ÜHETEISTKÜMNES LOENG

Uus Riik (1580-1085/1562-1085). XVIII-XX dünastiad. Poliitika. Religioon. Kirjandus.

XVIII d. vaaraod (1580-1345/1314, Hornungi järgi: 1552-1306):

Jahmos/Ahmose(Nebpehtira), Amenhotep I-IV(Ehnaton), Thutmosis I-IV, Hatšepsut, Semenhkara/Sehmenkara, Tutanhamon, Eja/Eje, Horemheb/Haremheb (Herihoros).

XIX d. vaaraod (1345/1314-1200, Hornungi järgi: 1306-1186):

Ramses I (Menpehtira), Seti I (Menmaatra), Ramses II, Merneptah/Merenptah, Seti II, Amenmes/Amenmesse, Saptah/Siptah, Tausert.

XX d. vaaraod: (1200-1085, Hornungi järgi: 1186-1070):

Setnaht, Ramses III-XI (ühes kronoloogias puudub Ramses IV, sest, nagu arvab Struve, varem nimetati teda Ramses III-ks. Struve järgi viimaseks XX d. vaaraoks oli isegi Ramses XII...).

Peamised sündmused XVIII dünastia vaaraode valitsemisajal:

Jahmos I (1580-1555): võit välis- ja sisevaenlaste üle (hüksoslased, nuubialased; Alam- ja Kesk Egiptuse nomoste vastupanu murdmine), uus Teeba muutumine Egiptuse tähtsaimaks linnaks, liit Kreetaga, sõjaretked Aasiasse (valdused Lõuna-Palestiinas).

Amenhotep I (“Amon on rahul”)/Amenhopis (1555-1534): sõjakäik Nuubiasse, 3.kärestikuni.

Thutmosis I (“Thoti poeg”, 1534-1522/1): tema sõjaväed olid vallutanud kogu Palestiina, Foiniikia ja Süüria ning jõudnud välja Eufrati kääruni. Teda peetakse Egiptuse riigi järgneva vägevuse rajajaks. Egiptuse kuningatest jõudis ta esimesena Eufrati kallaste ja Põhja-Süüriani, seega Mitanni riigi kõige läänepoolsemate piirideni (ta pani piirile oma võidusteeli). Pärast kolmeteistkümne-aastast valitsemist Thutmosis I suri ja troonile astus tema poeg —

Thutmosis II. See jõudis teha ainult ühe sõjakäigu Nuubiasse ja teise Aasiasse. Oma kolmandal valitsemisajal ta suri. Pärast tema surma tekkisid mõneks ajaks õukondlikud segadused, mis Egiptust mõnevõrra nõrgendasid. Nende segaduste ajal asus vaaraotroonile Hatshepsut (+1504 või 1496, valitses ~20 aastat), Thutmosis I tütar ja Thutmosis II õde ja naine. Egiptuses toimus pärimine emajoones (matrilineaarsus). Kuningas sai õiguse troonile mitte oma isa pojana, vaid tema tütre mehena (võib arvata, et see on matriarhaadi igand). Seega oli tütar (mitte kuninga, vaid kuninganna tütar) trooni otsene pärija. Kuid Egiptuses olid juba ammu juurdunud patriarhaalse korra tavad; seepärast ei olnud naine kunagi tõeliseks vaaraoks (Nefrusobekist XII d-st ma ei tea midagi), vaid ainult regent. Esimeseks näiteks Egiptuse ajaloos võib arvata Hatšepsuti. Pärast oma mehe ja ainukese venna Thutmosis II surma kõrvaldas ta valitsemisest tema väikese poja (teisest naisest) Thutmosis III (tal oli 5 aastat). T III, kes oli abielus Hatšepsuti tütrega, ei lasknud võimule, kuigi ta jõudis end lasta kroonida ja omandada vaaraotiitli. Mõne aja pärast pani Hatšepsut endale ise pähe vaaraokrooni ja hakkas juhtima riiki, eemaldades kasvava T III valitsusasjadest täielikult. Näha Egiptuse troonil naisvaaraod oli niivõrd ebatavaline, et Hatshepsut oli sunnitud esinema meherõivastes, kuningavõimu atribuutidega – kunsthabemega – ja võtma kuninganime Maatkara. Selles palee-riigipöördes toetasid Hatshepsuti Teebas Amoni preestrid, kes astusid välja Hermopolise nomose üha suureneva mõju vastu, mida arvatavasti pooldasid Thutmosised, kelle nimes sisaldus Hermopolise jumala Thouti nimi. Üks vana papüüruse tekst jutustab suure kuninganna, jumalate poolt armastatu, Hatshepsuti sünnist:

