Egiptuses. Tefnaht taganes oma vägedega delta soosse, kuhu Pianhi kartis järele minna. Seega jäi kõige põhjapoolsem delta alistamata. Aga hiljem sundis Pianhi Tefnahti kapituleerima ja kuulutas enda ühendatu Egiptuse vaaraoks, XXV dünastia rajajaks. Vallutanud Egiptuse, pidasid etiooplased endid selle täisvõimulisteks kuningateks.
Etioopia dünastia vaaraod: Pianhi, Šabaka, Taharka /Taharqa jt.
7 sajandi algul kindlustasid etioopia vaaraod mõneks ajaks oma võimu Egiptuses.
Assüürlaste sissetung. Egiptuse vallutamine assüürlaste poolt. Võitlus Assüüriaga.
Aga sel ajal saavutab kõrgeima õitsenguastme Assüüria, kes ühendas kõik Ees-Aasia maa-alad. Alates ajast, mil langes Damaskus, pärast teda ka Iisrael, ja Juuda väljendas oma alistuvust Assüüriale, lähenes järjekord ka Egiptusele. Taharka võitles energiliselt selle ähvardava ohu vastu, toetudes Foiniikia linnade abile. Tal õnnestus 673.a-l tagasi lüüa assüürlaste sissetung, kuid Assarhaddoni sõjakäik 671.a-l lõppes eduga. Pärast mitmeid lahinguid langes Memfis, Taharka põgenes. Jättes Egiptusesse oma garnisonid, lahkusid assüürlased. See võimaldas Taharkal õhutada Egiptuse väikekuningaid võitlusse Assüüria ikke vastu. Kuid need katsed summutas Assurbanipal, kelle sõjavägi jõudis Teebani ja, saanud suure saagi, pöördus tagasi Ninivesse. Egiptuses tugevdati garnisone, kuid kohalik kord säilitati. Tugevdades oma võimu Egiptuses, otsis Assurbanipal tuge Delta mõjukalt valitsejailt. Üks neist, Bokhorise järeltulija, Saisi linna kuningas Neho (aristokraatia liibüa päritoluga mees), sai kingituseks hinnalise relva ja talle anti kuningakroon (Neho I, ?-664), tema poeg Psammetich aga määrati deltas ühe teise linna kuningaks. Andes Saisi valitsejale teiste Egiptuse valitsejatega võrreldes suuri eeliseid, soodustasid assüürlased tema tugevnemist. Egiptus oli kõige kaugemaks Assüüria provintsiks ja sellepärast sai esimeseks maaks, kes lõi Assüüriast lahku ja ennistas oma iseseisvuse. Kui Assurbanipali olukord muutus keerukaks võitluse tõttu Babülooniaga, alustas Psammetich (~655 aastal) Eelami ja Babüloonia toetusel võitlust Assüüria garnisonide vastu. Tal õnnestus varsti assüürlased Egiptusest täielikult välja ajada. Tema abilisteks selles võitluses olid Lüüdia kuningas Gyges (Güges) ja Väike-Aasia lääneranniku kreeka linnad.
“Saisi/Saiidide renessans” (XXVI dünastia, 664-525). Egiptuse viimane õitsenguaeg.
XXVI dünastia vaaraod (Saiidid): Neho I-II, Psammetich I-III, Apries, Amasis.
>Toetudes kreeka palgasõdurite ja lähtudes nomoste ühinemispüüdeist, loob Psammetih I (663/664-610) lõpuks uuesti ühtse Egiptuse (alguses tegi ta seda, toetudes assüürlastele, Assurbanipalile...). 7. sajandil hakkavad kreeklased hulgaliselt saabuma Egiptusesse. Nad tulevad siia suurel hulgal kaupmeeste ja palgasõduritena. Psammetih laseb neid külalislahkelt Egiptusesse ja lubab neil elama asuda mõnedes Egiptuse linnades teatavatesse erikvartalitesse. Nii näiteks oli Memfises eriline kreeklastele (Mileetoslastele) määratud kvartal (seal olid ka Tüüroslaste ja Kaarialaste kvartalid). Peale selle lubab Psammetih kreeklastel (Mileetosest) ehitada Põhja-Egiptuses linna, mida nimetati Naukratiseks. Kaubanduse tähtsust võib jälgida mitme ürituse põhjal, mida me tunneme näiteks Psammetih I järglase (poja) Neho/Necho II valitsemisajast (610-595). Ta kaevab kanali, mis ühendas Punase mere Niiluse idaharuga deltas. See oli nähtavasti tingitud püüdest siduda Egiptuse idakaubandust veelgi tihedamalt Vahemerega ja Puntiga. Sellega on nähtavasti ühenduses ka Neho kuulus käskkiri temale alluvaile meresõitjale sõita ümber Aafrika. Foiniikia meresõitjad teostasid selle sangariteo kolme aastaga (~ 600-l aastal, Herodotose järgi). Väliskaubanduse (sisekaubandus ka arenes) arendamine oli eriti märgatav kreeklastega (peamiselt Miletosest), kaarialastega, lüüdialastega, Foiniikiaga.
