KÜMNES LOENG

Esimene vaheperiood, Keskmine Riik ja hüksoslaste ajastu (~ 2250 – 1580).

VI dünastiast peale algas Vana Riigi tsentraliseeritud despootia lagunemine. Selle lagunemise välised tunnused olid järgmised. Vaarao, kes oli jumalaks kogu Egiptusele, kes oli “miljonite hulgast esiletõstetud” ja kelle ees roomasid kõik, kaasa arvatud ka suurnik, hakkas kaotama oma despootliku võimu täiust. Nomoste endiste valitsejate järeletulijad, kes, lahkunud oma nomostest, asusid elama vaarao otsesesse lähikonda ja kes pärast surma maeti hauakambreisse vaarao püramiidi ümber, lahkuvad nüüd vaarao pealinnast ja pöörduvad uuesti tagasi oma nomostesse. Siin muutuvad nad pikkamööda poliitiliselt iseseisvaiks valitsejaiks. Lõpuks muutus kunagine ühtse Egiptuse kuningas jälle ainult nomosevalitsejaks, nagu mitu sajandit varem (umb. 6-7 sajandit). Egiptuse detsentraliseerumise põhjused olid järgmised. Kuni ühinemine kogu Egiptuse ulatuses oli nomostele kasulik, leppisid nad despootia kohmaka poliitilise pealisehitisega, mis hävitas üksiknomoste poliitilise iseseisvuse ja nõudis neilt nii suuri ohvreid. Pärast seda aga, kui oli loodud ühtne irrigatsioonisüsteem, muutus vaarao despootia oma ülemäära suurte nõudmistega nomostele koormavaks. Peale selle, ühendatud Egiptus pidas sõdu, mis olid ühtedele nomostele kasulikud, teistele aga mitte. Nõnda olid sõjad, mis pidas Snofru nuubialastega, kasulikumad lõunanomostele, Sahura sõjad liibüalastega – lääne-nomostele, ja sõjad asiaatidega – idanomostele. Niisugused tööd, nagu IV ja V dünastia püramiidide ja surnutekultuse templite ehitamine, kurnasid maad äärmiselt, sest säärasteks grandioosseteks ehitusteks oli tarvis palju tööjõudu. Toredate templite ehitamine V dünastia poolt päikesejumal Rale, kes seisis kõrgemal nomoste kohalikest jumalatest, pingutas samuti nomoste jõudu. V dünastia vaaraod hoolitsesid mitte ainult Ra, vaid ka teise kogu Egiptuse jumala, Osirise kultuse eest, keda austati Thinise nomoses Abüdoses. Nii avaldas vaarao Neferirkara dekreedi, mille järgi ei saanud nomose töödele sundida üleegiptuslikult tähtsa jumala Osirise templi talupoegi. VI dünastia ajal sai religioosseks keskuseks Abüdos, mitte Memfis. Seepärast püüdis nomoste ülikkond kuningalt hankida oma templimajanduse jaoks vabastamist nendest või teistest koormistest, mida kanti kuninga-, s.o. üleegiptusliku majanduse jaoks. Selliseid dekreete, mis vabastasid nomose templimajanduse mingisugustest töödest “kuningakoja” heaks, on säilinud Koptose linnast (Teeba ja Abüdose vahel). Need kuuluvad aega, mil valitses Pepi II (VI d.), kes astus troonile kuueaastase poisikesena ja kelle elupäevad lõppesid troonil, kui ta oli saja-aastane vanamees. Otsustades Koptose linna kohta käivate dekreetide järgi, jagas vaarao Pepi II oma kauakestva valitsemisaja kestel nomostele heldel käel soodustusi. Vaarao dekreet pöördub keskvalitsuse, Ülem-Egiptuse ülema (selle ameti lõid uuesti juba V d. vaaraod) ja lõpuks Koptose nomose valitseja ja tema abide poole. Dekreedi esimene osa vabastab kõik Koptose jumal Min’i templi majandamisega seotud isikud, alates orjadest ja lõpetades nomarhi endaga, igasugustest kogu Egiptuse ulatuses määratud töödest kuningakoja heaks. Vanalt riigilt Keskmisele riigile ülemineku ajajärgul esinevad nomarhid nomosevalitsejatena, kes omavad kogu despootliku võimu täiust. Juba VI dünastia viimased vaaraod ei olnud nii tugevad, nagu eelmised.