Amon-Ra pidas jumalateriigis õukonnavastuvõttu. Ta oli jumalate kuningas ja inimeste looja. Tema paremal käel olid Osiris, kaksikjumalannad Isis ja Neftis, armastusejumalanna Hathor, Horos ja Anubis. Tema vasakul käel olid sõjajumal Monthu, maajumal Geb, taevajumal Nut, jumalad Atum ja Šu ning jumalanna Tefnut. Amon-Ra ütles kokkutulnud jumalatele nõnda:

Ma loon suure kuninganna, kes hakkab valitsema Egiptust, Süüriat, Nuubiat ja Punti, nii et kõik maad saavad tema võimu all ühendatud. See neitsi peab oma vägevate valduste vääriline olema, sest ta hakkab valitsema kogu maailma”.

Samal ajal, kui ta rääkis, sisenes jumal Thot, kellel oli iibise kuju, et ta võiks lennata kiiremini kui kõige väledam nool. Vaikides kuulas ta Amon-Ra, võimsama jumala ning inimeste looja sõnu. Siis ütles ta:

Vaata, oo, Amon-Ra, Egiptuses elab üks imeliselt kaunis neiu. Oma teekonnal ei paista päike millegi üle, mis oleks temast ilusam. Kindlasti sobiks ta selle suure kuninganna emaks, kellest sa räägid”. — “Hästi öeldud”, sõnas Amon-Ra. “Kust võib seda kaunist printsessi leida? Mis on tema nimi?” – “Tema nimi on Aahmes” (Jahmes? Thutmosis I, Hatshepsuti isa teine nimi oli Aaheperkara, T II Aaheperenra), vastas Thot, “ta on Egiptuse kuninga naine ja elab palees. Ma viin su tema juurde”. “Hästi”, lausus Amon-Ra.

Siis lendas Thot iibise kujul Egiptuse poole ning temaga läksid kõik jumalad ning jumalannad, nende seas ka Saisi jumalanna Neith ja skorpion-jumalanna Selk, kelle peal asus skorpion, igas sõras elumärk. Jumalad ja jumalannad sisenesid vaikselt magavasse paleesse, kus Thot nad kuninganna Aahmese tuppa viis. Kuninganna lamas lõvikujulisel asemel, ning teda vaadates nägid nad, et Thot oli rääkinud tõtt, sest ta oli tõepoolest kõige kaunim surelike naiste seas. Tema ilu imetledes jäid nad sõnatult seisma. Kuid aroom, mille nad olid endaga Punti maalt kaasa toonud, äratas neiu, kes jäi oma üleloomulikke külalisi hämmastunult vaatama. Jumalate kuningas ja inimeste looja Amon-Ra nägi kuninganna ees seistes väga suursugune välja. Teda kaunistasid kullast ja kalliskividest ehted ning tema ilu oli võrdne päikese iluga, mistõttu neiu süda täitus rõõmust. Amon-Ra andis tema kätte elu märgi ja väe sümboli ning jumalannad Neith ja Selk tõstsid tema aseme põrandast lahti, et ta võiks jumalatega vesteldes maast kõrgemal olla. Lõpuks naasid jumalad Punti maale ning Amon-Ra kutsus looja Hnumi, kes vormis inimkehasid.

“Vormi mulle”— ütles Amon-Ra — “minu tütre keha ja tema ka keha. Ma teen temast suure kuninganna ja kõigi tema elupäevade vältel on tema osaks au ning võim”. — “Oo Amon-Ra”, — vastas looja Hnum, — “sinu soov täidetakse. Sinu tütre ilu ületab jumalate veetluse ning on tema väärikuse ja hiilguse vääriline”. Nii vormiski Hnum Amon-Ra tütre ning tema ka kehad, mis olid kujult täiesti sarnased ja kaunimad ühegi inimese tütardest. Ta voolis need potikedra abil savist ja sünnijumalanna Hekt põlvitas tema kõrval, hoides savi poole elumärki, et Hatšepsuti ja tema ka kehad saaksid täituda eluhingusega. Siis tõid jumalad need kehad Egiptuse kuninga paleesse. Nad kõik – looja Hnum, sünnijumalanna Hekt, suur ema Isis ja tema kaksikõde Neftis jne – olid tulnud tervitama suure kuninganna, Amon-Ra ja kuninganna Aahmese tütre Hatšepsuti sündi.