XXVI dünastia ajal toimub Egiptuses majanduse ja põllumajanduse arendamine, raua laialt levinud kasutamine, teiste maade tehniliste saavutuste kasutamine jne. Välispoliitikas – keerulised suhted Assüüria, Babüloonia ja Meediaga: seni, kui Assüüria oli tugev, jätkavad Saisi vaaraod temaga võitlust. Kui aga pärast Assurbanipali surma (635/626.aastal) Assüüria hakkab känguma ning tema olemasolu ähvardavad Babüloonia ja eriti Meedia, toetab Egiptuse valitsus, aru saades, missuguseks hädaohuks olid need jõud temale, Assüüriat, oma endist vaenlast. Pärast
Assüüria hukkumist (7.s.lõpul) jälgivad Egiptuse vaaraod valvsalt Ees-Aasia sündmusi, püüdes igal viisil toetada Babüloonia ja Meedia vaenlasi. Näiteks üks järgnevaid Saisi vaaraoid, Apries (598-570) abistas korduvalt Juuda riiki tema võitluses Nebukadnetsari vastu. Kuid see Idamaadega võitlemise poliitika leiab vastuseisu Egiptuses eneses. Laiade rahvamasside ja liibüa sõdurkonna vaesunud osa rahulolematus täielikult kreeka palgaväele toetuva ja kreeka kaupmeestele suuri soodustusi andva Apriesi hellenofiilse poliitikaga viib sisesegadustele, mis halvasid Egiptuse jõude tema võitluses Idamaade vastu. Egiptuses algab uus võitlus, mis 570.aastal muutub kodusõjaks: sõjaväe egiptuse osa (tegelikult – egiptlaste ja liibüalaste osa) astus välja palgasõdurite vastu. Selles võitlusest võtsid osa ka rahvamassid. Liikumise juhiks sai viimane Egiptuse suurtest vaaraost – Jahmos II (Amasis, 570-525), kes oli pärit rahva alamkihtidest. Apriesi ajal oli ta sõdur, hiljem aga liibüa sõdurite väesalga ülem. Kui armees puhkes ülestõus, mis muutus kodusõjaks, tegi Apries Amasilele ülesandeks see ülestõus maha suruda. Kuid selle asemel astus Amasis ülestõusnute etteotsa, ajas minema Apriesi ja sai ise vaaraoks. Vaarao madal päritolu kutsus esile rahulolematuse valitsevas ülemkihis, liibüalastest ülikkonna ja egiptlastest preesterkonna seas. Amasis võitles kreeka palgasõdurite vastu ainult sel määral, kuivõrd nad palgasõduritena toetasid tema vaenlasi, kuid ta taipas väga hästi, et ilma kreeklasteta ei saa vastu pidada võitluses idapoolsete maadega. Seepärast astus ta Kreekaga veelgi intensiivsemasse suhtlemisse. Tema nimi püsib kreeka traditsioonis kuningas-filhelleeni, s.o. kreeklaste sõbra nimena (võib öelda, et Egiptuses hellenism tekkis mitte 4.sajandil, nagu teistes maades, vaid 3 sajandit varem: juba Psammetih I ajal). Ta teeb kingitusi kreeka templitele, võtab osa üksikute kreeka linnriikide (poliste) omavahelistest võitlustest, lööb aktiivselt kaasa kaubandussuhetes Kreekaga. On säilinud tema kujutis, kus Amasis on kujutanud Korüntose raudkübaraga peas, tal oli naine-kreeklanna, tal oli sõbralikud suhted Kreeka türannidega (näiteks Polykratesega), Lüüdia kuninga Kroisosega jne.