Esimene vaheperiood (VII-X dünastiad). ~2250-2050/2263-2040.

Vana Riigi detsentraliseerumise protsess lõppes sellega, et ühendatud Egiptus lagunes uuesti üksiknomosteks. See protsess (Egiptuse lagunemine üksiknomosteks) jõudis lõpule 23. sajandi keskpaiku. Pärast seda eksisteerisid kahesaja aasta kestel poliitiliselt iseseisvad nomosed. VII-X dünastia vaaraod juba ei olnud kogu Egiptuse valitsejateks. Manetho kirjutab, et VII dünastia ajal valitsesid 70 vaaraod, ja nad valitsesid 70 päeva: ei tea, kas see oli Manetho hüperbool, või ta tõsiselt arvas, et iga päeval troonil oli uus vaarao... VIII-st dünastiast ei lugenud ma midagi. Tean ainult, et selle dünastia residents oli Herakleopolises. Hornungi järgi valitsesid VII-VIII dünastia vaaraod kokku 21 aastat.

Riigi poliitilisel detsentraliseerumisel olid oma tagajärjed Egiptuse majandusele, sest koos riigi lagunemisega üksiknomosteks hakkasid sagenema sõjalised kokkupõrked nomoste vahel. Need sõjad nomoste vahel põhjustasid mitte ainult maa rahvast tühjenemise, vaid ka irrigatsioonisüsteemi hävimise. Asi läks niikaugele, et Hermopolise nomoses, kus normaalsel ajal ei saanud olla suuri soid, tekkisid laialdased sood. Need muutusid nii suurteks, et, nagu jutustavad Hermopolise nomose valitseja raidkirjad, kogu temale alluv elanikkond leidis vaenlaste väehulkade sissetungimisel kindla pelgupaiga soodes. Seepärast tuleb arvata, et madalpõldude harimist eisaadud nüüd enam teostada täies ulatuses. Seejuures jäi siiski võimalus iga kogukonna piirides asuda vete juhtimisele kõrgematele maadele, mida tavalisel ajal ei niisutatud ega haritud.

Kõrgpõldude intensiivne harimine tingis eraomandiliste suhete kasvu. Kõrgpõldude valdajad ja orjapidajad paistsid välja külakogukonna liikmete seas oma varandusliku seisundi poolest. Seepärast hakkavad tekstides esinema lihtsate “nedžeste”(“väikeste”) kõrval “tugevad nedžesed”(“tugevad väikesed, valitud nedžesed”). Tugevate nedžeste hulka kuulusid mitte ainult väike- ja keskmaavaldajad, vaid ka jõukad käsitöölised ja kaupmehed. Sellest momendist peale algab külakondade esimene tunduv nõrgenemine. Väikemaavaldajate seas, kel oli jaosmaid kõrgpõldude piirkonnas ja kes kasutasid oma perekonna või orjade tööd, tekib püüd nomosed uuesti ühendada. See põhjustab 23./22-l sajandil Egiptuse nomostes uue võitluse Niiluse oru ühendamise pärast. Selles võitluses ei etenda delta aktiivset osa: võitlus toimub Ülem-Egiptuse põhja- ja lõunaosa vahel. Põhjaalade uue koondise lõi üks Ülem-Egiptuse põhjapoolseim nomos, nimelt Herakleopolise nomos (nagu ligi tuhat aastat tagasi – Hierakonpolis, lõunapoolseim nomos...). Seepärast on Esimesel vaheperioodil teine nimetus – Herakleopolise ajastu.

Põhja-Egiptuse ühendamine Herakleopolise poolt.

