Vana-Egiptuse tsivilisatsioon, nagu te teate, on üks vanimatest, kauakestvatest ja suurimatest tsivilisatsioonidest, mis sai alguse 5000 aastat tagasi. Nii vana oli ainult Sumeri tsivilisatsioon, aga tema kestvusaeg oli umbes 3 korda lühem.

Ühest küljest, oma territooriumilt asus Vana Egiptus peamiselt Aafrikas, kuid Niiluse org, kus Egiptus asetses, oli muust Aafrikast eraldatud suurte Liibüa rohtlatega ja Sahara kõrbega, ja teisest küljest, kogu oma kultuuriga kaldub V-E rohkem Vahemeremaade poole.

Idamaadest olid kõige tähtsamad need riigid, mis tekkisid Mesopotaamias, Tigrise ja Eufrati jõgede orus: Sumer ja Akkad (~ III aastatuhat eKr), hiljem Babüloonia ja Assüüria (II-I aastatuhanded). Nende vahetus naabruses olid ida pool Eelam (~III aa.-7/6ss.), Meedia (8-6ss.) ja Pärsia (~7-4ss.). Assüüriast põhja pool, Armeenia kõrgestikul, asetses aga Urartu riik (~10-6ss.). Väike-Aasia poolsaarel oli Hattide riik (~18-12ss.), hiljem – Früügia (10-6ss.), Lüüdia (13/7-6). Väike-Aasia poolsaarest lõuna pool, Vahemere idarannikul, asetsesid arvukad Foiniikia kaubalinnad, nendest idas, läahemal Eufratile – Süüria linnad, Foiniikiast lõuna pool aga Palestiina riigid Iisrael, Juuda jt.

Iraani kiltmaast ida pool, Induse ja Gangese jõe orus Ees-India poolsaarel, asetsesid muistsed India riigid (III at eKr – I at.pKr), Vaikse ookeani rannikul aga tekkis Huangho ja Jangtsekiangi jõe orus Hiina riik (II at. eKr- tänapäevani. Vana Hiina lõpp – I at pKr).

Tähistades Vana-Idamaade geograafilisi raame, tuleb märkida, et termin, millega me “Idamaid” nimetame, ulatub antiikaega, mil need maad olid Rooma (ja varem – Aleksander Suure) impeeriumi provintsid ja asetsesid tõesti Roomast või Kreekast ida pool. Ja hiljem piirdusid ajaloolased ainult Lähis-Ida rahvaste ajaloo uurimusega (“lähis” – mõistagi – Euroopa suhtes; selline europotsentrism on juba ammu ebakorreknte, ja praegu terminit “Lähis-Ida” Läänes ei kasutata, öeldakse mitte Near East, vaid Middle East). Ja üldse, mis on Idamaad jaapanlase jaoks, või Lääs – inglase ja ameeriklase jaoks? Kõik need terminid on konventsionaalsed.