Lapse sünni puhul peeti suured pidustused ja tema auks lauldi valjusti kiitust. Peagi sai temast kõikide maade rikas ja võimas valitsejanna ning Amon-Ra armastatu – suur kuninganna, kelleks jumalate kuningas ta määratud oli. Nagu kirjutab lõpus Lewis Spence, “Niiluse orus püstitati kuninganna Hatshepsuti tempel. See tempel seisab seal tänase päevani ja seda tuntakse Deir el-Bahri, Põhjakloostri nime all”.

Hatshepsut ei võtnud ette ühtki sõjakäiku; ta rahuldus oma isa Thutmosis I võitudega. Hatšepsut nähtavasti loobus oma esivanemate sõjakäikude jätkamist, et olla meelepärane oma pooldajatele, arvestades seejuures vist ka laiade rahvamasside meeleolusid. Kuninganna tegeles ehitamisega ning taastas purustatud linna ja templeid, mis hüksoslaste ajast saadik seisid varemeis. Oma “isa”Amoni meeleheaks alustas Hatshepsut toreda templi ehitamist, mis asetseb kaljude jalamil Teeba läänekaldal Deir el-Bahris. Tempel laskus terrassidena Niiluse suunas ja oli kaunistatud rohke arvu sammastega. Terrassidele kavatseti istutada mirdipuid ning muid taimi, mis annavad healõhnalisi vaikusid suitsutamiseks jumalateenistusel. Tempel pidi muutuma selleks Pundi “jumalikuks maaks”, kust egiptlased vedasid sisse kallihinnalisi kaupu. Hatšepsut saatis oma ekspeditsiooni Punti (praegu Somaali?), mis asetses Aafrika rannikul lõuna pool Punast merd.

Templi seintel kujutatakse ekspeditsiooni tulemusi väga üksikasjaliselt:

Laevad olid väga raskesti lastitud Pundimaa imedega, jumaliku maa igasugu healõhnalise puuga, mirdivaigu ja tooreste mirdipuude virnadega, eebenipuuga ja puhta elevandiluuga, Emu rohelise kullaga, kaneelipuu, viiruki, silmasalvide, paavianide, määrkasside, koerte, pantrite, orjade ja nende lastega. Midagi taolist ei olnud toodud ühelegi kuningale, kes kunagi on elanud põhjas”.

Egiptuse võimsus kasvas hoogsalt, kuid põhjas ei olnud kõik korras. Thutmosis I poolt alistatud Aasia maad ei tahtnud jääda Egiptuse andamlasteks. Need olid alandlikud ainult seni, kui Egiptuse väed olid aktiivsed. Hatšepsuti peaaegu kahekümneaastase valitsemise kestel lõi Egiptuse võim Süürias ja Palestiinas tugevasti kõikuma. Kadeši linna valitseja juhtimisel organiseeriti Egiptuse vastu koalitsioon. Koalitsiooni seljataguseks oli Mesopotaamia põhjaosas kujunenud Mitanni riik, kes oli erutatud Thutmosis I edukatest sõjakäikudest. Hatšepsuti kauaaegse valitsemise kestel Thutmosis III ootas, selleks et kuningaks saades astuda välja aasialaste vastu ning ennistada sõjakäikudega Aasiasse Egiptuse endine võimsus.