Pärsia sissetung. Egiptuse vallutamine pärslaste poolt. E. – Pärsia satraapia (525-332).
Alistanud Meedia (550), Eelam (549), Lüüdia (547), Väike-Aasia poolsaare läänerannikul kreeka linnriigid, Babülonia (539), - Pärsia kuningas Küros II kavatses vallutada ka Egiptuse, kuid sai ühes lahingus massageetidega 530.a-l surma. Troonile astus tema poeg Kambüses, kes isalt päris kindlustatud idapiiri ja võis nüüd teostada Egiptuse vallutamise. ~ 526. a-l hakkasid Pärsia väed liikuma Egiptuse poole nii maad kui ka merd pidi. Sel Egiptusele ohtlikul hetkel suri Amasis ja troonile astus tema poeg Psammetih III (525). Esimene lahing Egiptuse ja Aasia piiril oli erakordselt verine. Kreeka traditsioon jutustab, et Kambüses ostis sõjakäigule valmistudes ära kreeklase Fanese, Amasise palgavägede ülema. Fanes põgenes Egiptusest, kuid tal jäid Egiptuse sõjaväe ridadesse kaks poega. Kreeka palgasõdurid tapsid Pärsia armee silmade all reetur Fanese pojad. Nende veri segati veiniga ja iga palgasõdur rüüpas sõõmu seda jooki, vandudes võidelda lõpuni... Kreeklased ja egiptlased võitlesid sangarlikult, kuid lõpuks võitis siiski Pärsia sõjavägi. Egiptuse purustatud väed taganesid, ent paljudes linnades avaldati Pärsia vägedele ka veel hiljem meeleheitlikku vastupanu. Viimast vastupanu avaldasid egiptlased Memfises, kuid siingi tuli pärslastele appi reetmine: Egiptuse merejõudude ülem avas vaenlasele riigi põhjapiirid... Pärast Memfise langemist oli Egiptuse vastupanu murtud ja pärslased vallutasid maa kuni Elefantineni.
Kambüses sai ise vaaraoks ja XXVII dünastia rajajaks (525-404). Pärast tema surma asus Pärsia troonile Dareios I (522-486), kes algas Pärsia tõeline kujunemine riigiks (satraapiad, võimu, sõjaväe organisatsioon, kaubandus, teed, post, maksude renditamise süsteem jne.). Tema valitsemise viimastel aastatel puhkes Egiptuses (ja teistes satraapiades) ülestõus. Dareiose poeg Xerxes I (486-465) summutas ülestõusud. Teine katse (454) ei olnud ka edukaks. Aga 404 a-l –egiptlaste võit, oma dünastia rajamine: XXVIII d.(404-399), Amyrtaios – ainuke esindaja. Aga ta valitses ainult 6 aastad, sest jälle pärslased võitsid; aga varsti puhkes uus ülestõus, mis lõppes eduga: XXIX d.(399-380/392-370): Ahoris/Hakoris – peamine, ja veel kolm vaaraod.
XXX dünastia vaaraod (380-363): Nektanebos I, (A.Suure ‘isa’), Teos/Tahos, Nektanebos II.
XXXI. d. ajaks võib pidada teist Pärsia ülemvõimu aega (341-332). 332 vallutas Egiptuse pärslastest Aleksander Suur, kes esines vaaraode seadusliku järglasena. Makedoonia võim (332-305). Egiptus helleniseerus, rajati Aleksandria linn, millest Ptolemaioste ajal (305-30) sai pealinn ja riigi kultuurielu keskus (seal paiknes Museion koos suure raamatukoguga). Selle perioodi Egiptuse vaaraod: Ptolemaios I-XV, Kleopatra I-VII. Rangelt tsentraliseeritud riigivõim, maksurendisüsteem ja riiklik papüürusemonopol võimaldasid riigil toetada kunsti ja teadust. Caesar kehtestas Roomas Aleksandria kalendri. Pärast Octavianuse võitu Antoniuse ja Kleopatra (VII) üle saj Egiptusest 30 eKr Rooma impeeriumi provints ja viljaait....