G e o g r a a f i l i s e d
faktorid

Vana-Egiptus kujutab enesest hiiglasuurt oaasi, mille pindala on 27 000 ruutkilomeetrit (~ 1200 km pikkuses, kohati 10-20 km laiuses) Niiluse orus ja ulatus Niiluse 1. kärestikuni (seal, kus nüüd on Assuan). Inimesed asusid elama Niiluse jõe kallastele tuhandeid aastaid tagasi (Niiluse orgu oli rajatud asulaid juba nooremal kiviajal, võib olla, VI-l aa-l eKr, vähemalt V-l. Esimesed inimesed ilmusid sinna 20 – 10 000 aastat tagasi, siis oli seal parem kliima, kuivem. Nad tegelesid peamiselt jahiga.). Niiluse jõgi annab Egiptusele omapära, mis eristab teda teistest Sahara kõrbe osadest. Iga-aastased üleujutused tõid kallastele paksu muda (nn.alluviaalsed kaldad, uhtmaa, uhtmuld) ja sellest sai hea pinnas viljakasvatamiseks. Vanad egiptlased nimetasid seda “mustaks maaks” (“Ta Kemet” või “Kemi”– see oli enesenimetus, “Egiptus” pärineb kreeklastelt: Memfise üheks nimetuseks oli egiptlastel “Het-ka-Ptah”(või Hi-ka-Ptah), mis tähendab “ Ptahi - vaimu – valdus (või loss)” ). Seal, kus lõppes “must maa”, Niiluse orust idas ja läänes, algas “punane maa” – tohutu suur ühetooniline pruun kivikõrb, kus sadas harva ja ei kasvanud midagi, kust võib leida vaid mõne üksiku rohelise oaasi. Ülem-Egiptuse org lõunas moodustas pika kitsa ala, mida piirasid kõrgemate tippudega madalad mäed; Alam-Egiptuse Niiluse delta põhjas laius jõesuudme ümber. Org laienes alles umbes kolmesaja kilomeetri kaugusel merest, kus jõgi hakkas hargnema noiks kuulsaiks haruks, mis moodustavad kreeka tähe delta, s.o. kolmnurga kuju. Me nimetame seda jõge Niiluseks, lähtudes kreekakeelsest sõnast “Neilos”. Egiptlased ise nimetasid oma jõge kas vooluks, “suureks jõeks”, lihtsalt “jõeks” (seal oligi üks ainuke jõgi!) või pärisnimega “Hapi”. Egiptlaste kujutluse järgi jagunes Niilus õige mitmeks Niiluseks; igal Egiptuse valdkonnal, mida jõgi läbis, oli otsekui oma iseseisev Niilus. Nii eristasid egiptlased neljakümmet eri Niilust, mis vastasid nendele valdkondadele, millest Egiptus koosnes. Egiptlased arvasid, et mitte kaugel Elefantine saarest, Egiptuse kõige lõunapoolsemast punktist, asetses Niiluse läte, kust jõgi saadab heaolu kogu egiptlaste maale. Kui vanakreeka ajaloolane Herodotos (V s. eKr) külastas muistset Egiptust, nimetas ta seda “Niiluse anniks”. Jõgi oli peamine liiklus- ja kaubatee. Ta andis inimestele igapäevase söögi ja joogivee. Jõe soistel kallastel kasvasid papüürus ja lootosed ning seal pesitsesid veelinnud. Jõgi jaotas põllumeeste aasta kolmeks aastaajaks. “Üleujutuse aeg”(või “suurvesi”, “kõrgvesi”, “tulv”), kui ei tehtud põllutöid, kestis juulist oktoobrini, “tärkamise aeg” (või “orased”, “tõusmed”), kui künti ja külvati, - novembrist veebruarini ja “viljakoristuse aeg” (või “kuivus”) - märtsist juunini.

Niiluse veeseis on suurvee ajal väga kõrge. Olgugi et jõgi toob endaga kaasa suurel hulgal muda, orgaanilisi ained jne.(mineraalid), - parim looduslik väetis, on ta normaalsel ajal siiski sinine. Egiptlased võrdlesid Niiluse värvi väga tihti lasuurkivi omaga, sest niivõrd meenutab Niiluse vee värv seda sinist kivi. Nagu ma juba ütlesin, Egiptuses oli Niilus ainukeseks jõeks, ja neile näis, nagu peaks iga jõgi voolama nagu Niilus, s.o. põhja. Seepärast tähistasid nad kirjas teekonda lõunasse avatud purjedega laevaga, sest voolu vastupanu ületamiseks oli vaja puri üles tõmmata. Teekonda põhja aga tähistati purjedeta lodja või laevaga. Kui egiptlased Uue riigi ajal (16-11 ss.) jõudsid esmakordselt Eufratini, mis voolas vastupidises suunas, s.o. põhjast lõunasse, siis nimetasid nad seda “jõeks, mis voolates põhja (s.o. alla), voolab lõunasse (s.o.) üles)”.