Thutmosis III (1504-1450/1496-1468). Suures vihas oma võõrasema Hatshepsuti vastu püüdis Thutmosis III igati hävitada mälestust temast ja liitis isegi tema valitsemisaastad enda omadega. See kuningas teostas oma elu kestel ~ kakskümmend sõjaretke Aasiasse ja Nuubiasse, kus saavutas rea võite (kuni 4. kärestikuni!). Teda peetakse Egiptuse suurimaks sõdijaks. Tal õnnestus vallutada mitmed Ees-Aasia linnad (Ashkelon, Kadesh, Megiddo jt.) ning lülitada suur osa Palestiina ja tänapäeva Süüria territooriumil elavaid rahvaid Egiptuse poliitilisse, majanduslikku ja kultuurilisse mõjusfääri, kuhu nad põhiliselt jäidki kuni Uue Riigi lõpuni. Nüüd on Mitanni, Hati riigid, Babüloonia “vennad”, aga “nooremad vennad”, sest peavad kogu aeg saatma annetusi ja kingitusi. (Thutmosis III sõjakäikudest ja annaalidest vt. Stadn.).

Amenhotep II (15.s.) – suur ehitaja; temast jutustab Manetho, et õukondlased surmasid tema.

Thutmosis IV (1412-1402 St.) – ka suur ehitaja, tema tempel “on jõudnud taevani ja tema kiired langevad Mõlemale Maale”; oli abielus Mitanni kuninga tütrega. (Pärast seda kui egiptlased olid Mitannit korduvalt löönud, kujunesid nende vahel sõbralikud suhted. Egiptuse huvides oli omada Aasia provintside põhjapiiril mitte vaenlast, vaid liitlast. Mitanni otsib Egiptuselt toetust Assüüria ja Hati riigi vastu. Ja Amenhotep III hareemis oli 3 Mitanni kuningatütart).

Amenhotep III (1402-1364 Stadn.). See oli kuningavõimu tugevnemise aeg. Amenhotep III ajal toimus ainult üks sõjakäik Nuubiasse, ja kuningas võis anduda täiel määral oma ehitustegevusele. A III oli tõenäoliselt üks kuningakoja nooremaid esindajaid ega võinud lootagi sellele, et saab suure riigi kuningaks. Seepärast abiellus ta mitte vaaraotütrega, vaid tegi oma peanaiseks mittesuursugust päritolu naise nimega Tii (Thi/Tyi). Ta oli templi ametniku tütar. Ja see oli isegi mitte Teeba preestrikonna ametnik, vaid keegi provintsist... A III allus oma naise mõjule, mis kutsus esile ülikkonnas suure rahulolematuse. Avaldati isegi nõudmine, et kuningas loobuks Tiist, kuid A III andis sellele vastuseks manifesti, milles kuulutas, et Tii on Nuubia lõunatipust Väike-Aasiani ulatuva riigi kuninga naine ja et Tii on tema peanaine. Lewis Spence kirjutab: “Arvatavasti oli ta (Tii) ise algselt Atoni kummardaja, mis seletas austust, millega tema poeg Amenhotep IV sellesse jumalusse suhtub”. Ja teised arvavad, et ema mõju oli väga suur.

Amenhotep IV (1372-1354/1367-1350/1419-1402). (vt. Struve, lk.229-237). Ajal, mil Atoni kultus oli Egiptuses kõrgeimal positsioonil, pidasid tema kummardajad teda sõltumatuks ja igaveseks loojaks, maa ja kõige sellel oleva viljastajaks ning toitjaks, inimelude hindajaks. Teda kutsuti “taevariigi isand, kes valitseb tões”. Ehnatoni kõrge ametniku (Ai/Eje) hauast leiti haruldaselt kaunis ja poeetiline kirri, kus teda nimetatakse “maa isandaks”, “selleks, kes elab igavesti”, “selleks, kes valgustab maad”, see on versioon ühest Atoni kiituslaulust, milles teda ülistatakse kui kõigile olenditele elu ja viljakuse andjat, nn. Suur hümn. See algab nõnda:

Kaunis on sinu hiilgav ilmumine taevahorisondile, oo Aton, kes sa elad ning oled elu algus!

Nimelt tema tegi Duatis Niiluse ja juhtis selle inimeste juurde, põhjustades jõevoogude tõusu; tema oli see, kes saatis vihma neile maadele, milleni Niilus rikastav tulvavesi ei küündinud.

Sina lood allilmas Niiluse, sina juhid selle oma tahtel siia, et see võiks anda elu inimestele, kelle sa oled iseenesele loonud, Kõiksuse Isand! Sa lased taevase Niiluse alla nendeni jõuda. See paneb tema veed mere kombel kaljudeni tõusma, see kastab nende maade põlde. Nõnda teostad sa oma plaane, oo Igaviku Isand! Sina, kes sa ise oledki taevane Niilus: sa oled kõikide maade kuningas, nagu ka kariloomade valitseja, kes sammuvad igal maal, kes sammuvad omaenda jalgadel. Niilus tuleb allilmast Egiptusesse”. (Ahmatova/ Vana Idamaa rahvaste... kogu. Trt,24).