Herakleopolise vaaraod (Manetho järgi IX ja X dünastia, valitsesid ~ sada aastat) alistasid oma võimule kogu Niiluse oru deltast kuni Thiniseni. Kõige paremini on tuntud vaarao Cheti või Ahtoes/Ahtoi III tegevus, kes oli dünastia üks viimaseid valitsejaid. Ahtoi III jättis oma pojale Merikarale manitsuskirja, mis kujutab endast poliitilist traktaati. Selles kirjas hoiatab kuningas oma noort troonipärijat riigivõimu vaenlaste eest: “Lihtinimene ehk kehvik” ütleb ta, “on riigile kõige kardetavam vaenlane, sest lihtinimene on alati vaenlane, eriti aga, kui ta on sõduriks.... Ülenda oma suurnikke. Nemad täidavad sinu seadusi. Rikas ei tõuse üles oma majas. Varaomanik ei ole puudustkannataja. Lihtinimene aga ei räägi oma tõe järgi. Ei ole see õiglane, kes ütleb: “Oo, kui see oleks minu.” jne. Oma eelkäijate eeskujul sõdis Ahtoi III edasi nomaadidega, kes elasid deltast ida pool. Ahtoil õnnestus lõpuks need rändrahvad purustada ja panna seisma nende röövretked Egiptusesse. Itta ehitati nn.“vürsti müür”, millest oli juba juttu. Delta piirile rajati kindlustatud linnad, mille peaelanikkonna moodustasid parimad sõjagarnisonid. Sõjalised operatsioonid, mis kindlustasid idapiiri, võimaldasid Ahtoil hakata tegelema oma riigi valitsemise organiseerimisega. Herakleopolisele alluvaist nomostest kuulub kõige väljapaistvam koht Hermopolisele ja Siutile (vt.). Herakleopolise riigi lõunapiir kulges Thinise lähedal, kust edasi algasid Teeba nomose valdused. Selleks ajaks oli Teeba juba jõudnud ühendada oma võimu alla kõik lõunanomosed Elefantinest kuni Abüdoseni. Seetõttu oli piiri läheduses asetsev Siut Herakleopolisele väga tahtis (nagu eelpost). Siuti nomarhid olid vaarao käsilased ja teostasid oma nomoses pealinna poliitikat. Nomarh Cheti I sai kasvatuse kuninga õukonnas, tema ajal hakati teostama suuri irrigatsioonitöid. Tema järglased jätkasid tema poliitikat, jäädes lõpuni vaarao truudeks liitlaseks.

Hoopis teisiti käitusid Hermopolise valitsejad. Juba Vana Riigi lõpul omandavad Hermopolise nomarhid üha suurema iseseisvuse. Nad loovad oma õukonna, väga tugeva valitsuse ja oma sõjaväe. Nomarhid nimetasid endid “Thoti poegadeks”, umbes nii, nagu vaaraod nimetasid endid “Ra poegadeks”. Kõik Hermopolise ringkonna raidkirjad viitavad sellele, et nomarhid arvestasid kuningavõimu vähe ja käitusid peaaegu iseseisvate valitsejatena. Kuid hoolimata nendest Hermopolise tendentsidest tunnistasid tema nomarhid siiski Herakleopolise võimu. Ühelt poolt nõudis nomose kasvav ja arenev majandus niisutuse reguleerimist ja võitlust soostunud maadega, mis oli teostatav ainult suure koondise mastaabis. Aga me teame, et kogu Kesk-Egiptuse irrigatsioonisüsteemi valitses Herakleopolis. Teiselt poolt oli kahe tugevasti ühtehoidva keskuse – Siuti ja Herakleopolise vahele suletud Hermopolis sunnitud väljendama oma alistuvust pealinnale, kusjuures ta püüdis säilitada oma iseseisvust niipalju kui võimalik.

Ülem-Egiptuse lõuna nomoste ühendamine Teeba poolt.

Teeba nomos, kes eelnevail aegadel ei etendatud väljapaistvat osa, tõusis nüüd esile selle tõttu, et ta valitses teid lõunasse – Nuubiasse, ja itta – Punase mere äärde. Säärane Teeba oli tingitud Teeba enese ja tema naabernomoste arvukast elanikkonnast. Need nomosed asetsesid võrdlemisi laias ja viljakas Niiluse orus, mis moodustas nende nomoste piirides järsu kääru Punase mere lääneranniku suunas. Nomosed käärust lõuna poole olid hoopis rahvahõredamad, sest maaharimiseks kõlblik org oli mõnevõrra kitsam ning nad olenesid teataval määral Teeba piirkonna viljast. Seepärast oli Teeba võim Lõuna-Egiptuse üle hoopis efektiivsem kui Herakleopolise võim Põhja-Egiptuse üle.

Võitlus Herakleopolise ja Teeba vahel, Teeba võit ja Esimese vaheperioodi lõpp.

XI dünastiaks oli Teeba dünastia (Intef I-III, Mentuhotep või Montuhotep I-III).