Tänu asjaolule, et ainult Niilus üksi niisutab Egiptust, võis siin jõge reguleerida hoopis kergemini kui, näiteks, Babüloonias, kus eriti raskesti oli reguleeritav Tigris. Niiluse veetõus toimub korrapäraselt. Nagu ma juba ütlesin, juuli keskel (tavaliselt 19. juulil –Egiptuse Uus Aasta algas veetõusu esimesel päeval) algab veetõus, mis kestab ligikaudu neli kuud; pärast seda hakkab vesi kiiresti alanema, mille järel võib juba harida põldu. Seega toimub üleujutus rahulikult ja regulaarselt. Selliseid katastroofe, nagu neid tundis Babüloonia (või tänane Euroopa, Hiina jne!) siin ei esine. Sellega seoses on huvitav märkida, et Egiptuses ei tunta uputusmüüti, mis on nii iseloomulik Mesopotaamiale.

Egiptuses oli palju looduslikku rikkusi. Neis mäeahelikes, mis teda mõlemalt poolt piirasid, oli rohkesti liivakivi ja roosat graniiti, seal leidus lubjakivi ja alebastrit, basalti ja tulekivi. Seega oli Egiptuses rikkalikult kivi, mis oli kõige hädavajalikum ehitusmaterjal. Niiluse orus kasvas peale pilliroo, puidki, mitte ainult palme, mida on raske kasutada esemete valmistamiseks, vaid suurel hulgal ka akaatsiaid ja sükomoore. Egiptuses oli metallegi, kuigi mitte orus endas, vaid selle lähedastel maa-aladel. Vaske leidus Siinai poolsaarel; kulda oli suurel hulgal Egiptusest lõuna pool, Nuubias (sõna Nuubia tähendab egiptuse keeles kullamaad), ja veel - Araabia kõrbes (Punase mere lähedal). Tsink ja seatina oli Punase mere rannikul. Võib öelda, et Egiptuses oli kõike, mis on vajalik irrigatsioonimajanduse loomiseks: kivi, puitu, metalli. Irrigatsioonimajandus tootis külluses teravilja. Muidugi, sai Egiptus küllamaaks alles siis, kui seal rakendati inimeste kätetööd. Algselt aga oli Egiptus asustamata, sest vanasti oli teine kliima: kevadel hakkas Abessiinia mägedes sulama lumi, sellel ajal algas troopiliste vihmahoogude periood Suurte Järvede regioonis, seal, kus oli Niiluse allikad. Suured veemassid voolasid laiali kogu oru territooriumile. Org kujutas endast väga suurt sood. Oru naabruses elutsesid lõvid, pantrid ja aafrika pühvlid (bujvoly). Jõe kallastel kasvas umbes samasugune mets, nagu praegune savanna Aafrikas. Jões endas elutsesid krokodillid ja hipopotamused. Siin oli tohutul hulgal madusid, ja sood kihasid moskiitodest, kelle hammustused olid inimesele surmavad. Aga, muidugi, kõik need loomad, linnud, kalad ja putukad elasid Egiptuses ka hiljem. Egiptuse faunasse kuulusid veel: hüäänid, šaakalid, gasellid, antiloobid, žirafid, jaanalinnud, sisalikud, kilpkonnad, mitmesugused kalad (rohkem kui 100 liiki) jt.

Esimesed asukad (VI-V aa.) sattusid Niiluse orgu välistingimuste survel. Üksikud väikesed suguharud, kes rändlesid Niiluse orgu ümbritsevates steppides, laskusid pikkamööda jõe äärde ja jäid elama selle kallastele. Tol ajal ei olnud Egiptust piiravad maa-alad ei lõunas ega ka idas veel muutunud nii viljatuteks kõrbedeks, nagu nad on praegu. Muinasajal oli läänepoolne kõrb pigemini stepp, milles leidus ülikülluses jahiloomi; ei olnud päris viljatu ka ida pool, kus kasvasid erisugused puud.