Niisiis omistavad Atoni kiituslaulud jumalusele samasuguseid omadusi, mida võib märgata iga rahva päikesejumalustel. Siin pole ainsatki Ra, Osirise või teiste sarnaste kultuste juurde kuuluvat eset. Mitte kordagi ei mainita laevu, milles nad üle taevakaare purjetasid; suurt madu Apopit või teisi Ra vaenlasi; jumalate ja jumalannade kaaslaskondi, kes teda ümbritsesid. Atoni kultuses ei leidu sääraseid müüte nagu Horose lahingud, samuti ei kuulu selle juurde Osirise valduste tseremooniaid ega rituaale. Kõigile neile elementidele puuduvad Atoni kultuses vasted. On kerge mõista, miks see egiptlasi ei köitnud. Atonit ei kujutatud isegi antropomorfsena nagu Rad ja Osirist, vaid eranditult allapoole suunatud kiirtega päikeseketta kujulisena. Iga kiir lõppes inimkäega, millele oli mõnikord lisatud elu märk, võimu märk jne. Tolle ajajärgu reljeefidel kujutatakse sageli oma laste seltsis istuvat kuningat ja kuningannat, kelle peade kohal on Atoni sümbol; kuningapere iga liikmeni ulatub üks jumala paljudest kätest.

Semnehkar(a) – Ehnatoni tütremees, valitses 3 aastat, pehmendas Atoni kultust.

Tutanhaton -Tutanhamon (“Atoni /Amoni elav kuju”) – teine tütremees, tal oli 10 aastat, kui ta astus troonile, valitses 6/8 aastat. Taastas Amoni kultuse, viis pealinna tagasi Ahetatonist Teebasse ning tõi tagasi nomoste vana usundi. Tema ajal saadetakse sõjaväed Aasiasse, kus nad saavutavad teatavat edu. Tema hauakamber oli esimene rüüstamata kujul leitud kuningahaud.

Egiptuse troonile astus ja valitses (H. Järgi) neli aastat üks Ehnatoni lähikondseist, võimukandja Eje. Tema ajal jätkus vana usundi restaureerimine, kuid seda, mida oli loonud Ehnaton, ei hakatud veel süstemaatiliselt hävitama. Vana usundi täielik triumf ja kõige selle hävitamine, mis oli seotud Ehnatoniga, toimus järgmise vaarao (endise Ehnatoni lihtsa väepealiku) valitsemisajal.

Horemheb (1345-1317/1333-1306) jätkas ülikkonna positsiooni ja õiguste ennistamise poliitikat. Ühtaegu püüdis ta lepitada oma võimuga ka nemhut (“vaene” või “lihtvaba”, aga tegelikult - “uued egiptlased” – uus E. ülikkond, mis kasvas alam- ja keskklasside hulgast). Ta avaldas pika määruse, mis pidi likvideerima Amarna ajajärgu lõpuaja rasked tagajärjed.

Kuningas keelas sõduritel ja kuninga ametnikel röövida “nemhut”, ära võtta laevu, orjade varandust. Haremheb reorganiseeris kohtu ja ähvardas ahneid kohtunikke valjude karistusega. Seega tagastati Haremhebi ajal ülikkonnale tema valitsev positsioon, kuid ka “nemhu” säilitas samuti teatava tähtsuse. Hiljem aga hakkas ülikkond endale vallutama üha uusi positsioone.

Peamised sündmused XIX dünastia vaaraode valitsemisajal:

Ramses I – pääses võimule pärast Horemhebi surma, aga valitses ainult 2 aastat. Tema poeg –

Seti I (1343-1298). Oma kauakestva valitsemise ajal teostas ta rea sõjakäike, püüdes jalule seada Egiptuse prestiizhi Aasias (võitis rahutuid heebrea suguharusid, sõdis hetiitidega). Ta teostas tähtsa sõjalise reformi (suurendas tunduvalt palgasõdurite üksusi).