Paralleelselt valitses Herakleopolises X dünastia. See võitlus kestis väga kaua: algas ühe Teeba dünastia vaarao Intef II ajal, ja lõppes Mentuhotep I ajal. Tähendab, võitlus algas 22.sajandis ja lõppes 21.s. Algul toimus võitlus Thinise nomose pärast, mida valitses Herakleopolis. Kuid Teeba valitsejad pidasid Thinist oma pärusvalduseks. Intef II astus välja Herakleopolise vastu. See sündis Herakleopolise vaarao Ahtoi III ajal. Esimene kokkupõrge lõppes teebalaste lüüasaamisega. Siuti nomarh kirjeldab oma mausoleumi seinte raidkirjas oma võite teebalaste üle. Siis kogub Intef II uuesti sõjaväe, korrastab laevastiku ja kasutab isegi naabernomoste abi. Seekord purustasid Intefi väed kõik Thinise nomose kindlused ja tungisid nii palju põhja poole, et isegi Siut oli otseselt ohustatud. Siuti nomarh oli nii hirmunud, et kattis oma raidkirja kiiresti lubjaga... Kuid Siuti vägedel õnnestus selgi korral säilitada oma positsioone ja piir kulges endiselt läbi Thinise. Intef II järglaste ajal puhkes võitlus uuesti. Lõppude lõpuks vallutasid teeblased Siuti. Selle linna hukkumisega varises Herakleopolise peamine kaitsekants. Hermopolise nomarhid siirdusid arvatavasti võrdlemisi varsti Teeba poolele. See otsustas võitluse lõpptulemuse ja 2050. aasta paiku langes Herakleopolis. Herakleopolise vaaraod ei suutnud luua kindlasti ühendatud riiki: neid takistasid selles sisevastuolude teravnemine vabade seas, Hermopolise tendents iseseisvusele ja rändrahvaste alatised röövretked delta idapiiridele. Uue ühendatud Egiptuse juhtideks said Teeba XI dünastia vaaraod. Aga Manetho järgi Keskmine Riik algab XII dünastiaga.

Keskmine Riik (XI-XIII d.) ~2050-1750 (2040-1730).

XI (Teeba) dünastia vaarao, Herakleopolise vallutaja, kes valitses ühendatud Egiptust, kandis Mentuhotepi nime (Mentuhotep-Nebhepet-Ra või Montuhotep I Nebhepetra).

Ta valitses 51aastat, tema pärija Mentuhotep II Seanhkara valitses vähem (12 a.), ja viimane XI d. vaarao – Mentuhotep III Nebtauira – 7 a. Mentuhotep I alistas Nuubia ja Siinai ning teostas samuti sõjakäigu Aafrika Idarannikule, Punti. Ta “alistas Mõlema Maa valitsejad, kehtestas korra lõunas ja põhjas, välismaal ja Egiptuses”. Ja selle raidkirja kõrval on reljeef, kus on kujutatud tema võitu (nuubialane, asiaat, liibüalane ja egiptlane). Mentuhotepi ajal, kes arendas Teeba nomoses võimsat ehitustegevust (suur tempel koos püramiidiga, tõstetud terrassi peale, täpsemalt – püramidiooniga: iga külg veidi rohkem, kui 22 m., suur õu, sambad, portikud jne.); tema ajal ei olnud Lõuna- ja Põhja ühendumus veel küllalt kindel ja aeg- ajalt esines põhjas ülestõuse. Kauaks ajaks kindlustas Egiptuse ühtekuuluvuse aastal 2000 (või 1991) Amenemhet I, vägeva XII dünastia rajaja, kes oli pärit, nagu Mentuhotepki, Teeba nomosest. Hornungi järgi valitses XII dünastia aastatel 1991-1785 (või 2000-1785), peaaegu kõik selle dünastia vaaraod (kokku 8, ja valitsesid rohkem kui 200 aastat) olid kas Amenemhedid (I-IV) või Senuserdid (I-III). Ainult viimane oli Nefrusobek - ja naine, kuninganna. Amenemhet I Sehetepibra võitis lõplikult Põhja-Egiptuse ja hakkas valdama “orgu, mägesid, mõlemaid maid”. XII dünastia kuningad lõid kahe sajandi kestel tolle grandioosse niisutussüsteemi, mis oli vajalik niihästi kogukondlike madalamaade kui ka “tugevate nedžeste”, väike- ja keskorjapidajate kõrgpõldude jaoks. Tähendab, esimene ülesanne – irrigatsioonivõrgu taastamine, süvendamine ja laiendamine. XII dünastia irrigatsioonitööde tippsaavutamiseks oli Niiluse üleujutuste kõrguste spetsiaalne registreerimine Nuubias, mitte kaugel teisest kärestikust. Veeseisust lähtudes määrati aasta viljakus ning lõikuse ja maksude võimalik suurus. Ühtaegu kogu Egiptuse ulatuses teostatavate grandioossete irrigatsioonitöödega jätkasid XII dünastia Teeba vaaraod Herakleopolise kuningate poolt alustatud maaparandustöid Faiumi oaasis (“faijum” eg. keeles – meri). Selles oaasis oli suur järv, mis täitis Memfisest lääne pool asetseva hiiglanõo. Egiptuse riigi ees seisis ülesanne tammide ehitamise teel järv tagasi tõrjuda ja järve alt vabastatud pinnale luua põlluharimiskõlblik territoorium. Ja see sai tehtud. Suure kanali abil kasutati järve vett Ülem-Egiptuse põldude niisutamiseks. Nende maaparandustööde efektiivsemaks juhtimiseks viidi isegi pealinn üle Faiumi (It-taui ehk Kahun – uus Egiptuse administratiivne ja religioosne keskus). Töö viidi lõpule dünastia viimase suure vaarao Amenemhet III ajal (pärast teda valitsesid Amenemhet IV ja Nefrusobek), kes kaunistas Faiumi mitme majesteetliku mälestusmärgiga. Nende hulgas oli kõige grandioossem tema hauapalee, mida kreeklased pidasid üheks egiptuse ehitus-kunsti suurimaks imeks. Kreeklased nimetasid seda “labürindiks” (trooninimi – Labiri).