E t n i l i s e d
faktorid

Vanade egiptlaste päritolu on raske kindlaks teha. Haudadest ja muudest varase kultuuri jäänustest võib leida jälgi mitmest rahvast, kes kaugetel aegadel Egiptusesse rändasid. Ühe teooria kohaselt kujunes varasel ajajärgul Vahemere lõunapoolsetel kallastel välja arvukas kultuurrahvas. Vanad egiptlased kuulusid koos nuubialaste, abessiinlaste (või etiooplaste), gallade ning somaalidega selle rahva idaharusse. Ka nende keeled ei anna päritoluküsimusele selget vastust.

Teise teooria kohaselt elasid varasel ajal Niiluse orus pügmeed, kes langesid vahemererahvaste ohvriks. Nende sisserändele järgnes arvatavasti pidev rahvaste juurdevool idast ning Araabiast või selle ümbrusest.

Suguharud, kes asusid elama Niiluse orgu väga iidsel ajal, rääkisid Aafrika-Aasia keelkonna võj süsteemi keelt (vanasti oli termin “hamiidi keeled”); kunagi elunesid nad Aafrika mandri kogu lääneosas. Seda süsteemi keeled on peamiselt flekteerivad, mitte aglutineerivad keeled. Pealegi tunnevad nad juba grammatilist sugu. A-A (vanasti – semiidi-hamiidi või hamiidi-semiidi keelkond) keeled: semiidi keelte rühm, vana-egiptuse keel, berberi-liibüa keelte rühm, tšaadi, kušiidi keelte rühmad. Vana-egiptuse keel erineb siiski antud süsteemi muudest keeltest selle poolest, et ta on lähemal semiidi keeltele.

Egiptlased ise nimetasid endid “inimesteks” (“roome”). Oma reljeefidel ja freskodel kujutavad nad endid inimestena, kes on kasvult õige pikad, laiaõlalised, väga peene talje ja kitsaste puusadega. Nende näovärv oli tumepruun ja juuksed mustad.

Egiptuse suguharudel tuli varakult kokku puutuda suguharudega, kes ammusest ajast elunesid Põhja-Aafrikas, nimelt liibüalastega. Vastupidiselt väga tõmmudele egiptlastele kujutati neid heledatena ja sinisilmalistena. Lõuna pool, Nuubias, elunesid juba muistsel ajal mittehamiidi (või mitte Aafrika-Aasia) suguharud, kes arvatavasti kõnelesid sudaani (või praegu – kongo-kordofanian) süsteemi kuuluvaid keeli. Vanasti neid nimetati neegrisuguharudeks. Egiptuse kunstnikud märkisid väga hoolikalt üles peale musta nahavärvi ka muid neegrisuguharude omadusi, nagu paksud huuled ja käharad juuksed.

Steppides, mis piiravad Egiptus idast, elunesid – kui otsustada egiptuse kujutiste ja tekstide järgi – iidset ajast peale semiidi keelterühma keeli rääkivad suguharud. Egiptlased, eraldades neid nahavärvi poolest mustadest neegritest ja valgetest liibüalastest, kujutasid neid kollakatena. Egiptlastel tuli vahetpidamata sõdida sõjakate semiidi suguharudega. Ühes Herakleopolise kuninga manitsuskirjas iseloomustakse neid järgmiselt: “Asiaat on halb. Kardetav on koht, kus ta asub. Paha on seal vesi. Arvukate puude tõttu on see paik ligipääsmatu. Mägede tõttu on teed seal läbimatud. Ta ei ela ühes paigas. Tema jalad hulguvad (brodjat). Ta võitleb Horose päevist alates. Ta on võitmatu. Röövli kombel ei kuuluta ta lahingu päeva”.

Sotsiaalsed faktorid.

V-IV aastatuhande jooksul toimus Egiptuses ürgkogukondliku riigikorra üleminek klassiühiskonna riigikorrale. Niiluse üleujutuse reguleerimine ei olnud jõukohane üksikule perekonnale, suurele sugukonnale ja isegi mitte väikesele sugukondade liidule. See oli teostatav alles siis, kui toimus mitme territoriaalse kogukonna ühinemine. Koos irrigatsiooni tööde algamisega avanes ka võimalus rakendada orjatööd. Algul polnud orjade hulk suur. Samuti nagu maa, nii kulusid nemadki külakogukonnale, kes lõi irrigatsiooni ja põllumajanduse; sellise kogukonna liikmeid sidus omandi kogukondlik vorm. Individuaalses valduses oli orje veel võrdlemisi vähe.