Ramses II (Meriamon – “Amoni armastatu”:1301-1235. H.järgi: Usermaatra setepenra:1290-1224): sõjad Hati riigiga, Kadeši lahing (~viik), rahuleping hetiitidega. Nuubias nihutati Egiptuse piir teispoole neljandat kärestikku. Alam-Nuubiat käsitati nüüd mitte provintsina, vaid Egiptuse enese osana. Ehitustegevus (pealinna Teebast üleviimine Aasia ja Egiptuse piirile, delta idaossa, pärastise Tanise linna kohale, “Per Ramses” – “Ramsesi maja”: kuninga loss, templid jne.). Ta ei ehitanud mitte ainult oma pealinna ega kaunistanud seda toredate hoonetega, ta ehitas ka teistes Egiptuse linnades. Üheltki Egiptuse kuningalt pole säilinud nii palju ehitisi, nii palju templeid kui Ramses II-lt. Ta ehitas Nuubiaski palju templeid. Eriti kuulus on tema suur (33 m. kõrguses, 38 m. laiuses ja 65 m. all) koobastempel Abu Simbelis (allpool teist kärestikku), mis on rajutud kaldakaljusse. Selle templi sissekäigu jaoks valmistati neli kolossaalset (24 m.) Ramsese raidkuju. Selle templi kõrvale rajuti kaljusse teine, väiksem tempel.

Merneptah – tema kolmeteistkümnes poeg (sest oma kauakestval valitsemisajal elas Ramses II üle paljud oma troonipärijad...). Egiptus hakkas nõrgenema (rahvamasside vaesumine - rahulolematus). Ta kaotab Aasia provintsid, sellele lisaks hakkavad liikuma ka Liibüa suguharud, kes hiljem tungisid Egiptuse eri punktidesse. Merneptahil tuli välja astuda “mererahvaste”vastu.

Egiptuse nõrgenemine jätkus ka Merneptahi järglaste valitsemisajal.

Peamised sündmused XX dünastia vaaraode valitsemisajal:

Selle dünastia kõige väljapaistvamaks esindajaks, viimaseks Uue Riigi suurkuningaks oli Ramses III/IV(1198-1166, H.:1184-1153). Ta püüdis kõiges järgida oma suurt eelkäijat Ramses II-st ja katsus tema eeskujul Aasias uuesti restaureerida Egiptuse kunagist vägevust: ta vallutas Lõuna-Palestiina ja Vahemere idaranniku lõunaosa. Tal tuli uuesti kokku põrkuda “mererahvastega”, kes olid tunginud delta idaossa. Ramses jutustab oma võidust nende üle järgmist:

Nad kogunesid mere äärde. Tuli haaras nad Niiluse suudmes; nad on meelitatud lõksu, surutud kitsasse kohta, paisatud kaldale maha, surnuks löödud, muudetud laibavirnadeks. Nende laevad läksid vees ümber, ma sundisin nad tagasi pöörduma, et nad mäletaksid egiptlasi ning kuulutaksid oma maal minu nime”. Kuid kõik need saavutused olid lühiajalised, sest Egiptuse ühiskonnal ei olnud enam endist jõudu. Nemhu jätkuva vaesumise tõttu kahanes Egiptuse sõjavägi. Nomoste ülikkonnas tekib uuesti rahulolematus kohmakas-suure poliitilise organisatsiooni vastu. Ramses III/IV valitsemise lõpul algasid Egiptuses rahutused ja olukord muutus katastroofiliseks. Haaremis tekkis Ramsesi vastu vandenõu. Kuid naised, kes tahtsid panna troonile oma poegi, läksid omavahel riidu. Segadused palees kandusid üle sõjaväkke ja asi lõppes sellega, et elatanud kuningas tapeti oma 32.valitsemisaastal. Uus Riik eksisteeris veel rohkem, kui 100 aastat, aga see oli juba väike detsentraliseeritud riik, kus olid eri nomosed ja tugev preesterkond. Uue Riigi lõpul polnud vaarao peremees isegi selles nomoses, kus asetses tema pealinn (Ramses V kuulutab uuesti pealinnaks Teeba): siin oli peremeheks Amoni ülempreester. Nomoste ülikkonna tugevnemine viis lõpuks 1085.aasta paiku riigi täieliku lagunemisele.

 

Tagasi