Nomoste ülikkonna võimu piiramine. Nomosevalitsejad alistati uuesti vaarao võimule ja nad muutusid kuninga asehalduriks. Amenemhet I taastas nomoste vanad piirid, mis eelnenud sõdades olid rikutud. Paljudel juhtudel vähendas vaarao eriti separatistlikult meelestatud nomoste territooriumi, selleks, et neid nõrgestada. Nomarhide kasutada olev varandus jagunes kahte ossa: pärusvaranduseks “allodiks” ja varanduseks, mis oli seotud nende kui nomosevalitsejate ametiga. Viimase kasutamises oli nomarh piiratud. Alates vaarao Senusert III-st kaovad nomarhide uhked haudehitised nende nomostes. Keskmise riigi ajastul toimub võitlus tugevate nedžeste ja vana sugukondliku ülikkonna vahel (jõukad ja ülikad). Viimane püüab säilitada oma positsioone, kuid esilekerkivad tugevad nedžesid teda visalt tagaplaanile. Amenemhet I nähtavasti püüdis toetuda nii ülikaile kui ka jõukaile, kuid ei rahuldanud ei esimesi ega teisi. Rahulolematus ei kadunud ka Senusert I ajal (tema poeg). Vähemalt teatab tema čati oma raidkirjas kohtupidamisest “mässuliste” üle. Senusert I järglasest Amenemhet II-st jutustab Manetho, et ta tapeti oma õukondlaste poolt. Dünastia järgnevate esindajate ajal õnnestus teravnenud vahekordi ülikate ja vaarao vahel ajutiselt tasandada. See nähtavasti saavutati sel teel, et jõukaile toetuvad vaaraod murdsid ülikkonna vastupanu.