Tähendab, külakogukondade iseäruseks oli maaomandi kollektiivne vorm – põlluharimine moodustas majandusliku korra aluse. Sääraseid külakogukondi iseloomustas tööstuse ja põlluharimise ühendatus, linna ja küla veel jagunemata ühtsus.

Kogukondade ühendamine toimub algul väikeses ulatuses; sääraseid väikesi koondisi oli Niiluse orus mitukümmend. Jõesüsteemi ühtsuse tõttu võidi Niiluse orus tootlike jõudude veel väga madalal arenemisastmel luua suureulatuslik irrigatsioonimajandus. Üksikute piirkondade väikevürstid või juhid püüdsid vallutamise teel ühendada tervet rida kogukondi. Säärased koondised tekkisid muistses Egiptuses kas lühemaks või pikemaks ajaks, kuid lõpuks kujunes siiski võrdlemisi püsiv liit IV aa. lõpul. Egiptuse keeli nimetati neid kogukondade koondisi “sepa’deks” või “sepat”(kreeklased nimetasid neid hiljem “nomos’teks”). Piktograafilises kirjas tähistati seda sõna märgiga, mis kujutas maatükki, mida lähib jõgi koos temast hargnevate kanalitega. Nagu ma juba ütlesin, orjad kuulusid sellel etapil alles kogukonna valdusesse. Kuid irrigatsioonitööde tegemine võimaldas rakendada orjade tööjõudu isegi orjanduslike suhete võrdlemisi madala arenemise tingimustes, isegi koduorjuse tasemel. Sugukonna ülikkonnal ja sugukonnavanemail oli kogukonna valduses olevate orjade käsutamise võimalus, see aga tugevdas veelgi enam nende võimu lihtkogukondlaste üle. Irrigatsioonimajanduse tingimustes ei usaldatud maaharimist algul orjade hoolde ja põldudel kasutati peamiselt vabade talupoegade tööd, kes olid ühtlasi ka sõdurid. Talupoegadel olid oru madalas osas oma jaosmaad, mida jõe veetõus üle ujutas. Lihtvabadest seisis hoopis kõrgemal vana sugukondlik ülikkond. Kogukondade koondise, nomose eesotsas seisis valitseja, keda nimetati nomarhiks. Klassiühiskond kujunes Egiptuses tol ajal, mil sugukonnavanemad ei olnud veel kaotanud oma jõudu, kuid nüüdsest peale sugukonnavanema seisund muutus. Temast sai klassiühiskonna esindaja. Nomosevalitseja muutus despoodiks, säilitades ühtlasi väepealiku, kohtuniku ja ülempreestri muistsed funktsioonid. Need viimased funktsioonid andsid klassiühiskonnas nomosevalitsejaile teatava teokraatliku iseloomu. Hiljem tekib üritusi luua nende või teste muistsete linnade ümber suuremaid koondisi ja lõpuks tekib kaks riiki: Ülemriik ja Alamriik (arvatavasti, IV aa-de lõpul).

Juba IV aastatuhande algusel nomoseid oli Egiptuses neljakümne ümber (Uue riigi ajal – 16-11 ss. – oli neid 22 Ülemriigi territooriumil ja 20 - Alamriigis). Nomosed säilitasid oma kultuurilise ja osalt ka poliitilise iseseisvuse kuni Kreeka-Rooma ajastuni. Igal nomosel oli oma usund, omad jumalad, omad pühad loomad. Nomosed vaenutsesid omavahel lakkamatult. Isegi Rooma valitsemisajajärgul sõdisid nomosed isekeskis usundialaste lahkhelide pärast. Nõnda alustas nomos, kus austati jumalana kala, sõda naabernomose vastu, kelle liikmed sõid seda püha kala. Verevalamise lõpetamiseks oli tarvis Rooma sõjavägede vahelesegamist. Nomoste elanikud rääkisid erinevaid murdeid. Tekstid nimetavad korduvalt, et Egiptuse eri osade elanikud ei mõistnud üks-teist. Hüksoslaste-aegne text (18-16 ss.) räägib otseselt Egiptuse “keeltest”. See mitmekeelsus osalt soodustas vokaalideta hieroglüüfkirja säilimist, sest see kiri kergendas läbikäimist oru eri osade vahel. Kõik see näitab, kuivõrd Egiptuse nomosed elasid omaette, iseseisvat elu. Iga nomos puutus kokku ainult oma põhja- ja lõunapoolse naabriga. Mis puutub Põhja-Egiptuse, delta nomostesse, siis siin lahutasid paljudes kohtades nomoseid üksteisest sood. Delta kesknomoseid nimetasid egiptlased isegi lihtsalt “keskosa saarteks”. Seepärast oli Põhja-Egiptuse nomoste ühendamine hoopis raskem ülesanne kui nomoste ühendamine Lõuna-Egiptuses, kus Niilus oli soodsaks edasiliikumise magistraaliks nendele jõududele, mis taotlesid oru eri lõikude alistamist ühtsale poliitilise võimule. Tootlike jõudude kasvamine, irrigatsioonivõrgu edasine laiendamine (kanalid, kaivud, basseinid, veepaisud, tammid, muldvallid jne.) tekitasid üksiknomoste ühinemispüüde. Egiptuses tehti võrdlemisi varakult katseid liita nomoseid üheks poliitiliseks tervikuks, mille tõttu muutus võimalikuks jõe kontrollimine kogu selle ullatuses või igatahes kahes osas: lõunas ja põhjas.

Tähtsamad nomosed ja linnad. (Kaart N 3 ja N 2).

Nomosed koosnesid linnadest ja ümbritsevatest põldudest. Linnad olid niisugused: keskuses asus nomarhi elumaja koos majandus-ehitistega ja teenrite ja orjade eluruumidega, lähedal – tempel või templid (üldegiptuse jumalad ja kohalikud jumalad), mida ümritsesid käsitööliste töökojad ja majad.

1)Egiptuse äärmises lõunaosas, Nuubia piiril, asetses Elefantine nomos. Elefantineks nimetati saart, mille kreekakeelne nimetus “Elevandisaar” (”elefas, elefantos – elevant, elevandiluu) on tõlge egiptuskeelsest “Ab”, mis tähendab samuti elevandisaart või elevandiluusaart. Sellele saarele voolasid kokku Sudaani (Vana-Egiptuse ajal - Kuš) kaubad. Siin toimus kaubavahetus Egiptuse ja Nuubia vahel. Peale kulla oli Nuubia kuulus elevandiluu poolest. Siin asetses ka linn, mida egiptuse egiptuse keeles nimetati Seveneks, mis tähendab “hind”; see oli kaubapunkt, kus toimus vahetus egiptlaste ja nuubialaste vahel (Sevene või Siena – praegune Assuan).

2)Elefantine nomose põhja pool asus Apollonopolise nomos (või Suur nomos).

3)Pisut põhja pool asetses Hierakonpolise nomos ja linn Hierakonpolis, kus austati jumalana jahi-kulli (hieraks - kreeka keeles: pistrik, jahi-kull). See oli Horose linn. Sellest linnast sai alguse Lõuna-Egiptuse ühendamine. Teisel Niiluse kaldal oli Elefandinopolis.