Teised sisepoliitika muutused: sõdurite staatuse tõstmine, orjavalduse kasvamine. Kõigi nende, kogu Egiptuse mastaabis teostatavate irrigatsiooni-, maaparandus- ja ehitustööde läbiviimiseks oli tarvis tohutul hulgal tööjõudu. Sellest orjade hulgast, millist tundis Vana Riigi ajastu, juba enam ei jätkunud ja nüüd tuli pidada süstemaatilist jahti inimestele. Nõnda ütleb Amenemhet I oma tuntud manitsuskirjas enese kohta: “Ma vedasin sunniviisil kokku nuubialasi, aga asiaate ma sundisin käima nagu koeri!” Enamik sõjavang-orjadest anti üle vaarao majapidamisse. Osa orjadest andsid vaaraod templitesse, osa neist sattus eraisikute kätesse, ja mitte ainult ülikonna, nagu varem, vaid ka teatava osa kogukondlaste kätte. Nüüd kingib vaarao orje oma sõduritele ja ametnikele. Nedžesed muutusid väikeorjapidajaiks. Materiaalselt olid nad täiesti kindlustatud ja neid võis kutsuda sõjaväkke. Tugevad nedž esid moodustasid sõjaväe tuuma. Nende ridadest rekruteeriti šemsu, “kaaslased”, kellest moodustati vaarao ja nomarhide ihukaitsja rühmi. Sõduritel oli juba teine sotsiaalne seisus, nagu kirjutajatel.

Kaubandus ja sõjad. Sel ajajärgul muutub intensiivsemaks nii sise- kui ka väliskaubanduse kasv. Ka linnasisene kaubandus tõuseb. Paratamatu vajadus hankida grandioosse irrigatsioonisüsteemi ehitamiseks vajalikku toorainet Vahemeremaade idaosast sundis Egiptust alustama intensiivset suhtlemist Foiniikia, Küprose ja Kreetaga. Kaubandussuhete kõrval jätkusid ka Egiptuse vaaraode röövlikäigud. Juba XI dünastia vaaraod käisid Siinail, Liibüas, Palestiinas. Võrreldes Vana Riigiga laieneb tunduvalt ka sõjaretkede raadius. Ekspansiooni apogeeks olid Senusert III sõjaretked, kes pühendas rohkesti tähelepanu Nuubia vallutamisele. Nuubias tugevdas see vaarao egiptlaste seisundit kindlustatud julgeolekutsooni väljaehitamisega Niiluse esimese ja teise kärestiku vahel (12 kindlust, kuhu paigutati Egiptuse garnisonid). Vägede ja varustuse edasitoimetamine kiirenes tunduvalt pärast 8 meetri sügavuse kanali (tunneli) raiumist läbi esimese kärestiku graniitkaljude. Semna/Kumna topeltpiirikindlustusest on leitud kaks steeli, millega tähistati Egiptuse uut lõunapiiri. Nüüd ei saanud ükski nuubialane seda ületada ilma kontrollita. Senusert III oli mitte ainult Nuubia vallutaja, vaid ka kaitsja: ta käskis ehitada Nuubia jumala templi. Uue Riigi ajal austati teda Nuubias kui jumalat kultuslikult. Riigi teises otsas võttis Senusert III ette sõjakäigu Kaananisse, tungides seal kaugemale kui ükski tema eelkäijatest (Egiptuse sõjaväed jõudsid välja Sekemini (Sichem), s.o. päris Süda-Palestiinas asetseva linnani). Ekspeditsiooni peaeesmärk ei olnud siiski vahetu ülemvõimu kehtestamine, vaid Egiptusega liidusolevate ning viimasega kaubavahetust pidavate linnade kaitse rändhõimude vastu. Seega oli keskmise Riigi Egiptus suurriik, kes avaldas mõju paljudele idapoolsetele Vahemeremaadele. Aga pärast Amenemhet III-t (XII d.viimane tugev vaarao) algas riigi langus, mis väliselt avaldus selles, et kuningad hakkasid vahetuma erakordselt kiiresti: XIII dünastia esimese kahekümne viie aasta kestel oli Egiptuse troonil kaksteist kuningat. Juba XIII esimeste kuningate ajal ilmneb ülikkonna rahulolematus. Rahutuste tagajärjel lakkasid maaparandus- ja ehitustööd Faiumis. Liibüalased, kasutades Egiptuse nõrgenemist, läksid liikvele. Egiptus kaotas ka oma valdused Nuubias. Niiluse veetõusu kõrguse märkimine teise kärestiku kohal lõppes kohe XIII dünastia algul. XIII d.valitses (Hornungi järgi) 1785-1650. Ei tea... XIV d. valitses 1715-1650! Rahutused, mis nõrgendasid kuningavõimu, muutusid lõpuks võimsaks rahvaliikumiseks. Sellest esimesest meile ajaloost tuntud suurest sotsiaalsest liikumisest annab tunnistust peamiselt Leyneni papüürus: “Ipuveri kuulutused” (või “Ipuweri/Ipuseri manitsused/kaebused”).