4)Veel edasi põhja pool, selle käänaku (izluchina) lõunaosas, mille moodustab Punasele merele lähenev Niilus, asetses Teebai nomos ja üks Egiptuse suurimaid linnu, kuulus Teebai. Egiptuse keeles oli tema nimi Tepe. Selle linna nimetus meenutas kreeklastele nende kodumaise linna Teebai (TEEBA) nimetust, ning hakkasid Tepet nimetama Teebaiks. Kreeklased nimetasid Egiptuse Teebaid, mis neile Homerose ajastul (11-9 ss.) tundus rikkaima linnana, erinevalt oma setsmeväravalisest Teebaist – sajaväravaliseks Teebaiks. Teebai oli tõesti suur linn. Rida tema templeid on säilinud kuni meie päevini. Teebais kummardati jumal Amon’it, keda hiljem kõrvutati päikesejumal Ra’ga.

5) Veelgi põhja pool asetses Niiluse käänaku keskel Koptos’e linn ja nomos. Koptoses kummardati viljakus- ja sigivusjumalat Min’i. See linn asetses oru kõige idapoolsemas, s.o. mägedele ja Punasele merele lähedasemas osas. Koptos oli seepärast Idamaadega peetava kaubanduse keskpunkt ja tema jumal Min oli Idamaadesse viiva tee valitseja.

6) Koptose lähedal oli Dendera (või Tentira) linn ja nomos. Siin austati Hathori (armastuse-, tantsu- ja taevajumalanna).

7) Dendera ja Abüdose vahel oli Diospolise? (või Väike) nomos

8) Veelgi kaugemal põhja pool asetses Abüdose linn ja Tissa? nomos. Siin austati jumal Osirist, kes etendab väljapaistvat osa Egiptuse usundis ning vastab Sumeri Dumuzile võj Akkadi-Babüloni Tammuzile, s.o. surevale ja taaselustuvale jumalale. Algul austati Abüdoses teisi jumalajd, kuid aegamööda tõrjus Osirise kultus nad välja.

15) Täiesti Lõuna-Egiptuse tsentrumis asetses Hermopolise nomos, kus austati jumalana

Thot’i, tarkus- ja kirjajumalat. Thot esines ka jumalate saadikuna ning arvatavasti sellepärast samastasid kreeklased ta Hermesega.Teda austati iibis-linnuna või ahvina (paavianina). See nomos etendas Egiptose ajaloos hiljem väga olulist osa.

20) Laias viljakas orus asetses taamal Herakleopolise linn ja nomos (Suur). Seda linna nimetasid kreeklased nii seepärast, et seal austati jumal Haršef’it, keda nad samastasid Heraklesega. Herakleopolise nomos valitses Fajumi lähiseid, temast lääne pool asetsevat suurt oaasi. Nüüd – peamistest Alam-Egiptuse linnadest ja nomostest.

1) Avara delta alguse lähedal asetses võimas linn, millel oli suur tähtsus kogu Egiptuse ajaloo kestel, nimelt Memfis (Mennofer – “Menese valged seinad”). Selle linna läheduses kõrgusid tohutu suured püramiidid, kuningahauad, mis kaua olid kõige grandioossemad mäletusmärgid, mida tundis inimkond. Memfises austati jumal Ptah’i.

13) Mitte kaugel Memfisest, juba päris delta alal, asetses Heliopolis (kreeka keeles- päikese linn). Selle linna egiptuskeelne nimetus on Onu. Siin austati jumal Ra’d ehk päikest.

9) Heliopolisest põhja pool asetses Busirise linn. Seda linna nimetatakse nii seepärast, et siin austati juba iidsest ajast peale jumas Osirist. Busiris oli delta idaosa tähtsaim linn.

4-5) Busirisest loode pool asetses Saisi linn. Siin austati jumalanna Neit’i, keda kreeklased samastasid jumalanna Athenaga. Sel linnal oli Egiptuse ajaloos suur tähtsus. Teda tundsid hästi ka kreeklased. Teda mainib Platon oma jutustuses Atlantisest.

6) Ksoisi nomos? Saisist põhja pool asetses Buto linn, kulljumal Horose austamise keskus. See nomos oli delta lääneosa tähtsaim nomos ja kantsiks tema võitluses Lõuna-Egiptuse vastu.

 

Tagasi