Selles esitatakse poeetilises vormis mitmes luuletuses need muutused, mis tekkisid Egiptuse ühiskondlikus elus lihtnedžeste ülestõusu tagajärjel. Luuletused on pandud Ipuveri, varaka ja suursuguse mehe suhu, kes sai ülestõusu all kannatada. Seepärast hoovab neist viha masside vastu. Mõned uurijad arvavad, et see on Esimese vaheperioodi tekst, näiteks, Stadnikovi skeemi järgi on niimoodi. Ipuver jutustab, mis toimus tema ajal Egiptuses: kuningavõimu hävitamine, administratiivvõimu haaramine, välis- ja sisekau-banduse lõpp, ülikkonna ja tugevate nedžeste varanduse ülevõtmine jne. Ja – uus häda...

Hüksoslaste sissetung. Juba Sinuhe jutustuses mainitakse, et ida pool Büblost asetseva piirkonna semiidi suguharude hulgas tuntakse egiptlasi ja egiptuse keelt. Nende semiidi suguharude juhte nimetati “heka hasut” (kõrbemaade või võõraste maade valitsejad), küksosteks. Need sõjakad suguharud olid alati teadlikud sellest, mis toimus Egiptuses. Maa rikkusest võis neil samuti olla õige konkreetne kujutlus ja seepärast võis Niiluse org muutuda neile väga ihaldatavaks saagiks. Kui XVIII sajandi keskpaiku hakkasid Süüriasse ulatuma teated ülestõusust, mis arenes varakate ja “vaeste inimeste” grandioosseks võitluseks võimu pärast, saabus hüksoslastele soodus hetk Niiluse oru vallutamise plaani teostamiseks. Hüksoslased ei kujutanud endast etniliselt ühtset rühma: see oli Põhja-Araabia ja Lõuna-Süüria maa-ala elunevate mitmesuguste rändsuguharude keerukas konglomeraat. Nende hulgas domineeris semiidi element, nagu seda võib otsustada nende pärisnimede laadist, kuid sissetungil Egiptusesse tõmbasid nad endiga kaasa ka muid suguharusid: kaananlasi, hurrusid ja teisi, kes nendega liitusid rahvaste üldises voolus. Sõjaasjandusse tõid hüksoslased tähtsa uuenduse: sõjavankrid, mille ette olid rakendatud hobused. Säärased sõjavankrid tugevdasid tunduvalt ründajate lahinguvõimet. Hüksoslased vallutasid Egiptuse 1710.aasta paiku, kasutades selleks mitte ainult oma jõudu, vaid toetudes nähtavasti ka Egiptuse nendele orjadele, kes ei olnud rahul “vaeste inimeste” ülestõusu tulemustega. Ühe orjade juhi, kes liitus hüksoslastega, kuulutasid nad lühemaks ajaks isegi teatava Egiptuse osa kuningaks. Kuningatroonil säilitas ta oma orjanime “Neeger” (Nehsi). Orjadel oli mitte nimed, vaid etnilised nimetused: neeger, asiaat, asiaatlanna (nagu kreeklastel: sküüt, traakialane ja teised).

Hüksoslaste Riik (Hüksoslaste ajastu või Teine vaheperiood: 14/15-16 d.;1710-1560. Või 1710-1580, või Stadnikovi järgi 1730 – 1562, teine kord: 1730 –1554.).

Hüksoslased valitsesid kogu Egiptust mitu aastakümmet (arvatavasti juba umbes 1650.aasta paiku saavutas lõunapoolseim Egiptus iseseisvuse). Endiselt valitsesid nad ka maa-ala, kust nad alustasid oma vallutusi: Põhja Süüriat. Nad hoidsid oma käes ka Palestiinat, mis ühendas Süüriat Egiptusega. Vallutajad tegid oma pealinnaks Avarise, Egiptuse kirdepiiril asetseva linna. Siin oli ka hüksoslaste peajumala keskpühamu. Oma peajumalat samastasid nad Egiptuse jumala Sethiga. Põhjanomosed toetasid hüksoslasi vaenust Lõuna-Egiptuse vastu. Seepärast nimetati hilisemas traditsioonis hüksoslaste kuningate ajajärku mõnikord Põhja-Egiptuse kuningate riigi ajaks.

 

Tagasi